Nagu paljudes asjades tänapäeval, on selleski süüdi Naabrinaine. Rääkisime ükspäev telefoniga, Naabrinaine teatas, et oli pikkpoisi ahju pannud. Mina muidugi läksin kohe elevusse, sest esiteks: söök! Ja teiseks polnud mul endal õhtusöögiideed. Kolmandaks pole ma kunagi pikka poissi teinud.
“Oh, mulle meeldib. See on hea söök, viskad ahju ja võid ta sinna ära unustada. Mitte nagu kotlettidega, et pead pliidi kõrval passima NAGU MINGI LOLL,” julgustas Naabrinaine takka.
Kuna ma ei tahtnud pliidi kõrval passida NAGU MINGI LOLL, siis tegingi esimest korda pikkpoissi. Või öeldakse pikka poissi? PS! Kogused on tunde järgi pandud, mul polnud mõõteklaasi käepärast.
Pikkpoiss
Vaja läheb: 2x240g veisehakkliha (saab vähemaga ka, ma ostsin neid valmis pakke, sellepärast selline imelik kogus), 2 dl riivsaia, sama palju vett, 1 sibul, 2 riivitud porgandit, maitse järgi küüslauguküüsi, 5-6 šampinjoni, letšot (mul oli purgipõhi jäänud ühest pitsategemiskorrast, nii et ütleks, et viiendik purgist? Samas võib panna ka lihtsalt paprikat ja siis tomatipastat), 1 muna, maitse järgi vürtse
Kastmiseks ja katteks: sinepit, riivsaia, üks puljongikuubik, vett, worchesteri kastet
Valmistamine: Prae õlis läbi hakitud sibul, küüslauk. Enne pane riivsai vette paisuma. Riivi porgand ja kui see tehtud, peaks olema riivsai paras, et juurde lisada hakkliha, maitseained (mul läks, nagu alati, sidrunipipar ja lisasin natuke rosmariini), muna ja segada. Siis juurde ülejäänud staff: letšopõhi (või hakitud paprika ja tomatipasta), hakitud šampinjonid (kah ülejääk soojast salatist, mida ükspäev tegin), porgand. Sega kõik korralikult kokku ja mätsi ahjuplaadile küpsetuspaberile vorstike. Mul tuli rohkem nagu halg. Hakklihahalg. Üsna mittemidagiütlev nägi välja ja nagu pildiltki näha, oli ta ka pärast üsna mittemidagiütlev. Sorista peale sinepit – mina panin seda va soome sinepit, mis on magus ja mida mäkist ka saab (sellega on friikad õudselt head). Määri pintsliga laiali, puista riivsaiaga üle. Ja siis – ahju 200 kraadi juurde umbes 40 minutiks.
Vahepeal võid ka kasta puljongiga, mina lisasin puljongile veel worchesteri kastet.
Kokkuvõttes tuli kiiksuga pikkpoiss, kuigi ma samas ei tea, miuke õige pikkpoiss peaks olema. Ilmselt igas peres on oma “õige pikkpoiss”. Ja serveeri hea salati ning kartuliga, kui sa sööd kartulit liha kõrvale. Ma näiteks eriti ei söö.
Järgmiseks päevaks jäi ka veel. Mõnus! Ja tõepoolest, ei pidanudki pliidi kõrval passima NAGU MINGI LOLL.
Muide, kui Naabrinaine pikkpoisi ahjust välja võttis kõne lõpuks, teatas ta pettunult: “Oh, see näeb nii õudne välja.”
“Mis mõttes?” küsisin ma, ise veel õndsas teadmatuses, et tõepoolest, pikkpoisid ei ole ahjust tulles mingid Mister Hakklihad.
“No siuke… plönn. Aga noh, ta on siuke, et mulle ei meeldi, aga Naabrimehele* kindlasti meeldib…” lõpetas ta rõõmsalt.
8 thoughts on “Toiduklubi: Pikkpoiss”
Mina kusjuures teen ka kotlette ahjus 🙂
Nii kotlettidesse kui pikkpoissi panen alati sisse ka sibulat ning porgandit (nii 1/3 koguselt). Kotletid lähevad kas muffinivormi või vormituna küpsetuspaberile, pikkpoiss läheb keeksi- või leivavormi (leivavormiks mul Rimi kunagise kampaania leivavorm, ülihea). Ei pea samuti istuma lõpmatult panni kõrval, nii rasvast toitu ma nagunii ei kannataks ning samal ajal saab mehega vahepeal teleka ees näiteks veini limpsida 🙂
Sinu retseptile lisaks ainult, et nagu sul läheb igale poole sirunipipar, nii läheb minul vist enam-vähem igale lihatoidule muskaadipubrit – mulle lihtsalt maitseb. Seda muidugi peale SEENTE eemaldamist retseptist!
