Kunagi ammu-ammu, kui ma veel ülikoolis käisin, siis nimetasime me valikvastustega eksameid bingo-lotodeks või lihtsalt bingodeks. “Mis eksam on? Bingo?” – “Bingo jah!” Sest siis, kui ei teadnud vastust, sai valida vähemalt suvalisi tähti, mõni pidi ikka täppi minema lõpuks…
Neil päevil ma mõtlen (ja mul on tunne, et ma pole kunagi varem elus nii palju MÕELNUD, ka mitte ülikooliajal, heh, ERITI mitte ülikooliajal), et vanemaks olemine on üks suur bingo. Aga erinevalt tavatestidest selleks sa õppida ei saa, sa EI TEA, mis on õige vastus, samas SA PEAD iga jumala kord otsuse vastu võtma. Tähendab, sa saad uurida kirjandust ja rääkida targematega, aga miski ei garanteeri, et nende kogemused ja teadmised sobivad just konkreetselt sinu lapse ja situatsiooniga. Mis kõige hullem – iga su otsus toob kaasa ahelreaktsiooni, üks asi mõjutab teist ja sa kunagi täpselt ei tea, mis välja võib kukkuda. Ja neid otsuseid on päevas kümneid! Siin üks näidistest noorele vanemale.
1. Sa lähed lapsega jalutama, ilm on Eesti keskmine (vahelduv pilvisus jne). Sulle TUNDUB, et on soe, võib-olla isegi palav. Mis sa lapsele selga paned?
a) Püksid, särgikese, sokid, võtad kaasa teki, mida vajadusel peale visata. (Lisaküsimus: kuidas sa tead, et tal külm ei hakka?!)
b) Õhukese kombinesooni. (Lisaküsimus: Aga kuidas sa tead, et tal palav ei hakka?!)
c) Õhukese kombinesooni, aga alla lühikese body. (Lisaküsimus: vt ükskõik kumba ülemist.)2. Sulle tundub, et laps tahab süüa, aga samas sa andsid talle süüa vähem kui kaks tundi tagasi. Mida sa teed?
a) Katsud teda muul moel rahustada ja vähemalt natuke venitada söögiaega lähemale. (Aga samas riskid sa nii control patternite loomisega äkki?!)
b) Annad süüa kohe. (Aga kuidas sa saad kindel olla, et asi ikkagi selles on? Aga äkki on kasvuspurt?!)3. Laps jääb “lõunauinakusse” kell 17. Kell 18:30 on õhtusöögiaeg ja pärast seda magamaminek. Kell on 17:45. Mida sa teed?
a) Proovid lapse üles äratada, et ta uni magamaminekuaega sisse ei sõidaks. (Samas ei pruugi ta hiljem enam üldse magama jääda ja nii võid sa talt röövida seda vähestki und.)
b) Lased lapsel magada. (Aga arvestad sellega, et kui ta lõpuks ärkab, siis ei lähegi ta magama ja öörütm, mis seni on püsinud RIKKUMATU, on totaalselt pekkis ja seda taastada ei pruugi olla absoluutselt lihtne.)
c) Lased lapsel magada, aga äratad ta söögiajaks ja püüad ta pärast seda uuesti magama panna. (Arvestades, et ta ei pruugi jääda ja vt ülemist.)4. Laps on nutnud ja siis lõpuks su süles rahulikuks jäänud ja hakkab vaikselt uinuma. Sa:
a) lased tal rahulikult magama jääda ja lased tal süles magada, kuni ta seda soovib. (Aga mis siis, kui ta enam ei oskagi pärast üksinda magama jääda?!)
b) sa ennetad magama jäämist ja paned ta oma voodisse. (Kus ta võib nutma hakata ja enam mitte uinuda.)
c) lased tal rahulikult magama jääda ja tõstad ta mõne aja pärast oma voodisse. (Mis ei aita kaasa harjumusele ise ja üksinda magama õppida.)5. Kell 9.30 pead sa peale võtma (st pead hakkama kell 9 sõitma hiljemalt) oma Abikaasa, et hakata sõitma Tartu poole. Ühtlasi langeb see kellaaeg kokku söögiajaga. Sa:
a) Annad süüa tund aega varem ja arvestad, et tee peal tuleb teha söögipeatus.
