Teine külalispostitus tuleb Sandra Jõgevalt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Sandra sai kirjutamise eest kingiks minu raamatu«Naistest, lihtsalt» ja kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi seesinane raamat. NB! Kommentaar olgu ikka sisukas!
Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja seitsmenda kommentaari, seega saab raamatu AbFab.
Sandra Jõgeva on kunstnik ja kolumnist, kelle ägedaid sõnavõtte saab tavaliselt lugeda Delfist.
***
Ema õpetussõnad
Autor: Sandra Jõgeva
Me kõik oleme oma emadelt mingeid asju tüütuseni kuulnud. Tavaliselt on neil ütlemata heatahtlikel ja samas mõnikord lämmatavalt hoolitsevatel olevustel — meie emadel — soov anda edasi oma elu jooksul kogutud tähelepanekuid, tõekspidamisi ja veendumusi; käitumisnippe. Paraku, paraku — kõige ees, mida ollakse sunnitud liiga palju kuulama, suletakse mingist hetkest alates automaatselt oma kõrvad, mõistus ja süda. Nii lähevad ema kõige fundamentaalsemad õpetussõnad mingil eluperioodil kahjuks tühja. Ja arvatavast just siis, kui neid kõige rohkem vaja oleks.
Et siis, aastaid hiljem, leida — täitsa õige! Oleks ma vaid varem kuulanud!
Nüüd, kolmekümnendates, tundub mulle, et mu kohe 71-seks saaval emal oli omal ajal ikka väga paljudes asjades õigus.
See, mida mina korduvalt kuulsin, võib olla mõnevõrra spetsiifiline.
Need on õpetussõnad, mis puudutavad (nais)kunstnikuks olemist — minu nõukogudeaegse tippkunstnikust ema õpetussõnad mulle, oma kunstnikust tütrele.
Neid ei ole palju.
1. Ära võta endale kunstnikust meest. Kunstiakadeemias on poisse vähem ja nad saavad tähelepanust ära hellitatud.
Millest tuleneb loogiliselt järgmine:
2. Naine peab alati olema mitu korda parem kui mees.
Ja ka järgmine:
3. Pea meeles, et enamus kunstiteadlasi on naised ja nad eelistavad loomuomaselt meeskunstnikke.
4. Maalima peab iga päev. Inspiratsiooni oodatakse ainult halbades filmides kunstnikest.
5. Ilja Kabakov (ta oli mu vanemate sõber seitsme-kaheksakümnendatel, kui nad pidevalt Moskva-vahet sõitsid ja siin oma Moskva kunstnikest sõpru vastu võtsid) — niisiis Kabakov — läks kõigile avamistele, kuhu teda kutsuti ja ei öelnud kellegi kohta kunagi halvasti. Ta ütles kõige kohta: “Izumiitelno!”. Tõlkes siis: “Hämmastav!”
6. Eestis saab igaüks klassikuks, kes piisavalt kaua elab.
Ja paar hästi praktilist:
7. Kui lähed tualetti ja kõrvalruumis on teisi inimesi, keera kraan lahti ning vesi jooksma.
8. Ära kunagi joo üle kolme klaasi veini korraga.
30 thoughts on “NAISTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Sandra Jõgevalt”
Mul on muide vahel peast läbi käinud sellise raamatu idee nagu “Soovitused tütrele” ja sinna segi just selliseid eksistentsiaalseid soovitusi (Näiteks: mine sellisele mehele, kes sind naerma suudab ajada, mitte sellisele, kelle naeratama ajamiseks sina pingutama pead… Mõlemad mehed on atraktiivsed, eks, aga mine sellele esimesele tüübile…), aga siis ka selliseid täiesti praktilisi soovitusi vahele (“Tead, kuidas rannas liiva ära saab keha pealt ilma duši all käimata – beebipuudriga!”) jne.
Kunstniku õpetussõnad kehtivad vist ükskõik millise elukutse puhul. 7. ja 8. nõuanne on küll väga kasulikud, olen ise ka selle peale tulnud 😉
Mulle meeldib see Epu idee! Ise küll soovin, et poleks pidanud 8nda nõuandeni läbi omade (valusate) kogemuste jõudma 🙂
Ja tütreke, ära joo alkoholi segi, jää ühe margi juurde… Või kui jood segi, siis ainult lahjema pealt kangema peale minnes, mitte kunagi vastupidi! Ja neil õhtutel, kui oled joonud alkoholi, siis seisa enne magamaminekut kraanikausi ääres ja joo kasvõi pooltukkudes ja kõikudes ja vahepeal korraks magama jäädes, joo vett nii palju, kui mahub, ja natuke veel, ja kui sel öösel üles ärkad, siis joo ka vett peale… siis (ehk) ei tule pohmelli, tütreke.
