Ma olen ametlikult üle läinud teisele poole.
Minust on saanud Kuri Naine (TM).
Mõtlesin sellele, kui ühel laupäevaöösel tigedalt kordamööda lage ja kella vahtisin ja kell 3 lõpuks tõdesin, et jah. Mina olengi nüüd Kuri Naine.
See on imelik, sest ma olen alati olnud pigem see, kes fights for a right to party. Just mina olen olnud see sõbranna, kes inimesi öösel baaris veenab: “Äh, ära mine veel ära! Joome veel! Mõtle, kui lõbus on praegu! Kui sul homme pole vaja midagi teha või kuhugi minna, siis miks sa koju kibeled?!” Ma ei ole kunagi aru saanud neist naistest, kes lähevad ilgelt tigedaks, kui nende mehed pidutsevad ja kuigi ma saan aru, et põhjuseid, miks inimesed tigedaks lähevad, on mitmeid erinevaid, siis ühest põhjusest saan ma nüüd aru.
Kui sa oled pereinimene, siis sinu päevad ei ole enam sinu omad.
Ausalt, mind üldse ei huvitakski, kes kus kaua joob, aga nüüd on ju titt. Ja kui ma juba olen selle vastutuse võtnud kellegagi KAHE PEALE, siis ma nüüd eeldangi, et me teeme seda KAHE PEALE. Et ei ole nii, et üks magab hambad laiali pohmelli välja kella kolmeni päeval, kui mina pean kella kuuest saadik hommikul (ka magamata, remember) olema viks ja viisakas ja EMA.
(Ma pean vahele märkima, et kuigi ma olen lubanud oma suhtest mitte kirjutada, siis TEGELIKULT näitab see keiss praegu midagi minu kohta, mitte tema või meie suhte kohta. Nii et ma leian, et õppevahendina võib seda kasutada hetkel. Aga võtku siis lugejagi seda nii, et see näitab midagi MINU kohta. Tema või meie suhte kohta antud posti põhjal palun mitte järeldusi teha.)
Nii et jah, minust sai Kuri Naine. Ja mind ajas ILGELT TIGEDAKS, et ma nüüd pean see Kuri Naine olema. See on mulle nii võõras roll ja see käib kõikidele mu elupõhimõtetele vastu ja see teeb ka tigedaks. Daki 1.0 poleks IIAL vihastanud selle peale, et inimene peab hommikuni sünnipäeva. Daki 1.0 jaoks oli PÕHIÕIGUS hommikuni pidutseda, see oli isegi tema kasutusjuhendis kirjas. Daki 2.0 tahaks ka hirmsasti hommikuni pidutseda ja samas nagu ei tahaks ka ja see skisofreeniline põkkumine teeb ka tigedaks. Nii need Kurjad Naised sünnivadki.
Tähendab, ma ei saanud tigedaks mitte sellepärast, et ma ise tahaks ka (kuigi ma tahaks). Ma sain tigedaks, sest mult rööviti üks väga oluline asi – uneaeg. Nimelt on unega nii, et kui mul lõpuks õnnestub kolme paiku uinuda öösel, siis võib arvata, et ma pole eriti õnnelik, kui Sahmuut kell 6 otsustab päeva alustada. Tähendab, on võimatu MITTE naeratada, kui ta sulle hommikul vastu särab, aga emadus ei ole muutnud mind hommikuinimeseks. Lisada krooniline unetus ja see tunne, et oled JUST magama jäänud kui pead jälle ärkama… Ma võin seda kõike teha (ja ma teengi) ja lasta teisel inimesel magada, aga kui ma tean, et see tähendab, et ma saan kell 9 näiteks tite käest anda ja ise veel paar tundi magada, siis teen ma seda palju parema meelega. Aga siis ma ju ei saa seda teha, kui inimene alles siis peolt jõuab, kui väike inimene ärkab.
