Ja ongi nii kiire olnud, et olen vaid söötmiste ajal saanud telefonist meili tsekkida, aga muuks arvutiasjaks pole aega. Kuigi ma oleks tahtnud pikalt-pikalt kirjutada Rabarockist ja IAMXist või Jared Letost ja 30 Seconds to Marsist, tuleb teha lühidalt, sest kohe stardime Saaremaale (kus, ma olen kindel, ma lambaid nähes ja kadakate lõhna tundes hullun ja viskan igasuguste füüsikaseaduste vastaselt mõne hundiratta).
- IAMX oli ikkagi väga-väga cool. Ja nii hullult segi tundus Chris Corner lava peal olevat. Ühe korra ta isegi tuli rahva sekka, proovis crowd surfida, ebaõnnestus, proovis saada tagasi lavale, kukkus ümber ja jätkas laulmist pikali.
- Sellest kõigest hoolimata huilgasin ja karglesin ma nagu mentaalne patsient. Vaene Kärt pidi taluma seda, et ma aeg-ajalt pigistasin teda ja kiljusin: “Ma olen NII ÕNNELIK PRAEGU!”
- Samas on ikka õudne läbi teha kogu peoõhtut intensiivse paari tunni jooksul. See käib umbes nii: kell 15 esimene õlle. Kell 16 teine õlle. Kell 17. kolmas õlle. Kell 18.30-19.30 rokkimine. Kell 20.00 rohkelt vett, vett, vett. Kell 21.00 pohmell. Kell 22.00 tagasisõit ja kass. Kell 00:00 kainus, peavalu, ilge väsimus. Kell 01:00 TITT-MU-TITT! Ja kõik on nagu enne, nagu polekski vahepeal paralleelreaalsuses käinud. (Ja see pole ilmtingimata halb asi.)
- Ma saan pärast eilset väga hästi aru, miks öeldakse, et 30STM on väga hea laivbänd. Sest nad on. Jared Leto on andekas näitleja, väga hästi oskab ka rokkstaari mängida ja, mis põhiline, VIITSIB tegeleda rahvaga. Kõik ei viitsi, näiteks Brian Molko 2007. aastal oli vist nii blasee laval, et vahepeal tundus, nagu võiks ta kohe magama jääda, nii ükskõik oli tal sellest kontserdist.
- Rokk-kontserdid on nagu üheöösuhted. Rahvas usub KÕIKE, mida rokkstaar neile lavalt räägib, hullub ja läheb asjaga üheks õhtuks kaasa. Ja piisab vaid paarist õigest sõnast (peamiselt on need sõnad Estonia ja Tallinn ja how are you, let me see your hands), ja kui juurde teha veel üks kohalikke olusid tunnustav nali (“I can’t believe it’s still not dark.”), on nad sul peos. (Ja see pole ilmtingimata halb asi.)
- Viimaste päevade märksõnadeks võiks olla perseröntgen ja minu vajadus selle järele. Vahepeal nagu tundus juba, et võiks elada lausa, aga nüüd on nii, et taksosse istudes pidi Naabinaine ehmunud taksojuhti rahustama: “Ärge muretsege, see pole teie süü, see ongi normaalne [et ta niimoodi kiunub].” Taksojuht naeris närviliselt. Mina kiunusin.
- Naabrinaine (nüüdsest tuntud ka kui Kopli Ema Teresa ehk KET, endise Staažikas Ilguste Analüüsija ehk SIA asemel) annab lõputult ainest igapäevaseks huumoriks ja võimalik, et ka romaaniks. New adventures coming up, as soon as we are back from this commercial break.
- Väike inimene on ära õppinud pööramise kõhult seljale, on alati väga üllatunud, kui see juhtub, ja ei saa jätkuvalt aru, miks tal on mingi segane mutt emaks antud, kes PLAKSUTAB sellise pisiasja peale. Sest see ei ole ju midagi erilist, mõtleb ta vildaka muige saatel, MA SUUDAN SEDA TEHA VEEL JA VEEL, mis selles siis nii väga erilist on… ainult et… PANGE MIND KEEGI KÕHULI TAGASI.
