Kallis Daki 1.5, kirjutan sulle kolme kuu kaugusest tulevikust.

Nagu ma loen, siis arvad sa, et sa jääd igaveseks rasedaks. Ma saadan selle kirja sulle selleks, et öelda: jah, sa jäädki igaveseks rasedaks ja igavik lõppeb täpselt 2. mai hommikul kell 10.35 ja pärast seda algab uus igavik. Selles suhtes on tõesti imelik, mida see lapsevärk ajatajuga teeb. Aeg nagu seisaks. Seisab sinu jaoks ja seisab minu jaoks siin kolme kuu kauguses tulevikus ka.

Maailm on praegu nii palju teistsugune, mõtlen, kui vaatan aknast ja lendautod oma iPadide toel mööda sahistavad. Meie isiklik robot paneb parasjagu iPadi abiga iPadi pesu pesema ja kassid lõpetasid just minuga läbi iPadist kõneaparaadi õhtuse kommunikeerumissessiooni. Et kõige selle kiirelt muutuva ja ülimodernse tulevikumaailmaga sammu pidada ja vahepeal mitte ära unustada, kust inimkond on tulnud, olen ma lugenud suurepäraseid kasvatusteoseid, näiteks 1953. aastal välja antud A. Reimani raamatut “Ema ja laps” ja 70ndate kuldteost, Benjamin Spocki “Teie last”. Ja siis mulle meenusid järsku sina, sa vaene igavikuline rase Daki 1.5 ja ma jõudsin järeldusele, et kui üldse on tänapäevases tulevikumaailmas ajarännuvõimalus millekski kasulik, siis on see kasulik just selle kirja saatmiseks. Nii et ära siis imesta, et sa seda siit kaugelt tulevikust pärit kirja lugeda saad. PS! Homme hoia silm peal, Foo Fightersi doku tuleb välja. PPS! SA SAAD NENDE KONTSERDILE, sul tuleb vaid ära sünnitada.

Aga kirja mõte on hoopis lihtsam. Tahtsin sulle öelda üht-teist, mis teevad ehk su järgnevad kuud lihtsamaks ja ülemineku valutumaks.

1. Sünnitus on ilge bitch, aga hiljemalt kolme kuu pärast suudad sa sellesse suhtuda juba nii, et on jah rõve, aga mis siis.
2. Paki mugavad dressipüksid ja paar kodusärki haiglakotti.
3. No kurat, PEA OMETI MEELES, et sa pidid ämmakatele selle “kus-on-mu-platsenta-palun-pakkige-sisse”-nalja ära tegema.
4. Käi ujumas, kaua saad. Ära vete pärast muretse, usalda ses osas oma sisetunnet. Nad tõepoolest ei tule sul kuskil niisama ära. Ses osas võiks öelda, et hea, et sinu puhul nad üldse enne sünnituse lõppu ära tulevad.
5. Vali põhjalikumalt beebimonitore.
6. Ära põe selle šampuse pärast, mida sa koju jõudes juua tahad. Ta magab sul piisavalt kaua, et sa ei peaks TÕESTI ÜLDSE muretsema.
7. Ahjah, ära ehmata, aga nad hakkavad kõik sind haiglas pärast igalt poolt näppima ja nibudest sikutama. Näikse, et see on normaalne.
8. Imetamine käib nii, et üks rind on üks söögikord ja no 20 minutiga võiks ta ikkagi asjaga hakkama saada. Aga tead, ära muretse, sisetunnet usalda kah teinekord.
9. Ära mine hulluks sellega, et “peab kolme tunni tagant sööma!”. Ta magabki alguses paar päeva nii sügavalt ja sellest pole midagi hullu. Maga parem haiglas, mitte ära istu üleval NAGU MINGI LOLL ja ürita titele süüa toppida. Ta ei söö. Sina rahune ja maga.
10. Sellega seoses: näljanutt ei teki äkki, sest nälg ei tule peale äkki. Aga küll sa varsti hakkad õppima aru saama, mis see aina valjenev ähkimine ja ägisemine tähendavad.
11. Nutmisest veel. Ta on titt. Tited nutavad. See on tema suhtlemisviis. Muidugi väljendab ta sellega ka akuutseid lahendusi nõudvaid füüsilisi hädasid, aga keegi ei nuta sellepärast, et ta VAJAB kõigutamist näiteks. Loe selle kohta rohkem Solteri raamatust ja ära hakka seda tellima, vaid küsi Kairiti käest, tal seisab riiulis.
12. Kui ta nutab ja sa oled kõik endast oleneva teinud, siis SEE EI OLE SINU SÜÜ. Kui sa hoiad oma titte süles ja ta nutab hullemini, siis ta EI TAHA su sülest maha, see on äärmiselt ebatõenäoline. Kaisushoidmine on sel hetkel parim, mis sa pakkuda saab.
13. Sellega seoses: ei, need ei ole gaasid. Ei tule hambad ka veel, ei ole ka koolikud, ei ole refluksi ega muid haigusi tal. ÄRA MURETSE.
14. See on kurenokajälg. Sul on samasugune kuklal.
15. Pane laps magama, kui ta näitab esimesi väsimuse tundemärke. Nii hoiad hiljem igast jama ära.
16. Muide, titt peab päeval kah magama. Palju. Hoolitse selle eest, muidu saad krooniliselt üleväsinud tite endale.
17. Ära küünte pärast aru kaota, mis siis, et sul neid kääre veel pole. Niikuinii ei õnnestu nendega lõigata, sest käärid on tema küünte jaoks liiga suured. No kriimustab end, siis kriimustab. Mis sellest siis on.
18. Hakka KOHE tegema sabakondile harjutusi ja nõua, et nad haiglas sind juba selles osas juhendaks, muidu istud NAGU MINGI LOLL ka kolme kuu pärast ühe kanni peal (mis siis, et see on sama suur, kui mõne tagumik, suurus siinkohal väga rolli ei mängi, pigem pindala jagunemine), selg on pidevast valest asendist krampis ja ilgelt valus ja üleüldse võiks elukvaliteedi üle lõputult vinguda. Ka perseröntgen saab tarbeväljendiks. Ära usu, kui nad ütlevad, et see on normaalne ja ise paraneb.
19. Võid julgelt mõned riidemähkmed ikkagi osta, need on päris ägedad.
20. Osta KOHE mingi voodikarussell ära. Seda hetke, kui “mingipäev lähme poodi vaatama”, ei tule õigel ajal.
21. Bepanthen on alguses su parim sõber ja ära üldse sa seda häbene.
22. Ära põe, keegi ei pressi end sulle vägisi külla, kui sa selge sõnaga oma vastumeelsust väljendad.