Veel panustas Kurja Naise sündi tõsiasi, et mehed nagu ei mõtle nii. (Sarnasel teemal kirjutab ka Naabrinaine oma külalispostituses, nii et püsige lainel!) Mina emana ei saa kunagi päriselt ära unustada, et mind ootab kodus väike inimene. Jah, muidugi, ta on mingil määral minust füüsiliselt sõltuv, aga isegi kui ta ei oleks, ei saa ma endale lihtsalt lubada seda, et ma pidutsen hommikuni. Isegi kui kõik muud asjad oleks lahendatavad (söök näiteks), ei luba minu südametunnistus ikkagi õue liiga kauaks mängima jääda, sest see tunne, et keegi OOTAB sind, keegi väike, abitu ja NII ARMAS, see tunne on alati tagaajus tuksumas. Aga mulle tundub, et meestel on nagu natuke lihtsam seda tunnet tahaplaanile lükata. Positsioneerimine, ütleb selle kohta Naabrinaine.
Lõppeks Kuri Naine rahunes ja sai aru, et iga inimene peab ise (õigetele) järeldustele jõudma. Ma ei saa lubada, et ma tulevikus see Kuri Naine jälle ei ole, aga Naabrinaine ütles sõnad, mis Daki 2.0 rahulikumaks tegid. Daki 1.0 küll ei mõista iialgi seda tõde, aga 2.0 mõistab.
Lastega aja veetmine on privileeg, pidutsemine kohustus.
See muidugi ei tähenda, et ka ma ise seda kohustust vahepeal meelsalt ei täidaks (ja muuhulgas kogemata filmivõtetele ei satu, nagu eile). Aga kui kodus ei oota sind mitte kohustused, vaid väike privileeg, siis seda rõõmsama meelega ma jälle kodus olen.
Mitte-kurja naisena.
13 thoughts on “kurja naise sündroom”
Mina olen ka kuri naine. Aga mind ei tee kurjaks mitte see, kui härra kuskil pidutseb (ta teeb seda nii harva, et natuke rumal oleks sellepärast tige olla, ausalt) vaid see, kui inimene ütleb, et ta tuleb selleks või selleks kellaks koju ja siis teda pole. Ja telefonile ei vasta. Ma saan aru küll, et võibolla ei kuulegi telefoni. Aga no kuradi kurat, kui sa ütled, et sa tuled ja siis ringi mõtled või lihtsalt ajataju kaob, siis helista… Ehk siis lühidalt: mind teeb muretsemine tigedaks 😀
Isegi mul on olnud oma Kurja Naise hetked – peamiselt siis, kui ma hommikul kell viis tööle pidin minema ja nüüd, kui ma täiskohaga töötan. Sest MÕNED MEIST (mitte sina, vaid minu töötud sõbrad) saavad hommikul magada ja MÕNED MEIST (minu mees) ei vaja nii palju und, aga mina pean hommikul istuma koosolekul olema värske lilleke NAGU MINGI LOLL ja rääkima tarka juttu.
Omal ajal ajas mind kurjaks see, et kui mina käisin pidutsemas ja olin kell 3 kodus tagasi, siis pidin IKKAGI kell 6 või 7 emaks hakkama, ei saanud ma ei pohmelli ega midagi välja magada. Ei võetud vigisevat ja ei mindud temaga teise tuppa ja õue, kuniks emme magab… (mul tuleb ka hirmsaid unehädasid ette) Aga kui mees käis, siis magas ta alati pärastlõunani. See oli minu meelest väga ebaõiglane ja sealt said alguse minu kodust põgenemised terveks ööpäevaks, sest tundisn- kodus ma LIHTSALT EI SAAGI PUHATA!
Tänaseks on asi stabiliseerunud, põgenemised on jäänud harvemaks 😀 Hakkan vist selle risti ja viletsusega harjuma kah, muidugi titte enam pole, on täitsa asjalik kambajõmm!