b) Lahkud kodust, annad süüa kell 9.30 autos enne väljasõitu.
c) Ei anna süüa enne, kui ta küsib (sa ei saa kontrollida seda hetke ning see võib juhtuda suvalises kohas maantee peal).6. Laps sõi kell 19, läks magama. Kell 22 peaks olema järgmine söögiaeg. Sa:
a) Äratad lapse üles kell 22 ja annad talle süüa. Nii tead, et saad kindlasti magada umbes kella kolmeni. (Samas tähendab selle kindla öise rütmi hoidmine/juurutamine, et kui tuleb aeg hakata öistest söömistest võõrutama, siis on selle võrra raskem, kui pole lasknud tal loomulikku rütmi hoida.)
b) Ootad, kuni laps ise süüa küsib. (Mis võib juhtuda kell 23 hiljemalt, aga võib ka juhtuda kell 1 või 2, mis tähendab, et sa a) ei tea, kaua sa saad magada või b) kaua sa üleval ootama pead (need asjad on olulised uneprobleemidega inimesele).) (Lisaks: ta võib end niimoodi üles äratada ja mitte enam pärast magama jääda. See, et nii pole kunagi juhtunud, ei tähenda, et nii ei juhtuks.)
c) Annad talle süüa siis, kui ise magama lähed.
Jne.
Kui vahetult pärast haiglast koju tulekut tundus mulle, et midagi polegi väga muutunud ja ma ei peagi midagi väga teistmoodi tegema, sest siis elasime üsna suvalise rütmi järgi, laps peamiselt magas ja sõi ja vaatas ringi ja elu oli päris lihtne. Mida suuremaks titt-mu-titt kasvab, seda rohkem ma näen, mida vanemaks olemine tegelikult tähendab. See tähendab OTSUSEID. Iga päev pidevaid otsuseid. Ja kõige hullem pole mitte see, et sa PEAD neid otsuseid vastu võtma, et sa ei pääse neist. Kõige hullem on hoopis see, et igal su otsusel on suurem või väiksem tagajärg. Ja see vastutuskoorem tundub hetketi NII TOHUTU SUUR.
Kui me Naabrinaisega tema vabadel päevadel jalutamas käime (või niisama kohtume), siis lisaks klatšimisele, halva maitse piiril kõikuvatele naljadele (meile ENDALE tunduvad meie naljad muidugi ÄÄRMISELT maitsekad) ja hirnumisele räägime me muidugi palju ka lastest. (Ma ausalt ei tea, mida ma teeks, kui mul teda poleks. KES SIIS MULLE ÜTLEKS, KAS MU TITT ON NORMAALNE?!) Muuhulgas rääkisimegi ükspäev sellest otsustamisest ja tuli ka jutuks, et… on inimesi ja lapsevanemaid, kes ei mõtlegi sellele. Nad lihtsalt teevad ja on ja tegutsevad ja muuhulgas kasvavad nende kõrval ka lapsed. Et on inimesi, kes ei annagi endale aru, et iga nende tegu mõjutab last. Mõnel su teol ja otsusel on väiksemad tagajärjed, mõnel suuremal, aga ma ei suuda praegu ette kujutada otsust, millel tagajärge ÜLDSE poleks.
Ja kui ma selle ära tajusin, siis ma HAKKASIN MÕTLEMA NAGU HULL. Päriselt, ma istusin öösel kell 4 täna suvilatrepil ja KUULSIN, kuidas mõtted mu peas plahvatasid, sest nad ei mahtunud enam olema. Noh, muidugi olen ma jummala sooda ka, aga ikkagi! Ma mõtlen palavikuliselt iga asja läbi, sest see koorem on nii tohutu ju! (Ma olen kindel, et see palavikulisus taandub varsti, aga vastutus ja koorem ju jääb! Mõtlemisest kui sellisest ei pääse.) Ja ma ju NÄEN iga päev, et mu laps reageeribki sellele, mida MINA teen. Ja kuidas siis on inimesi, kes seda ei taju? Näiteid pole ju vaja kaugelt otsida, lööge lahti ükskõik milline viimase kahe nädala jooksul Eestis ilmunud ajaleht ja lugege…
Tegelikult tahtsin ma rõõmsamat posti kirjutada, aga olen liiga sooda. Palavus ja road trip ja MÕTLEMINE ja krooniline unetus veel otsa…
Aga lähiajal kirjutan pikemalt nutmisest ja Solterist, aga siis, kui on natuke rohkem aega mööda läinud.