Njahh, aga selle valusa kogemusega on ju nii, et kui ise ei koge, siis ei usu. Ma olin küll vägagi viks ja viisakas tütarlaps noorena (ehk kuulasin vanemate sõna), aga ma ei usu, et soovitus “meeleheitel olles ei maksa latti alla lasta” oleks kuigivõrd töötand.
Omalt poolt soovitaks aga (olen viimasel ajal tädikohustusena hunnikute viisi karjäärinõustamistteenust osutand, sellest teemavalik, küll mitte eriti amüsantne) hüpoteetilisele lapsele: õpi õppima, see on samasugune “käsitööoskus” nagu rattasõit vmt ja tuleb vägagi kasuks umbes 12-20 kooliaasta (kellele mis) jooksul. Entusiasm teeb ka sama asja ära, aga mitte kõik asjad ei ole entusiasmi tekitavad…
Hahahaha suckers! Ma ei pidanud kirjutamagi!
Oot, a mis ma nüüd teen? Ja kui ma jälle loosiga võidan? Või kaks korda ei saa?
Tarksu tarviline vara! Emade tarkuseterad on kulda väärt. Kui ma vaid mäletaks seda, mis teismeliseuhkuses kahe kõrva vahelt läbi lendas:(
Nüüd pole kelleltki küsida ja peab ikka ise läbi kogemuse tõeni jõudma.
Meenub küll see, et minu ema kippus nende minu otsuste kohta, mis vastu tema elutakust käisid, ütlema: Jäta nüüd see hetk meelde – sinu otsus, sinu tahe. Ära hiljem halise, et misk küll nii. Ikka oma tarkusest!
Kusjuures, sellest oli abi. Tõsi, järgmistel kordadel, kui juba see eelmine “ämber” oli korralikult kolisenud. Aga järgmisel korral tuli meelde. Kes see tegi – ise tegid. Ja ei kippunud uuesti tegema:)
Aga siinsetest õpetussõnadest – selle viimase kolme klaasi veini reegel on kuldne. Ise ka selgeks “kolisanud”:) Seda sõna peab levitama!:)
Minu emal oli minu isepäiste minekute kohta ütlus: “Tee, mis tahad, aga ära nuttes koju tule”. Nii mõnigi kord sai koduukse taga pisaraid tagasi hoitud ja siis hea näoga sisse tuldud. Emad ikka kipuvad vahel paremini teadma ja oi kui närvi see siis ajas.
Külalispostituse autorina ütleksin alkoholiteema vahele, et mõõduka koguse juures ei ole minu kogemuste põhjal absoluutselt vahet, kas juua ühte marki või mitut; on need joogid kõik lahjad, kõik kääritatud, kõik kanged, teravilja-või viinamarjapõhised. Ka rohkem kui mõõduka koguse juures pole sellel erilist tähtsust. Paha hakkab liialdamisest ehk oma organismi mürgitamisest. Sama on muuseas kinnitanud mu molekulaarbioloogist sõber: kogus loeb, mitte alkoholi liik.
Samuti meenus liiga hilja mu vanaema õpetussõna sisuliselt tema surivoodilt: ära kunagi abiellu mehega, kellesse sa pole väga armunud. Liiga hilja selles mõttes, et postitusele lisada…
Ja ära kunagi tšillipipart paljaste kätega lõigu, pane kummikindad! Ning isegi pärast seda hoidu silma või nina sügamisest mõnda aega.
valusalt äsja kätte õpitud tarkus… Kõlab muide ka sümboolselt, kui soovida :).
Tšillipipraga seoses meenub mulle alati, et pärast vürtsika roa manustamist ei tasu linade vahel kõiki tegevusi, noh neid, mis suud vajavad, teha. Väga tuliseks kipub.
Kas uskuda enda ema või kellegi teise oma? Enda emaga oled paratamatult sarnane ning nii juhtubki, et enamik tema öeldut kipub ka sinu puhul tõeks minema.