Jeeš-jeeš, liiga tuttav mure, nii et pean kohe enda elu üle halama. Ma olen ka ilma titetagi Kuri Naine ja sellest tulevad ikka paar korda kuus üsna suured draamad, kuigi tegelikult üldse ei tahaks ju nii kuri ja vinguv olla. Minu suurim okas on ka uneaeg, sest välja puhkamiseks vajan ma nüüdsel ajal ikka päris pikka und ja mina pean hommikul kontoris olema, aga härra on sellise ametiga, et temal on kodus olles mitu kuud lihtsalt puhkust. Nii ma siis palun, et Tema kella 1ks või 2ks koju ikka jõuaks ja Tema lubab, et kindlasti jõuab.. ja siis ma vähkren voodis, sest ei jää kunagi magama, kui teda ootan ja tunnid lähevad ja kell on juba 3.. siis ta saadab sõnumi, et tahab natuke veel väljas olla. Siis ma varsti helistan ja palun koju kapata, tema lubab, et varsti.. ja siis ta jõuab u kl 6, sest pärast Zavi kinnipanekut pidi veel kuskil burksi sööma. Vihkan! Ja tegelikult ta ei käi väga tihti Tartus üksi väljas ning usaldan teda ka piisavalt, aga ikkagi lähen närvi, sest Tema JU ei mõtle selle peale, et mina ei saa magada ja ootan ja piinlen. Tean, et olen ise nõme hoopis, aga jah, närvid või miskit. Natuke piinab seegi, et tahaks ise ka väljas jaurata ja lõbutseda, olen kade, aga ei saa ja ei viitsiks ka tegelikult. Ja ma tean, et kui baaris lõbus on, siis lihtsalt ei saa käsu peale koju minna, aga no krt, oeh.. ma arvan, et kui lapse saaksime, lähen üldse püstinõiaks ja egoks kätte ära :S
Ohh…eks see kõik ole tuttav. Kusjuures ma ei tea, millal saabub Naise-Ema elus see aeg, millal ta saab tagasi oma uneaja ja -rahu. Mina olen pigem juba selles 3.0 faasis. See on siis, kui su armsad inimeseskutsikad on jõudnud sellesse ikka, kus nad lubavad koju tulla hiljmalt südaööks ja siis on kell 1 ja 1+…ja ta ei võta telefoni, ei saada sms-i. Sest ta ei kuulnud või unustas või lihtsalt oli nii lõbus. Ja kui ta lõpuks koju jõuab, vaatab ta sulle säravate silmadega otsa ja imestab: “Mida sa üle reageerid? Ma ei teinud ju midagi halba. Miks sa ometi siis ei maganud? Miks sa pead mind alati ootama? Sa ju tead, et ma tulen….” Ja sinust on saanud Kuri Ema, kellel on magamatusest punased silmad ja südamesse augud muretsetud.
Ma ei tea, millal see kõik lõppeb…Ilmselt siis kui inimesekutsikad oma kutsikad saanud ja ise Muretsejateks kasvanud:)
Mul pole last ega kooselugi, aga ikka ajab tigedust täis, kui peika pidutsedes varahommikul minupoole magama saabub. Ja ma ei tea millal minust see tigetseja sai, enne ma ei torisenud, võtsin vabalt ja ei oodanud ise kodus kah, et kas tuleb või mitte.. las pidutseb ja jäin ise rahus magama. Või tegin mingi muu põneva plaani enda jaoks, läksin ise peole.
Mind teeb tigedaks see, et ma nüüd järsku pean ootama NAGU MINGI LOLL (nii lahe väljend siin popiks saanud 🙂 ) ja ei saa sel juhul niikuinii magada. Kes selles süüdi on et ma ootan?? Keegi ei taha et ma ootaks ju 😛 Õhtul mulle ei öelda, kas on plaan tulla või mitte, et pigem ei.. ja ikka kell 6 pean võtmeid viskama uniselt torisedes. Pärast tahan võib-olla oma pühapäeva hommikul varakult kohvitada ja toimetama asuda, aga teine magab alles esimest uneraasu..
See on jah huvitav seaduspära, et pidutsev inimene (ei tahaks öelda, et mees, ei usu, et see väga soopõhine on) ei tule selle peale, et kodus inimene ootab ja muretseb. Või on see nii, et see, kellel on muregeen, see muretseb ja seega oskab ka panna end muretseja kingadesse, endast ise teada andes, kui on pidutseja rollis? Oh, kui keeruline lause sai:D
Ma ikka pean õigustama ka, et tõesti ei juhtu ju neid pidutsemisi palju ega midagi, lihtsalt minus on toimunud mingi suur suhtumise muutus. Häiriv.