Ja lähiajal, MA LUBAN, kirjutan ma midagi täiesti emmendusvälist ka. Näiteks mitu raamatut läheb trükki JUST PRAEGU! Ja ÜLEÜLDSE on mul päriselt muid teemasid ka, aga sooda noh jne.
Ja ahvides ülal viidatud Kairi blogi, siis.
Nädala sõnad: vanemlik otsus, hülgurema, hoidurisa, musuripoeg
22 thoughts on “valikvastused”
oh, vabanda, ma ei jõudnud kaugemalt kui sinna, et kui jääb süles magama, siis äkki ei õpigi ise magama jääma – tead, nad KÕIK on õppinud, varem või hiljem. ausalt, esimesel eluaastal ei pea sellistele asjadele üldse mõtlema (kuigi mul õnnestus küll seepärast süümekaid korduvalt saada, sest mingi hulk inimesi näägutas kõrval – aga samas mu titt ei jäänud üksi magama, röökis segaseks end. ja siis ta oli poolteist, kui ma teda veel lõunaunne süles kussutasin ja kakspool, kui ma uinumise ajaks ta kõrvalt ära läksin – aga globaalselt on 2,5a jube lühike aeg mu elust ja ma takkajärgi üldse ei kahetse neid las süles-kaisus teda uinutatud tunde). kui tal on hea jääda süles või sinu kõrval magama, siis las ta jääb. tal on sind ja sinu poolt pakutavat lähedust seega vaja.
rütmid: need muutuvad nagunii esimese eluaasta jooksul (ja ka veel hiljem) korduvalt.
ja söögiajad, noh, sellega on ka just nii, et kui vähegi võimalik, siis söögu, kui tahab. olgu see siis tihti või harva (kui ei ole probleeme nagu väike kaaluiive, siis peab lapse söömiseks üles ajama, muidu mitte).
aga, jõudu – ja armastust, mida sul paistab hullupööra jaguvat 🙂
See postitus ajab nutma ja naerma ühekorraga…
sa oota, kuni tulevad tõsisemad küsimused – sooline võrdõiguslikkus, sõnakuulamine, tõde ja vale kodus ja lasteaias/koolis, kas laps võib natsisümboli kaelale lasta tätoveerida, kas tal on õigus kiusajale vastu nina virutada… kas PEAB taldriku tühjaks sööma? Miks ei võiks kohe saiakest võtta ja arvuti taha maanduda? Kas peab õue minema, võimlema, panema selga koolivormi…? Kas inteterneti äravõtmine halbade hinnet eest on inimõiguste rikkumine või asjakohane teguviis? Kui palju reegleid ja piire seada, kui palju anda valikuvabadust ja otsustusõigust? Kas ta peab enda tuba ise koristama või tuleb lapsel lasta laps olla, mitte sundida teda väikeseks perenaiseks? Kas õnnelik lapsepõlv=reeglite puudumine või on tõhusaks ja õnnelikuks täiskasvanueluks siiski vaja lapsepõlves omandatud reegleid?
Üldiselt jah, lapsevanemaks olemine on garantiideta töö, aga see-eest töö, mida ei tohi tegemata jätta. Ja alati leidub neid, kelle meelest sa oled liiga karm, liiga leebe, liiga… igattahes teed midagi valesti.
Sitkust ja jõudu.