Mina tahaksin kangesti uskuda Sandra Jõgeva vanaema öeldut, kuid mu enda ema on suisa vastupidiselt öelnud, et kauem püsivad need kooselud, kus on kokku mindud pigem kainest kaalutlusest kui suurest armastusest. Minu ema teoorias siis parem materiaalselt kindlustatud, heade geenidega, “korralik” mees, kellesse ajapikku armud kui nooruse hulluses haaratud nunnu tuulepea, kes vaid pilvedes elab. Sageli on ka praktika seda karmi tõde kinnitanud. Ilmselt tuleb “osata” armuda, et kõik kriteeriumid täidetud oleksid.
Emadel on õigus. Isegi kui see õigus on nii vastik ja valus. Kahju, et emadel ei õnnestu pahatihti lastele varases eas selgeks teha, et ka nende elutarkusi tasub kuulata. Muidugi kõik üritavad, aga tavaliselt jõuab see teadmine, et ema teab, ju lasteni täiskasvanueas. Omagi ema on öelnud, et kallis tütar, kuula mind, küll sa näed, et mul on õigus. Olen teinud ristivastupidi ja pidanud hiljem mõtlema, miks ma küll ema ei kuulanud kohe? Samas kehtib see vist siiani kohati, tean, et emal on õigus, aga ikka ei taha kuulata. PS! vahel ikka kuulan emmet ka ja ei olegi nii isepäine! 🙂 Tema ju teab, mis mulle on hea.
Huvitav. Ma ei mäleta oma emalt ühtegi sellist nõuannet. Äkki ta ei osanudki anda? Täiesti tühi koht on selle koha peal. Isalt tulevad küll head nõuanded meelde (stiilis “proovi sa enne, kui koolid lõpetatud on, lapsi tegema hakata!”), aga emalt ei midagi. Huvitav, kas minusuguseid on teisigi?
Mu vanus on vist juba selline, et see laste teema on väga popp viimasel ajal… kellad vist tiksuvad. Sellega seoses olen ka palju mõelnud emade-laste suhtele… Mis ma olen oma emalt ja vanaemalt õppinud ja oi kuidas vahest ei tahtnud kõike seda hoolivat tarkust kuulata! Aga sellest sai just üks minu lemmik postitiusi ja kommentaarid lisavad ainult vürsti sellele! (eriti britta ema ütlus: ” Jäta nüüd see hetk meelde – sinu otsus, sinu tahe. Ära hiljem halise, et misk küll nii. Ikka oma tarkusest!” selle jätan ma oma laste jaoks meelde!)
Hmm..minu ema oli ca 10a kuni mu keskkooli lõpuni psühhopaat (mitte tänu minule siis. kurat teab mis tal hakkas. isa ka ei saanud aru). Pärast keskkooli lõppu kolisin kodust ära lihtsalt ning mõne aasta möödudes sai temast inimene.
Niiet nõuandeid vb meelde ei tulegi. Pigem meenuvad ca 10 aastaga kogutud elutarkused- kui ei taha konflikti, mine targu silma alt ära. Kui ei taha konflikti, ära tekita silmsidet. Kui ei taha konflikti, pese kõik nõud KOHE (missest, et need kohe üle küüritakse, sajatuste saatel, et nõusid pesta keegi ei oska). Kui ei taha konflikti, ära abista- sa niikuinii ei oska õigesti. jnejne.
+ Muidugi lõputud sõimud teemal: Sinust ei saa kunagi miskit, keskkooli kukud niikuinii läbi, ülikooli ei saa niiehknaa, luuser ja lehm.
+ Meenuvad isa nõuanded. põhilisim nendest mulle ja mu õdedele: kõik probleemid lahendame omakeskis, tema abiga, muidu kui ema teada saab, tuleb tünnisõit.
Mis mu jutu point nüüd olekski..hmm. Et alati ei ole käepärast võtta nõuandev ema. Vahel pead leppima hirmu külvava ajuk*pp emaga. Ja nõu pead oskama vaid endale andma. Ning ainuüksi see koha kätte näitamise tung teeb sind paremaks inimeseks- ehket lähed ja teed ja oled superinimene, las ta siis vaatab ja sööb oma sõnu.
PS. Nüüd on mu ema normaalsus kuubis. Inimlik, muretsev, elurõõmus. Viimased 3-4 aastat. Pärast töökohavahetust sai temast kui teine inimene. Või oli see lihtsalt kokkusattumus. Vot ei teagi. Siiani müsteerium.
Ruu, äkki oli emal kliimaks? Minu ema menopaus ja minu puberteet sattusid ühele ajale, nii et igav kodus polnud. Aga sellest hoolimata oli ta maailma parim ema, mis sest, et nõu ei andnud, ikka ise tuli tarkust koguda.
