Ma tean, et ma lubasin emmendusvälist, aga see veel pole…
Esiteks tahan ma öelda, et see hiigeltite nali hakkab vaikselt kuluma juba – täna kaaluti arsti juures. On võtnud kilo juurde sünnist, ehk siis 5160 g. Pikkust on visanud 3 senti juurde.
Aga mitte sellest…
Kes mind tunnevad (või on mu blogi lugenud), teavad, et mul on sõnadega oma suhe. Nimelt meeldib mulle sõnu lühendada. Ja no see Daki moodi lühendamine ei tähenda alati seda, et sõna tingimata lühemaks saaks. Nii ütlen ma juba vähemalt kümme aastat lamba kohta lambut, õlle kohta õlut (palataliseeritud l), sõna “vein” käändub minu jaoks mitte “vein, veini”, vaid “vein, veint” (samamoodi “õlut, õlutit”). Rääkimata sellest, et üks parimaid sõnu kõige armsa kohta on meie peres “tuburideido”.
See teeb õudselt raskeks titaga suhtlemise, sest nüüd, kui ma olen peast segi läinud (tunnistamine pidi olema esimene samm paranemisteel), on mul VEEL SUUREM vajadus sõnu väänata ja käänata. Lisaks ut-lõppudele on tekkinud moodi ka ur-lõpud.
Näiteid (kõik nimetav kääne): lehmut, sõpsur, mähkut, musur, varvut (ehk varvas)
Mu ainsaks lohutuseks on, et ma tegin seda juba ka enne. Ma mäletan selgelt, et Birxi ajas see kohutavalt närvi näiteks, aga kuna mul on lühimäluprobleemid, siis ei suuda ma meenutada, mis sõnad need tookord olid… Probably alcohol related.
Aga no ikka tunnen ma end jõle imelikult, kui keegi peaks pealt kuulma, kuidas ma TÄIESTI NORMAALSE HÄÄLEGA titega räägin, kasutades mingeid dakisõnu, mis MULLE tunduvad täiesti normaalsed. Üleüldse olen ma märganud, et ma lapsega kahekesi olles ei kaota KUNAGI närvi, aga niipea, kui olen avalikus kohas, tõuseb stressitase lakke. Millegipärast mulle tundub, et sel juhul tuleb hoida võimalikult madalat profiili, et jumala eest keegi ei paneks tähele, et ma olen lapsega, sest siis hakkavad KÕIK arvustama, kuidas ma oma last kasvatan. No et ISSAND KUI TA NÜÜD NUTMA HAKKAB. Kodus on mul närv totaalselt nullis. No las nutab! Aga avalikus kohas – ohõudu! Justkui näitaks see, et mu laps avalikus kohas vääksatab, et mina olengi hülgurema (see?!) ja kohe kutsub keegi lastekaitse, sotsiaalameti, tuletõrje ja preestri kah veel igaks juhuks.
Ega ma ju ütlegi, et see mingi ratsionaalne hirm oleks. Vist ikka mingi hormoonide värk. Ja ju möödub.
Aga kuidas endalt see imelik sõnaväänamiskomme küljest harjutada, seda ma ei tea. Sest näiteks eile rääkisin ma sellist “muinasjuttu” lapsele mähkmevahetamise ajal:
Elasid kord Mähkuripoeg ja Musuripoeg. Musuripoeg ja Mähkuripoeg läksid poodi. “Mina tahan osta mähkuteid!” ütles Mähkuripoeg. “Aga mina,” teatas Musuripoeg, “mina tahan osta musureid!”
Ma juba näen nii selgelt, kuidas mu laps tuleb pärast esimest koolipäeva koju ja ütleb midagi sellist: “Aga, empsur, õpetaja ütles, et ei ole olemas selliseid asju nagu musurid!”, ja hakkab lohutamatult nutma. JÄLLE RIKKUSIN MA LAPSE ÄRA. JUBA JÄLLE.
[like action=like]
10 thoughts on “tubur ja teised”
Ma imestasin kui sinu blogist kah sõna “õlut” leidsin, mõtlesin, et see mu mehe välja mõeldud. Nüüd muidugi kasutab laps kah seda – “Issi joob õlutit!”. Lapsele iseenesest see (no vähemalt paari esimese eluaasta jooksul) probleeme ei tekita – ta ise on veel kõige suurem sõnadeväänaja ja -väljamõtleja.
Ei pea sa kooliminekuni ootama – kasvatajad lasteaias on ka tublid korrigeerima.
Aga kui hakkab lasteaiaiga lähenema, siis mingid baassõnad võiksid olla sellised, et lapsest saaksid aru nii kasvataja kui teised lapsed. Laps oma sõnu leiutab nagunii, aga need sõnad, millest ta hakkab neid oma sõnu tegema, võiks olla suht arusaadavad…muidu dekodeeri pärast end lolliks ja päris oma sõnu (mille päritolu jääbki segaseks) tuleb ka nagu saelaudu sealtsamusest.
Siis tuleb ikka süda kõvaks teha ja hakata normaalse inimese kombel rääkima… See õlut on vist jah universaalne juba, ma ei ütle, et ma selle välja mõtlesin, võis jääda külge kuskilt. Või siis n see hea sõna, et paljud nii käänata tahavad…
🙂 Minul on väga lahe vanaema, kellega koos lapsena sõnu väänasime. Siiamaani vääname. See “õlut” on meil ka. Meil oli ka “koorik” koor (kasutusel ka “hapukoorik” ja “kohvikoorik”), konstantselt oli “kardulast ja sibulast” vaja ning hulk muid toredaid väljendeid. Ei kasvanud ma imelikuks ega midagi 🙂 Pigem lõbus oli.
Ja “vein, veint” jäi mulle nüüd kohe kindlasti siit blogist külge….
See sinumoodi sonadekeeramine tundub et on lobus. Loodan, et mängust jäävad välja igasugu kikud, papud, mammud, kätud jm titekeel 😐
õlutit kasutas mu vanaema rääkides juba siis, kui ma väike olin, nii üle 20 aasta tagasi 🙂
st seda sõna, mitte et mu vanaema ei saanud muudmoodi rääkida, kui samal ajal pidevalt õlle libistades 😀
Oi sõnamängud on lahedad. Mulle meeldib jälle silpide keeramine. Me räägime ka omavahel, et kle kapuhoor on otsas või oli sa oled ikka kasi-mulli ja alati tervitame kare tellis:)
ei pea ennast muutma :). Lapsed saavad väga vara aru, mis värk on kui vanemad tiba imelikud :D. Ja oskavad valida aega ja kohta kus ja kuidas rääkida. See ainult mitmekesistab nende maailma ja keeletaju. Pealegi ma usun, et igal perel on omad veidrused :). Küll oleks kole kui ei oleks.
Ehh:) Kapuhoor ja kasimulli on nii ägedad!
Ma, muide, näen ju jah Naabrinaise pere pealt, et suht edukalt töötab see “need on kodus rääkimise sõnad”-süsteem. Nii et. Lootus jääb!