Valin variandi: loobun nii väikse lapse puhul plaani tagaajamisest ja elan tema rütmis. Mingil hetkel hakkab see rütm normaalsete (irw) inimeste rütmiga sobima, st öösel rohkem nagu magaks ja päeval oleks üleval ja sööks iga nelja tunni tagant.
minu meelest on näiteks kahe lapsega kodus olemine tööl käimisest raskem – kui töö juures ei jõua/ei viitsi/ei tee, siis noh, ülemus on kuri või keerad kliendile kogemata s*tta, mis iganes… vabandad, teed asjad korda, vsjo. kodus, nii väikestega… kogu aeg pead jõudma. kui ei jõua ja plahvatad, siis tead, et nii pikalt ei saa – lapsed kannatavad. mina olen ka palju lugenud ja tean suurepäraselt kõigest, mis võib mõjutada. kõik need esimeste eluaastate läbielamised, mis jätavad jälje kogu eluks… argh. aga ma ka alati ei jõua. ja ikka plahvatan. ja loodan, et ehk nüüd elukestvat jama ei tule. emotsionaalne pinge on meeletult suur – minust sõltub kahe väikese inimese ELU ja HEAOLU. jah, mul on abilisi, aga siiski olen üsna tihti nendega üksinda.
õnneks alati pole nii raske. lihtsalt raskematel aegadel.
aga mis puutub valikvastustesse, siis ikka sisetunne, mis muud. teised võivad anda nõu ja rääkida, mis neil toimis, aga sinu laps on individuaalne keiss ja ainult sina saad ajaga välja selgitada, mis talle sobib. ja tõepoolest, ei tasu liigselt põdeda nende magama jäämiste ja söömiste pärast (ehkki jah, sul on selles mõttes teistsugune keiss, et unehäired on tõesti vastikud ja teevad kogu selle värgi keerulisemaks) – tee nii, nagu endale mugavam on. no mis siis, kui jääb tissi otsas magama (suvaline näide) – kuni toimib, seni on okei, kui hakkab piisavalt närvidele käima, harjutad ümber. sul on juba see suur eelis, et sa oled nii palju lugenud ja TEAD, kuidas asjad ideaalis olla võiks. ma ka tean. aga kas ma alati suudan seda ideaali järgida? kaugeltki mitte. ikka oma sisetunde ja mugavuse järgi. et lapsed oleks õnnelikud ja mina kah. muudmoodi ju ei saagi 🙂
Noh, kõik lapsed hakkavad süsteemi järgi magama, sööma ja potil käima ja muud, aga mida kauem on tal oma süsteemitu süsteem olnud, seda raskem on pattern’it muuta.Ja seda raskem on see ka emotsionaalselt nii lapsele kui vanematele.
Aga riietega….meie rakendasime kuni laps titt oli (oskan ma nüüd jah öelda, mis ajani..) seda printsiipi, et – lapsele alati üks kiht rohkem kui endale.
Issand kui hea post :)) Tõesti on alguses see bingo teema, et mis ma nüüd teen. Mina ikka kaalusin (kaalude tähtkuju ka muide mul) igat otsust. Ma ajasin oma mehe hulluks selle- oot kas me paneme need riided selga või võtame tekid jne. Nüüd olen ma leidnud uue taktika ja ma lasen mehel otsustada ja olen tema otsusega rahul 🙂 Õnneks oleme kasvatusalastes ja muudes küsimustes ühel lehel ja ma kahetsema ei pea.
Jõudu ka 🙂
Oeh, kohati tundub, et see lapse saamine on ikka no kohe nii hirmus ettevõtmine, et mina küll lähima 10 aasta jooksul lapsi saama ei hakka aga samas, see kõik, mis sa kirjutad, tundub nii inimlik ja samas kuidagi nii kõhutunde najal nii inimlik, et tundub, et noooooh, kunagi võiks ju ikka vähemalt ühe vääksaka valmis treida ju…
Ei, ma tahan juba Rabarocki, et sind pikalt ja kuumalt emmata, sest ma pole sind ju nii kaua näinud ja usu mind, rääkida on palju ja ma usun, et sul ka.