Mul oleks sulle vist nõuandeid rohkemgi, aga piirdugem esimesel korral nende paarikümnega. Kui asjalood seda nõuavad, siis ära karda, ma saadan sulle tulevikust taas mõne olulise kirja, kui sa seda peaks vajama.

Küll aga tahan ma öelda üht. Ma tean, mida sa sisimas kardad. Sa kardad, et sünnitus on nii õudne, et sa ei oska seda ette kujutada. See ongi nii õudne, et sa ei oskagi seda ette kujutada, AGA! SA JÄÄD ELLU! Lisaks kardad sa, et sa ei oska oma last armastada. Usu mind, sa oskad. Veel kardad sa üksijäämist (st ilma abita), aga tegelikult on üksijäämine asi, mida sa alguses ainult igatsedki. Sa kardad, et su mees ei vaata sind enam pärast seda horrorit samamoodi. Ta ei vaatagi, ta vaatab hoopis teistmoodi… ja see pole ilmtingimata halb asi.

Peamiselt kardad sa aga, et esimesed kuud tuleb ÜLE ELADA. Et see on lõppematu õud ja õõv, väsimus ja terror, mis ei lõppe ja lõppe ja sa vaikselt hullud. Seda kardad sa kõige rohkem.

Aga tead, mis? Ma ei tea, miks keegi sulle seda varem öelnud ei ole, aga ma ütlen siis (ja usu mind): SEE ON NII HULLULT ÄGE. Päriselt! Lapsega kooskasvamine on üks lahedamaid asju, mida kogeda. See on fantastiline, kuidas ta iga päevaga on aina rohkem aware, kuidas ta hakkab naeratama, siis jutustama ja kilkama, kuidas ta õpib uusi asju, vaimustub sinu jaoks igapäevastest (näiteks oma rusikast) ja kuidas pole midagi mõnusamat, kui hoida seda sooja keha oma kaisus ja kuulata ta hingamist.

See ei ole raske. See on kohati frustreeriv, sest sa pead tegema teinekord samu asju mitu päeva järjest ja siis tundub, et sa ei teegi muud kui tegeled beebilausumisega. Aga päevad ei ole vennad ja igale probleemile on lahendus.

Ja su laps on imeline. Päriselt.

Tervitades 2011. aasta juulikuust,

Daki 2.0