Ma arvan, et emade ja vanaemade nõuannetesse tuleb suhtuda samasuguse ettevaatlikusega nagu kõigi teiste inimeste omadesse. Kui on mõistlik nõu, siis kuulda võtta, ja kui ei ole niivõrd mõistlik, siis ikka oma mõistusega proovida (isegi kui see lõpeb äratundmisega, et oli ikka küll mõistlik nõu, sest kõige paremini õpib ikka enda vigadest onju). Aga nõu küsida tasub neilt ikka ja alati. Võib vahel täiesti üllatavaid asju teada saada.
Aga seoses selle Sandra Jõgeva vanaema tarkusega ja vastuseks marca kommentaarile…
Ma ise olen küll veel nooruke ja suurt elukogemust pole, kuid olles jälginud enda vanaemade ja emade (pere)elusid, siis ma arvan, et see kumb soovitus õigem on, sõltub konkreetsest inimesest ja sellest, mis inimesele endale sobib.
On ju hea, kui rahulikku pereelu ihkav mõistuseinimene leiabki mõistusega endale hea kaaslase, kes ka südame soojaks teeb. Samamoodi on hea, kui suurest armastusest unistav inimene leiab endale südamega valides õige inimese, kes ka mõistuse häälele vastuvõetav on.
Samas ma ei teagi, kumb on kurvem – kas see, kui inimene surub alla mõistuse hääle ja puhtalt suurest armastusest satub mingi erilise tropi otsa, või see, kui surutakse alla südame hääl, jäädakse kokku kellegagi, kelle vastu pole suurt armastust, aga kes mõistusega võttes on hea valik.
Mnjah.. ise just praegu seisan sellise valikuga silmitsi, et kas leppida vaikse ja rahuliku kooseksisteerimisega koos väga toreda inimesega, kelle vastu suuri tundeid ei ole, või minna ja püüda leida kuskilt seda suurt ja õiget armastust. Kes küll õiget vastust teaks? Peab vist emaga rääkima 🙂
Tahaks küsida postitaja “p” käest – et miks ei tohi nuttes koju tulla?
Ma tean et mina ise olin liialt uhke ja isepäine, et seda teha, aga ikkagi tuli ette ja enamasti suurtes otsustes – ikka tulin tirinal koju tagasi..
Oma pojale olen just vastupidist õpetanud – mis iganes ei juhtuks, ALATI võid koju tulla, kas nuttes või rõõmustades! Kas see on mingi üksikema sündroom? Mina ikka arvasin kogu aeg, et lapsel on (kodu kui oma) kindlust tarvis, kuhu alati saab tulla ja muret kurta. Praegu on “laps” 23-aastane ja mul on ütlemata hea meel, et ta oma muresid suvatseb jagada, mittge ainult rõõmusid ja edusamme. Mina ei taha et minu laps peaks eladeski minu ees head nägu tegema, endal pisarad kurgus!
No vot selle mitte nutmise reegli pärast me ei saanudi emaga kunagi lähedaseks. Oma lapsega igatahes seda viga ei tee. Ma ei teagi, miks tal sellin tobe ütlus oli. Ju ta oli vihane, et ma nii isepäine olin. Tal oli üldse kombeks vihasena öelda asju, mis tegid haiged.
Igatahes mina õppisin oma emalt palju asju, mida ma mitte kunagi oma lapsega ei teeks.
AbFab – vaiki sa õnnetu! Ära narri fortuunat! Ei tegelt, kui peaks jälle tulema su number, siis lasen uuesti valida.
Minu emal oli mulle kaks nõuannet, millest ühte ei suuda praegu meenutada ja teise vastu ikka eksisin. “Ära kunagi abiellu, sest sulle tundub, et sa pead või sa kardad, et enam kunagi ei tule võimalust…”
Kaks terakest tuleb ette küll.. Esiteks, et “tule ja räägi, küll me midagi ikka välja mõtleme”, misiganes ka ei juhtuks. Olen seni kuulanud, töötab.