- A muidu võiks seda, mis on viimased nädalad meie majapidamises toimunud, võtta kokku ühe sõnaga, okei, kahega: baby whisperers. Aga sellest teinekord pikemalt.
- Ma eile tundsin end hetkeks juba peaaegu iseendana.
- 30STM kontserdil oli joodikute jaoks eraldatud väikene aedik, kuhu sai dokumendi näitamisel (välja arvatud Naabrinaine, temalt ei küsinud keegi dokumenti ja “MIS MÕTTES EI KÜSITA MULT DOKUMENTI, KUI VANA MA SIIS VÄLJA NÄEN?!”). Siis lubati sul õlut osta, või plastpokaalides veini, suunati putkade taha (kauni vaatega peldikujärjekorrale ja järjekorda ignoreerivatele põõsas kusevatele tütarlastele), kus sa pidid oma joogi manustama ja alles siis said tagasi kontserdialale. Ma saan aru, et see pidi ennetama purjus alaealisi ja üleüldse segi joonud rahvast, aga selline sunnitud kiirjoomine minu meelest ainult soodustab kontrollimatu joobeastme tekkimist.
- Kui 30STM oleks olnud mu selle suve suurkontsert, siis oleks ma ikkagi rahul. Aga kuna ma eile Naabrinaise kainestava lähedaloleku tõttu didn’t lose my shit, siis ootan ma elevusega pühapäeva. Ma kohe päriselt ootan, et teada saada, kui väga hulluks võin ma minna, kui mu ees laval on Foo fucking Fighters.
- Ma ei suuda uskuda, et ma lähen Foo Fightersi kontserdile.
- Kui keegi oleks mulle eelmisel jaanipäeval öelnud, et järgmisele lähen ma juba, kotis rinnapump ja puusal preili Emiliana (the kid, not the singer), või et järgmisel aastal samal ajal on minu jaoks maailma armsaim asi mu tütre unine haigutus, oleksin ma… oleksin ma võibolla ehk isegi seda uskunud. Aga ikkagi on. Nii. Hullult. Lahe.
14 thoughts on “snippets”
Kas te meretaguse maa pealinna ka satute või kuskohas ma peaks, silm krillis, ringi vahtima, et kuulsaid blogijaid märgata? 🙂
Kus su tütreke siis on samal ajal kui ringi rokid? (Tegelikult olen lihtsalt kade..) Meenub see, kui mina rinnaga toitmise ajal kuskil rokkimas käisin, pidin iga natukese aja tagant kuskil avalikus peldikus ennast lüpsmas käima, hommikul ärkasin piimaloigus… ja oi kui tüütu see oli. Lõpuks enam lihtsalt ei viitsinudki juua.
Ma arvan, et ma nutan pühapäeval suurest rõõmust lihtsalt terve kontserdi maha, see mu kõige suure mure 😀
Ma kahjuks pean Su indu selle keeramise osas nüüd jahutama.
Väikesed inimesed on õppinud keerama siis, kui nad teevad seda seljalt kõhule.
Kõhult seljale nad kukuvad, kuna nende lihaste töö ei allu veel nende tahtele 🙂
Teine põhjus võib olla ka kerge lihaste spastilisus, mis beebide puhul on normaalne.
Võid uurida nt perearstilt, äkki vajate väikest massaažikuuri.
Jõudu!
St ma tahtsin nüüd täpsustada seda “normaalne” – normaalne selles mõttes, et seda esineb sagedasti. Spastilisus iseenesest normaalne ei ole, sellega tuleb tegeleda.
Aga see ei pruugi teie puhul probleem olla, seda ütleb spetsialist.
Kui minu laps esimest korda seljalt kõhuli keeras, siis ma ka plaksutasin. Kui teist korda keeras, plaksutasin. Kui kolmandat korda keeras… vaatas tirts mulle küsivalt otsa “Noh, ja kuhu siis plaksutus jäi?”