Maiden, ma muuseas olen saanud Naabrinaise korteris magada ja puhata ühe korra. Ideaalne lahendus oleks siuke päris oma päev, et käid teisest korterist vaid söötmas. Aga ei viitsigi praegu väga, ikka tuleb titeigatsus peale. Spaasse tahaks küll minna…
BRITA – minu ema, vanaema ja ka mehe ema kõik ütlevad, et laste pärast muretsemine ei lõppe ka siis, kui nad juba isegi üle 40-50-aastased on. 🙂
MAIDEN – oi, mina ei oleks sellisel puhul mitte lihtsalt Kuri Naine, vaid KÕIGE KURJEM NAINE! Mind teeb kurjaks ja ajab vihale ebaõiglus. Ja egosim. Ja lugupidamatus, sest kui laps on kahe peale, nagu dakigi kirjutas, siis pidev “las-naine-tegeleb” ja “mina-tahan-magada” jms on minu jaoks egoism ja tuline lugupidamatus, mille puhul ma ninast tuld purskama hakkaksin. aga see olen ainult mina.
oma praeguses suhtes olen ma haruharva Kuri Naine, kuid vahel veidi Torisev Daam või Lärmakas Preili (seda siis, kui MUL ON ÕIGUS ja üritan teispoolele selgeks teha, et MUL ON mingis asjas ÕIGUS! isegi siis kui alati ei ole 😛 vaielda on lõbus? heh).
Samamoodi, kui Kakao mainis, ütleb ka minu ema, et laste pärast muretsemine ei lõpe sellega, kui 18 kukub.
Mul näiteks on neli nooremat venda, kellest kõige noorem mul mõned suved koolivaheaega on veetmas käinud külas. Ja kui ta ikka lubas 11ks linnapealt tagasi olla, siis ma juba 10 enne 11t helistasin, et sa tuled juba, onju 😀 Ja ta iga kord tuli ka lubatud ajaks, aga ma ikka muretsesin. Ilmselt on mul enda närvidele mõeldes mõistlik ühe lapsega piirduda. Kui palju kurja naist/ema (TM) ühe naise närvirakukestest ikka jagub?
Õnneks on mul väljamagamistega parem lugu. Laps magab küll õhtul kaheksast hommikul kuueni ühe või kahe pissipausiga, aga ise ma enne 12t magama ei saa enamasti. Aeg-ajalt siis saab kuhjub mingi puudujääk ja härra laseb mul selle välja magada, kui tal endal vaba päev on 😛
Annekas, sama lugu siin. Kella kuueni magab kenasti, kahe söömispausiga, millest üks on minu algatatud ja teise algatab ta ise mingil ajal varahommikul, aga enamasti jääb pärast seda veel mõneks ajaks magama. Aga no ega see ei tähenda, et mina magada saaks, eks.
See muregeen on ikka üks õudne asi:D
Noh, mina olen siis veel Kõigi Kurjade Naiste Ema. Ja vaikselt hakkab Kuri Ema ka kujunema. Aga samas ma mõistan ka Kurjade poolt. Esiteks on kena küll sõbrannadega pidutseda, aga seda tehakse sel juhul selle arvelt, kes kodus ootab. Ei tea, miks peaksin ma sellega nõus olema. Teiseks ma EI SAA magada, kui on vaja OODATA. Ei maga lihtsalt. Ja see, keda ootan, teab seda ka. Ehk siis “ma ei taha, aga ikka teen”. Ka pole nagu põhjust tolereerida väga. Ja kolmandaks on igal sellisel OOTAMISEL alati ka individuaalsed põhjused ning omad hirmud, miks see kolmeni-öösel väljas olemine paarisuhtes pärsitud on. Minul on need igatahes kaalukad ning ei kao aja jooksul ära ka, nii et see ka nagu ei soosi MITTE-OOTAMIST.
Pealegi on teatud vanuses kolmeni vahtimine üpris mõttetu, sest kõik, mis sellel ajal tehakse-räägitakse on tüütuseni tuttav ja ausalt öeldes pointi pole. Pealegi ma pole kunagi sallind niisama töllamist, et äkki läheb huvitavaks.
Laps vaid võimendab kogu värki. Daki, ehk hakkad suureks saama lihtsalt.
Teadsa miks tal see “positsioneerimine” töötab ja muregeeni blokeerib? Aga ikka sellepärast et laps on ju SINUGA – oma emaga!!! Nii et jah, need mehed ei saa aru saamagi et miks naine muretseb ja ootab ning miks naine pärast kui nad on koju jõudnud ei voola õnnest üle vaid hoopis tahaks bitching-sessiooni alustada… Kõik on ju korras? Ja nemad on väsinud – PERIOD!
Luize, ma olen suga kõiges absoluutselt nõus.
Inga, sinuga ka!