Teiseks, “32-aastane naine võib saada iga mehe, keda ta vähegi tahab”. Õigus 🙂
Ma ei usu, et keegi teine peale minu ema suudaks nii närvi minna sellest, kuidas ma poes ostukotti pakin. Või õigemini kuidas ma seda ei tee, vaid kõik asjad suvaliselt kilekotti loobin, sest nagunii võetakse nad sealt ju varsti välja. Ema on mul nimelt veendunud, et kotti peab korralikult pakkima, sest vastasel juhul toimuvad sellega müstilised füüsikalised muutused: ruumala väheneb oluliselt ja asjad ei mahu ära või läheb kile rabedaks ja 500m teekonna jooksul poest koduni kukuvad end kotist välja lõiganud piimapakk ja vorst tee peale maha ja see on raiskamine. Ja ma ei mäleta ühtegi korda, kus ta poleks närviliselt ja ülehelikiirusel hakanud seda kotti keset kaubanduskeskust ümber pakkima ise seletades, kuidas ma ikka üldse ei oska kotti pakkida, kuidas temal ja ta vennal lapsepõlve pioneerilaagritest midagi ikkagi kasu ka on olnud ja kuidas minul mu hobidest üldsegi tolku ei ole, sest matkates pole ma isegi kotti pakkima õppinud. 😀
Bahahaaa! Kaisa, parim kommentaar ever vist:D Ma nii naersin. MUIDUGI väheneb koti ruumala ju kohe, kui valesti pakkida.
minu ema on pigem seda tüüpi, et jagab õpetusi siis, kui mina küsin. ma tihtipeale helistan a la küsimustega, et “kuidas ma tean, et liha on halvaks läinud”, “kuidas ma moosi teen”, “mida panna selga haigele lapsele”. ja ema siis alustab vastamist u nii: “mina olen alati teinud nii.. (sisesta sobiv vastus) ..”
üks parimaid soovitusi tema käest on pigem ämmanduse teemasse minev: “Võõrast tuleb hoida rohkem, kui oma”.
ja ma usun oma ema õpetustesse. seni on kõik tema seletused tundunud loogilised (teismelisena ma seda muidugi ei teadnud) 🙂 .
Minu emal oli just sünnipäev. Käisime pärast õhtusööki veel veinibaaris ka, kus sangria kõrvale mängisime Aliast. Parim sõnaseletus tuli emalt: “Elab vees ja on süütu?” Ja ma pakkusin esimese hoobiga kohe õige vastuse ka. Lõbus õhtu oli meie väikse naisperega 😀
Ei nuh aina paremaks läheb 🙂 Muud ei tee kui loen Daki jutte ja kommentaare ning imestan. Ma ei ole sellest aru saanud ,et kuidas on võimalik nii noorest east ikka ja jälle mind üllatada. Peab sellele neiule AU andma. Ka minu ema omalajal rääkis igasuguseid asju aga esmatähtis oli see ,et IGALT KOMMIONULT ei tohtinud kommi vastu võtta 🙂 õnneks sain sellest ikka aru ja muidugi ma ei võtnud kah. Olen selle eest ikka ääretult tänulik:) Kes teab mis minust muidu oleks saanud XD Daki pane ikka samas vaimus edasi 🙂 Ma olen su kindel lugeja siin lehel. Õnne ja edu sulle 😉
aga minu ema pole mulle ka mingeid õpetussõnu jaganud. muidugi on ta hea ja tark ja temaga saab asjadest rääkida ja tal on mu küsimustele vastuseid… aga selliseid “alati tee nii” või “mitte kunagi ära tee nii” tõdesid ei meenu küll mitte ühtegi. võibolla mõned lapsepõlvekodu reeglid olen kogemata endale dogmadeks võtnud (“me pole nii rikkad, et võileibadest kõhtu täis süüa” või “kui kodust ära lähed, ütle, kuhu lähed ja millal tuled”), aga ma ei usu, et ta neid nüüd nii sügavate elutõdedena mõtles:) (ehkki ma siiamaani ütlen uksest välja minnes kassile, millal ma umbes tagasi kavatsen olla. lihtsalt refleks selline.)
ja ma ei ole neist õpetustest puudust ka tundnud, aga teie emade omi on ikka lõbus lugeda.
Nojah. Ma jääks ka pigem selle mõtte juurde, et oleneb sellest, milline oled sa ise ja milline on su ema – ja kuivõrd te üldse sarnased inimesed olete. Sest kui ma oleksin järginud oma ema nõuandeid (“ära kunagi hääleta”, “ära mine võõraste meestega metsa” vms.), oleksid ikka pooled ägedad asjad juhtumata jäänud ja ka Taavit poleks ma ka kunagi kohanud.
Mitme otsaga asi.
Nii tore lugeda, et on olemas palju toredaid ema-tytre suhteid. Mul seda önne elus pole olnud, aga ma loodan (ja näen ka) et nyyd oma tytrega oleme kyll ysna lähedased. Saame köigest rääkida ja nöu anda. Tema mulle ka!