See on jah enamasti pigem probleem, see kohult seljale keeramine. Tavaliselt kerge spastilisus. Enamus selliseid beebisid saadetakse voimlema ja koik saab korda. Emiliana on uliarmas!! (paar postitust tagasi tehtud pilt oli juba selline armas pontsik titt, et tahaks kohe sulle votta!:D)
Mitte, et varem ei oleks tahtnud:D, aga lihtsalt enam ei ole sellist tunnet, et nii-nii orn, et laheb katki!
Lugeja, ma olen saanud ta jätta kas isale hoida või siis nüüd Rabarocki ajal oli ämma/vanaema käes, see oli ka esimene kord, kui on olnud nii pikalt meist kahest eraldi. Praegu oleme saanud jagada ja rokkimised on jäänud maksimaalselt ühe ärajäänud toidukorra peale, st ühe on saanud pudelist. Ja tead, ega ma ei viitsigi juua enam, sest isegi kui saab kõik toidukorrad ette valmistatud, siis a) magada ju ikka ei saa ja b) ilge jama rindadega ja c) tegelt ju ei taha ka. Piisab sellest vähesest. Ahjaa, FFi ajal oli ta hotellis isaga ja tulid mulle pärast järgi, kuigi ta magas rahulikult.
Tafkav, seekord Kuressaarde ei jõudnud, aga ma suve jooksul kindlasti jõuan, siis hoiatan ette, saad kaameraga passima tulla:P
Oot, ja mis nüüd. Ükski raamat ega teine ema pole öeldnud mulle, et kõhult seljale keeramine oleks halb! Ma sain aru, et sellest asi algabki: kõigepealt kõhult seljale, siis seljalt kõhule ja siis tulevad järgmised asjad. Pealegi käsivad kõik (arstid, raamatud, emad) hoida titte kõhuli, et ta saaks piisavalt selga tugevdada. Muuhulgas ma nägin sugulasest perearsti hiljuti ja rääkisin keeramisest, tema ka ei öelnud midagi. Nii et mis spastilisuse jutt? Palun täpsustada! (Ja ma ei lähe paanikasse, ausalt:)
Küsisin huvi pärast igaks juhuks sugulaselt, kes lastearst, järgi, sest eelnevalt olin sellest vaid tuttavatelt kuulnud, kes lapsega lihaspingete tõttu natuke võimlemist on teinud. Niisiis, see mida kuu või paarine laps teeb kõhult seljale saamiseks, tundub, et tahtlikult, aga tegelikult mitte – see on lihaspinge, mis teda ühele küljele kangutab. Pea läheb kuklasse ja selg kõverasse ja tundub, et teeb seda eesmärgipäraselt. Tegelikult teeb ta seda sellepärast, et lihaspinge lükkab teda selles suunas ning selline kahevahel olek on ebameeldiv ja talle tundub, et midagi peaks toimuma või tegema sellises olukorras. Seega ta siis pingutab natuke juurde ja potsti ongi selili. Aga ise sellesse keeramiseelsesse asendisse puhtalt oma vastsündinu lihaste toel ta ilma lihaspingeteta minema ei ole suuteline üldiselt. Muidugi on kusagil mõni laps, kes juba kuuselt on suuteline keerama aga see on väga harv. Siis peaks tal esinema ka muid väga väga kiire arengu ja võimsa füüsise tundemärke. Nagu näiteks seljalt istesse tõusta proovimine jms. (selline väike kõhulihaste harjutus näeb välja). Aga tõesti, me ju keegi siin seda ei tea, võibolla Emiliana ongi selline juhtum, kes on väga väga ees arengus. Lapsed on ju nii erinevad ja ma hakkasin mõtlema, et nii mõttetu oli siin targutada, et eiei su laps veel ei keera. Võibolla ju keerab. Lihtsalt see on nii harv loetu ja kuuldu põhjal. Ja tuttavad, kel nii olnud, on kõik saanud kerge sünnijärgse spastilisuse diagnoosi ja käinud veidi aega võimlemas. (Nagu ma aru saanud olen on kõik vastsündinud kergelt spastilised, mõnel kaob lihtsalt nädalatega, mõnel