I miss you, Dakikesekene!!!
catalina, anna andeks, aga “Noh, kõik lapsed hakkavad süsteemi järgi magama, sööma ja potil käima ja muud, aga mida kauem on tal oma süsteemitu süsteem olnud, seda raskem on pattern’it muuta.” on jaburus. Nii pisikesel lapsel mingit põhjapanevat režiimi korraldada ei saa. Läheme tagasi Sopcki juurde ja õndsasse nõuka-aega? Esimesed pool aastat lapse elust (vähemalt!) muutub režiim iga paari nädala-kuu tagant, sest laps kasvab ja lapse vajadused muutuvad. Seda nii söögiaegade kui ka magamise osas (kuidagi saab ju viiest päevasest uinakust aasta-pooleteise jooksul üks?).
… ja palun näidake mulle täiskasvanut, kes sööb-situb-magab kellaaegasid järgides. Ma oleks küll sigatige, kui mul korraga tekiks NÄLG ja siis keegi kaagutaks kõrval, et ei – sa pead veel 20 minutit ootama, praegu pole õige aeg.
Liis- režiim ei tähenda seda, et kellajad ei võiks liikuda sinna tänna.
Kessu- spockiga ja nõukaja laua peale panemine on väga emotsioonikas argument, mis pole läbi mõeldud. Olles lugenud spocki raamatut, leian, et seal on häid pointe ja on ka ajuvabasid (näiteks soovitus mitte kasutada alumiinium käeraudu). Samamoodi nõukaja soovitustega. Mõistlik inimene töötab läbi informatsiooni ja teeb omale sobivad otsused. Last tuleb jälgida see on põhipoint, kas kasvatada teda režiimis või mitte.
Ja kas ei võiks olla kõik sõbrad nii režiimi pooldajad kui vabalt kulgevad.
no praegu teil seal epl’i andmetel kyll midagi ei vaheldu. ujukad ja sokid jalga ja muhv vankrisse 🙂
ja t2nud linkimast!
Birgit – ära saa valesti aru, ma olen kindel päevarežiimi pooldaja ja minu kolmeaastase puhul õigustab see ennast täiesti. Küll aga on Kessul õigus, et kuni kuuenda elukuuni lapse vajadused muutuvad nii ruttu, et nui neljaks mingit režiimi taga ajada… kuidas nüüd hästi sõnastada. Mitte, et see oleks vale. Ma saan aru, et emal on režiimiga lihtsam, aga režiimiga on lihtsam ainult siis, kui see režiim ka lapsele sobib. St. kui laps on rahul ja õnnelik, siis on ju hästi aga istuda karjuva lapse voodi kõrval ja mitte talle süüa anda, kui tal vabalt VÕIB nälg olla (kahekuune ju veel ei ütle) on ainult oma närvide rikkumine. Laps ei võida sellest mitte midagi.
Palju toredaid perioode on Dakil ja Emilianal ju veel ees 😀 Mingi hetke õpib ta voodi najal püsti tõusma ja siis ei saa teda enam magama (titt tõukab end püsti, kuni lihtsalt väsimusest püstijalu magama jääb), siis hakkab ta keelduma rinnast, sest ümberringi on nii palju põnevat vaadata (aga see ei tähenda, et ta rinnapiima ära põlgaks), siis EI TAHA ta näha mitte mingit lisatoitu ja on nõus suhu panema ainult seda, mida oma näpuga taldrikust korjata saab. Oh, kihvt aeg on ees!
Spocki raamatus ON arukaid pointe, aga ma ei usu, et tänapäeval keegi last imetades marlimaski kannab ja pärast oma rindasid desinfitseerib. Muidugi, mine tea. Arvamused ongi ajas muutuvad ja vb. paarikümne aasta pärast lükatakse praegu levinud arusaamad ka ümber. Ainuke, mis päästab, on common sense.
Oih…küll saab ikka äärmuslikult ja emotsionaalselt tõlgendada. Ma üldiselt pidasin seda elementaarseks, et rezhiimi puhul jälgitakse lapse vanust ja arengutaset 🙂
Küsimus on pigem, et mingil hetkel tundub vanematele võibolla, et laissez-faire on ikka õigem meetod, aga tegelikult vajaks laps juba natuke struktuuri päevakavasse. Et laps teaks, millal mida oodata. Ja päeva struktuur võib ja peabki loomulikult vanusega muutuma (imikule ei saa sättida koolilapse päevakava…).
