Käisin eile titega Naabrinaise juures kohvil, kes avastas, et titel on seljas tema käest saadud body. Mida, ma rõhutan nüüd, kandis tema pooleteiseaastane LM vaid mõned kuud tagasi. Noh okei, olgem ausad, see on Põrnikale NATUKE suur siiski, aga IKKAGI.
Hiigeltitt indeed.
Kui aga Abikaasa koju jõudis, ei suutnud ma ära imestada, et tal on nii suur pea. MIS MÕTTES ON SUL NII SUUR PEA?! Veel tänaseni vaatan ma talle otsa vahepeal ja ei saa aru, miks inimesel on nii suur pea. Et kas siis kõigi pead ei olegi nii väiksed ja beebilõhnased nagu ma siin harjunud olen?
Aga kõige armsam asi terves maailmas on vist see, kui su laps ohkab ja paneb siis oma pea su õlale, surudes end tugevalt-tugevalt sinu vastu. See on uskumatu tunne.
3 thoughts on “hiigeltitt”
Oh, nii suur äratundmisrõõm oli seda postitust lugedes. Mul oli meespool sõjaväes, kui esimesed kuud beebiga olin ja kui siis koju jõudis, imestasin ka pool õhtut ta suurt pead:D
ja hästi armas on, kui aasta hiljem ütled talle, et tule kaissu ning ta tuleb, paneb pea sulle sülle ja ütleb: “kaii-kaii!(kalli kalli)” 🙂
või siis…kui kolmeaastane on voodisse pugenud ja headöödmusi ajal võtab käest kõvasti kinni ja teatab, et “ma ei lase sind lahti, üldse ei lase – sa oled mulle armas” 🙂