jääb aastaks ja on juba selline asi, mis vajab võimlemist.) Ühesõnaga pika jutu lõpetuseks – kui sul on usaldusväärne arst, kelle tadmistes oled kindel ja tema ei ole midagi öelnud, siis pole tõenäoliselt muretsemiseks üldse põhjust. Ja ega nagunii ei ole, see pole midagi hullu, spastsilisusega tegelemata jätmine pidi põhjustama küll hilisemas eas rühihäireid ja kergeid seljavalusid, sest ´tänu´ spastislisuse´ põhjustatud liigutustele ja kehahoiakule treenib beebi ühte oma kehapoolt rohkem kui teist. oeg, pikk jutt, loodan, et said natuke selgust, mida me siin silmas pidasime selle spastilisuse teema all 😀 Ps. titt on üli üli üliarmas! (vt.kõige uuem pilt :D)
Nii, ma muidugi ikkagi läksin paanikasse ja uurisin igast asju spastilisuse kohta, targemaks ei saanud. Pealegi on septembris ortopeedi aeg, see ilmselt ju ütleb, kui midagi on ja mi täpselt on. Aga pärast seda hakkasin ma nägema, et äkki mu laps ongi mingi lihashaigusega ja äkki kõik, mis ta teeb, on sümptom ja ÕUMAIGAAD I’M LOSING IT. Eriti paanikasse läksin ma siis, kui ma seda kõhulihaseharjutust nägin – et see ei saa ju normaalne olla ja äkki tal on kõhuvalu ja MISTOIMUB. See, et titt seejuures täitsa rõõmus oli, ei omanud tähtsust.
Ühesõnaga, ma ei oska seisukohta võtta, aga ma otsustan mitte muretseda, kui ma näen, et asjad, mis ta teeb,ei tee talle liiga. Ja augustis lähme arsti juurde, siis saan küsida täpsemalt. Senikaua – olgu see kõhult seljale kukkumine või tahtlik tegevus, äge on see ikka ja samm liikumasaamise poole ju igal juhul!
Ei usu üldse, et su lapsel midagi viga on kui ta üritab keerata juba ka seljalt kõhule, järelikult ongi varajane sahmerdis. Spastilisuse kõige levinum põhjus on hapnikuvaegus sünnituse käigus. Seda, kas see nii oli saad teada selle järgi, kas lapsele peale sündi hapniku anti maskiga. Aa ja ortopeed selle spastilisusega absoluutselt ei tegele, ainult neuroloogid. Ja sinna suunab vajadusel lastearst. Mulle tundub küll, et sahmuut on lihtsalt ülikiire arenguga 🙂
Noh, ta üleaegne ka ju, pole ime, et natuke “ees” on. Pealegi ma arvan, et ju ta, nagu titad ikka, teeb mingeid asju enne “õiget aega”, mingeid pärast. Küsisin ka autoriteet Naabrinaiselt, kes arvas, et ta ülakeha on küll natuke spastiline, aga et võimelda võib ja ongi endal süda rahulikum. Ahjah, neuroloogi juurde läheme ka ju, saatekiri selleks olemas, aega pole veel. Hapnikku ei antud, aga eks ta võis ju küll midagi üle elada seal, oli ju pikk ja raske tulek.
Nii et! Kõik on ookoo, ma usun.
Muide, Siki just ütles, et oli suga rääkinud ja et sa ütlesid, et aeg läheb nii kiiresti. Tead, mulle tundub, et mul see esimene ots ehk suvi läheb jõle aeglaselt, samas ma olen kindel, et sügisel hakkab aeg lippama ja enne kui arugi saan, ongi aasta möödas…
No vot, siis saad jah neuroloogilt varsti küsida. Oi aga mul läks ka lapse esimene suvi niii niii aeglaselt, esimesed kuus kuud üldse. Kõik muudkui imestasind, et issand nii kiiresti kasvab ja oi kui suur. Mina imestasin, et mis mõttes, et no aega ka ju läinud, peabki olema kasvanud ja suur ja mitmekuune 😀 Ja kuuendast kuust aastani läks natuke kiiremini ja peale aastat on kuidagi eriti kähku aeg läinud. Eks siis ole näha, milliseid ajahüppeid sa läbimka hakkad kui hakkad. 😛