Liis, kui öeldakse sõna režiim siis mõeldakse vist seda, et ema paneb paika, et laps sööb 6.00, 9.00 jne (viitan otseselt spockile). Aga tegelikult saab vastavalt lapse vajadusele struktureerida päeva. Mingid ajad jäävad nagunii paika, näiteks see, et ööuni algab kell 19.00-20.00(vastavalt kuidas sobib lapsele). Muutuvad söögiajad ja päevased uinakud. Laps võidab sellest palju, kui ta teab, mis teda ees ootab. Mingit näljasele lapsele mitte söögi andmist ei toimu.
kord päevas lõbutseme 1a 8kuuse lapsega mänguväljakul. tavaliselt käime enne poes ja siis läheme kiikuma. noh, mõtlesin, et palava päevaga läheme tagasiteel poest läbi (piimaline kraam läheb äkki halvaks). vaatasin, et tirts ei olnudki eriti vaimustuses kiikumisest, kuigi tavaliselt ei saa teda sealt kuidagi enam maha. ja 10 minuti pärast nõuti kindlameelselt “Poodi!”. no vot, rutiin on tähtis isegi sellise pisiasja (minu meelest) puhul!
Ma mõtlesin veel pärast postitamist, et lisan, et see oli näidistest:) Aga ju te tegelikult saite aru ka, et oli.
Režiimist – mulle meeldib, et see on, aga ma lasen selle Põrnikal endal valida. St iga päev on natuke erinev ja sõltub sellest, mis kell otsustab preili teha oma päeva esimese söömise. Kas see on kell 3am või 5am ja sealt edasi läheb umbes kolmetunnistes rütmides magamaminekuni, siis on jälle etteennustamatud vahed, st vahepeal ta otsustab magada järjest 5-6h (juba!), teinekord laseb ka öösel 3h kaupa… Aga noh, need kellaajad muutuvadki oluliseks siis, kui sa ISE pead kuskil olema. Näiteks eile tahtsin minna sotsametisse oma tartlannat registreerima ja raha küsima, MINA sain seda teha enne 15.30 (-ish). Nemad aga ütlesid, et avavad alles kell 15. Jäigi käimata, sest kell 16 oli juba arstiaeg, aga titt PIDI enne sööma… sest kui ma oleksin tahtnud ka sotsi jõuda, oleks tema toiduaeg läinud 1,5h ja see tundub mulle endale liiga vähe (st ma näen, et tal on vaja pikemat pausi).
Kärdu, loodetavasti me näeme! Ning jah, olen Tikriga nõus, et lastekasvatamine ON raske töö, pealegi puhkepausideta. Aga ÕNNEKS on siiski neid hetki märksa rohkem, kus sa saad lihtsalt nautida ja ei pea mõtlema, et kas nüüd tantsimise ajaks paneme Foo Fightersi või paneme Disturbedi ja kas ta hakkab nii äkki minu lemmikmuusikat vihkama:) St ma tahan öelda, et mõtlemisega SAAB hulluks minna ja mul tõmbas korraks juhtme kokku, aga nüüd on jälle parem.
Oo, mina olen ka see ülemõtleja tüüp. Kaalusin kõikide variantide (kas kombekas või päevitusriided, kas kaks lühikest v üks pikk uni jne) plusse ja miinuseid ja kaaluma jäängi, suht kerge on ikka hulluks minna niimoodi. Samas, minu jaoks räägib see üliarenenud vastutus- ja kohusetundest ja see on ikkagi pigem hea, kui halb (vrdl loe mowglilaste lugu EEst). Tegelikult läheb teise lapse puhul juba palju libedamalt, siis ei mõtle end nii kergelt hulluks.
Rezhiimi kohapealt ma üldse kaasa ei järgi, ei ole õnnestunud seda järgida, olen nö hetkes elaja, kui laps karjub, siis rahustan-toidan-kiigutan, kui laps magab, siis palvetan, et magaks kauem 🙂
Daki, sa oled väga hea ema, ja see on põhiline!