Pikkpoissi võid veel nii teha, et riivsaia asemel pane paar tavalist saiakontsu sooja piima sisse ligunema ja käivad ka sisse. Majoneesi olen nats sisse seganud kui veisehakliha kuiv on. Ja siis l6puks kui pannile oled ära mätsinud, siis pane peale peekoniribad, ikka nii et päts ilusti kaetud on – annavad mahlasust ja head maitset!
Mulle näiteks meeldib järgmisel päeval pikkpoisiga võileiba teha, hapukurki ka k6rvale…. ja ajasidki mul k6hu tühjaks!
Ammulubatud hispaania kartulite retsept:
Keeda umbes 1.2 kg väikesi punaseid kartuleid, koos koore ja saba ja sarvedega (aga vaata ette et liialt katki ei keeda, no sihukeseks kolmveerand-pehmeks). Kartulite värv pole oluline ja suurus ka tegelt mitte, aga mulle meeldivad väikesed ja punased.
Kuni kartulid keevad, pane uhmrisse (ja kui uhmrit pole, siis sega segamini pulbreid):
2 küüslauguküünt (kui uhmrit pole, siis pane suur nuga lapiti küslaküüne peale ja lajata teise käega peale kuni küsla pudrustub – endast lugupidav chef ei haki mitte kunagi küslat, ikka purustab!), ½ tl punase chilipipra helbeid (sihukesi nagu pizza peale käivad), ½ tl cumin pulbrit (ma ei tea mis see eesti keeles on, aga ighal juhul see EI OLE köömned, mitte need mis leiva sees käivad), 2 tl paprikapulbrit, 2 spl. Punase v6i valge veini äädikat. (Mina kasutan vahel õunaäädikat, vahel riisiäädikat ja ka balsamic sobib).
Siis on veel vaja 1 paprika, ribastatud ja punast sibulat (mulle jällegi maitsevad shalott-sibulad, pikuti neljaks lõigatult).
Lõika keedetud kartulid kas pooleks või väiksemaks, oleneb kartuli suurusest ja prae suurel pannil, ca 5 spl. Oliiviõliga nii et m6lemalt poolt kuldsed. Viska juurde paprikaribad, sibulad ja nats aja pärast maitseainete segu. Lõpuks raputa meresoola peale ja serveeri. Maitsevad head ka külmalt!
Kotletid muffinivormi. Vaat selle peale ma polegi tulnud. Hea nõks, peab proovima. Väikesed lihamuffinid…
Ma teen pikkpoissi alati tunde järgi. Ja lisan sinna mõnikord asju, mis kodus lihtsalt olemas on.
Aga muffinivormis saab lisaks teha ka singimantlis muna – mu laps õpetas seda mulle. Et vooderdad muffinivormi singiga, lööd toore muna sisse, puistad maitseaineid peale ja pistad ahju. Hoopis teistsugune, kui tavaline praemuna, kuid maitsev ikka. Ja ei pea ka pliidi kõrval passima nagu mingi loll 🙂
Kusjuures, lihamuffinid on p2ris huvitav kraam, kontrollitud. Lisaks sai iga “muffini” sisse veel keedetud vutimuna suratud, ka võin soovitada.
Maitseainetest – mul käib iga lihatoidu sisse “kuldne kolmik” – must pipar, piment e. vürtspipar ja loorber. Jahvatet pimenti saab Piprapoest (Tartu puhul Vürtspoest), kuigi maitse võib paljudel ehmatavalt puljongine tunduda, on see siiski kõigile senini meeldinud …
Ja “cumin” on eestikeeli vürtsköömen – nami-nami sõnaraamat abx.
mina eelistan ka riivitud saia asemel piimas leotatud värsket saia või riivitud toorest kardulat.
nii äge, vist kunagi varem pole retseptiposti all nii palju ägedaid kommentaare olnud. Aitäh!
Mul on jah see sidrunipipra värk täiega küljes, see vürtsköömen sobib aga hästi tšillisse ja mehhikopärastesse roogadesse.
Ehk et – katsetan kindlalt teie nippe! Ja annan tulemustest teada:)