Täpselt! Ma ise loodan ka, et see ülemõtlemine on pigem parem kui üldse mitte mõtlemine… Ja ma loodan, et ma olen adekvaatne ema. Kas ka hea – seda peab vist Põrnikas ise aastate pärast ütlema…
vähem mõelda, rohkem minna lasta! üldiselt saadakse koos lapsega intuitsioon. see asendab muide ratsionaalsust. meil on see kõhutunne, mida meestel pole. mõistus ei võta, aga kõht saab aru ja ütleb, mis on õige. eriti puudutab see toitu ja und. nii väikest toida siis, kui tahab – mingi režiimi pidamine rinnalapsel nii väiksena ei vii kusagile, sest just, kasvuspurdid, janu kuumaga, lähedusevajadus jne võivad olla selle põhjuseks. ja uni? usu, hiljemalt pooleaastaselt tuleb rohkem äist tsirkust, tulenevalt aruraasu arengust. see, mis praegu on, pole jääv niikuinii.
ainus asi on riided meie kliimas. parim variant on minu viie aasta kogemusega see, et võtta kaasa kõik variandid, et saaks jooksvalt vahetada, lisada, klappida jne. jamaks läheb, kui sa pead teadma, mida lasteaeda kaasa panna. aga tolle pärast pole vaja praegu muretseda. võta nende ilmadega kaasa märg marli, millega jahutada, ja kuiv mingi lina, mis tuule eest peale panna. oledki justkui kõige vastu kaitstud. kui kuumalaine üle läheb, siis ikka nii, et kui pikk vars seljas, siis lühike kaasas ja vastupidi. see kliima ONGI ennustamatu!
Muide, ma ikka imestan, kui see intuitsioon välja lööb! Ma ikka aeg-ajalt satun mõtteringi, proovin erinevaid asju, aga lõppeks ikka jõuan järeldusele, et teen nii nagu meile sobib – st nii mulle kui talle. Ja ega ma sellest režiimist rämedalt kinni ei hoia., lihtsalt – et kui nutab ja söögiajast pole möödas no kaht tundi, siis on söök viimane asi, mida pakun, sest see on kõige vähem tõenäolisem variant. Aga nüüd ma muide saan juba aru, millal on söögis kah asi, kuigi kell ei pruugi tõendada… Nii et jah, intuitsioon töötab! Aga mõtlemine, see ikka vahel tuleb peale jälle.
Oipekki! 24 aastat tagasi kui ma ise vaevalt 20-aastane olin ei tulnud mulle pähegi, et kõik mis ma tegin (või tegemata jätsin) jätab mingi kustumatu jälje lapse ellu!
Teadsa, täna seda 24-aastast vaadates tundub mulle, et ta on lihtsalt sama kreisi pohhuist nagu ma ise olin 20 aastat tagasi ja eimiskit muud.
Ta on mul kogu aeg hea laps olnud, ainult sihuke boheemik kes ei märka asju mida pole vaja märgata (tema jaoks antud hetkel pole vaja) – nagu pesemata nõud, segamini tuba ja must pesu. Aga olin ju mina omal ajal samasugune.
Kokkuvõtteks – saavad neist kõigist kunagi inimesed! Ja seda kas sa toidad neid enne teeleasumist või kusagil Mäo ristis, see i tee nende eluga veel mitte midagi. “pick your battles” – elus on suuri otsuseid ja on lihtsalt otsuseid. Mida suuremaks laps kasvab seda suuremaks muutuvad otsused (või nii tundub) – JA SEE EI LõPE IIAL!!!
Alla aastasele ei jää veel mitte mingi režiim külge, küll aga jääb kas turvatunne või selle puudumine. Turvatunde annavad 1. teadmine, et tema jaoks on Keegi olemas 2. üsna varsti ka teadmine, et see Keegi, on päriselt olemas, st see keegi seab ka piire. Sest päriselt olemas olevatel inimestel on endal piirid. Piirid ja piirangud, mida seab reaalne maailm ja teised inimesed, või bürokraatia. Sellest räägitakse küll juba suuremate laste puhul – et turvatundeks vajab laps piire. Ent teatud mõttes kehtib see ka väikeste puhul.