Abikaasa jõudis lõpuks koju ja ma tunnen end taas inimesena. Polegi palju vaja – üks lapsevaba pärastlõuna ja teadmine, et see ei pea enam alati olema mina, kes kõige eest vastutab. Öise une mõttes pole muidugi mingit abi temast. Esiteks ei kuule ta niikuinii, millal titt häälitsema hakkab, nii et isegi kui pole söögiaeg ja ta võiks mu asemel lohutama minna, siis olen selleks ajaks ma ise ammu üleval ja ega ju ma siis enam magada saa, kui nad teises toas üksteise veenmisega tegelevad (“No ära nuta, kullake…” – “VABALT NUTAN!” jne), ikka kuulan, süda veritsemas. No et miks ta nutab ja kas ma peaks üle võtma jne.
Aga ikkagi on suur vahe, kui keegi on kõrval, kes võtab kaissu ja djuuduri sülle kui vaja ja võib tassida hällis last kaubanduskeskuses ringi, et mina saaks käia raamatupoes ja pangas ja üldse teha asju, mida autotu ja kandelinatu naine, kes kuue kildi kaugusele poodi vankriga minna ei jaksa, seni teha polnud saanud.
See, et ma ikka magan umbes 3x1h ööpäevas, ei tundu enam suur asi.
//
Miks keegi ei öelnud mulle, et tited on nii lärmakad? Ma ei pea siin silmas nutmist, SEDA ma teadsin, aga muud aega. Eriti läbi une suudab Põrnikas suisa uskumatuid hääli teha. Vahel mulle tundub, et ta on pärit mingist spioonifilmist, kus lepitakse kokku, et öö saabudes üks kahistab võsas ja teeb kodukaku häält, millele teine vastab öösorri omaga ja kospiratsioon saabki teoks. Ma ei tea, kellega mu öösorr siin suhtleb pidevalt, aga see on VALI. Nohinad, kiljatused, piiksatused, äginad, norinad, ohked, ähkimised – siin on nagu mingi sound lab.
//
Täna armusin natuke Koplisse. Jalutasin niisamuti ÜKSINDA ümber maja kui nägin eemal raudtee ääres üht peaaegu-bomži-riietes meest, kes mitte ei maganud murul, nagu siinkandis kombeks, vaid oli õitsva õunapuu alla üles löönud molberti ja maalis valgeid õisi õhtupäikeses. See oli nii uskumatu, et ma jäin seisma, jõllitasin tükk aega, naeratus suul ja tahtsin minna mehega rääkima. Tükk aega kogusin julgust, aga siis taipasin, et see on ju Kopli. Ta poleks suure tõenäosusega olnud eestlane ja mina, moodne eesti noor, ei oska ju vene keelt.
Ma loodan teda siin veel kohata. Ta tegi mu õhtu.
12 thoughts on “öösorr”
nii õnnelik ja tore postitus 🙂 koplis on idülle veel, nägin pildilt ühte Bullerby küla ükskord- väidetavalt liinidel asub siis, ei usukski et Tallinnas
Nii armas Kopli kirjeldus, ma ei tea kas nutta või naerda sinu värvikate kirjelduste üle:D ise elan Kalamajas ja minu kultuurielamused seoses bombšidega piirduvad õnneks sellega, kui neid vahel Telliskivi/Balti jaama trammipeatuses joomas-magamas näen või siis seal kuskil Põhja puiestee kandis murul pikutamas. Aga molbertiga vanamees on tõesti midagi erilist, poleks arvanud, et keegi siinkandis midagi maalimiväärset leiab. Muide, kas sa Balti jaama turul oled ikka käinud juba nüüdseks? Ma ei mäleta, et sa sellest kirjutanud oleks.. igatahes lapsega sinna omaette kultuuriruumi ei tasuks vast seigelda.
Magamisest: olugugi et olen sinuga võrreldes hoopis teises vanuses ja olukorras, on mul terve elu unega probleeme olnud ja nüüd just viimasel ajal pole und peaagu üldse. Äkki on praegu käimas mingi eriline unetuseperiood kõigile insomniaci’idele? 😀 Aga arvan, et oskan natukenegi aimata, mida sa tunda võid. Uni on ju niivõrd oluline normaalseks funktsioneerimiseks, nagu sa ka eelnevalt oled kirjutanud, ilma lihsalt läheb käest ära. Aga on sul siis tõesti kõik olemasolevad rohud-tarkused läbi proovitud ja miski ei aita? Aitaks sind vähegi kui oskaks, aga kahjuks ei suuda iseendki kuidagi magama panna, kuigi olen ka paljusid nippe ja rohte proovinud. Saan aru, et lapsega on veel raskem unerütmi kuidagi korda saada, aga loodan, et sul see kuidagipidi ikkagi õnnestub, peab ju!:) Edu ja jaksu sulle!
Võib ju lihtsalt öelda “Uh tõ, krasivo!” vms. Helista mulle, kui kunstnikuonu jälle näed, ma ütlen sulle ette.
—
Ja ühest asjast ma ei saa nüüd hästi aru. Sind koliti Tallinnasse, et saaksid olla mehega koos, aga meest ju ei ole seal?
…st nüüd oli natuke aega, aga muidu ei ole? Ma kujutasin ette, et te hakkate Tallinnas enamvähem kogu aeg koos elama… Kas ta peab kusagil väeosas elama? Ok, võibolla see on liiga isiklik, võid mulle ka meilida sel teemal, aga ma arvan, et see küsimus on teistel lugejatel ka tekkinud. Et kui te koos ei saa elada, miks sa siis üldse tallinna kolisid?
Mu teada oli herr Sõjard Kevadtormil, nii et elas nädalajagu metsas ja muidu tavaliselt on ikka rohkem kodune õhtuti.
Tjah, loen neid jutte ja ühest küljest kardan veel rohkem titetegu ette võtta.. ja teisalt mõtlen, et kui Sina sellega hakkama saad, siis peaks mina ka ju saama. 🙂 Ma ei jää ka eriti hästi magama, aga kindlasti kergemini.. ja kallim on meremees, nii et ta on täitsa mitu kuud järjest ära – seda üksiolekut kardan ma ilmselt kõige rohkem, kuigi teisalt arvan, et närvid lähevad nagunii läbi ja kui mees koguaeg kodus on, siis elaksin end temaga kiuseldes välja.
Ja minu meremees tahaks Pärnusse kolida, aga mul ei ole seal sõpru, perekonda ega neid kohti ja tegevusi, mis on mu kodulinnas Tartus. Ei ole lõhnavat Karlovat, Zavi, Geni, Toomemäge.. jah, Sa ju tead. Kuigi see on tore, et Sina ka Koplis neid võluvaid detaile leiad, mis südame jälle kergemaks ja rõõmsamaks teevad.. olgu siis nendeks maalivad (elu)kunstnikud või oravad.
Oli tõesti õnnelik ja tore postitus aga selle lõpus:
“Sarnasel teemal…
Sarnaseid poste ei leitud”
😛
Epsik (ja lugejad), jah, mu herr Sõjard oli Kevadtormil, ma vist mingis vingu ja hala postis kirjutasin ka sellest, et titt sai hea aja peale planeeritud. Õnneks sai ta esimese nädala meiega kodus olla, siis oli nädal minuga ema ja tegelikult oling ainult nädala ja natuke peale üksinda, nii et ei olnud midagi ületamatut… Õigemini, kohati tundus, et on ületamatu, aga nüüd on jälle parem. Tuli täpselt õigel ajal tagasi:D
Aga ma ei ole üldse kindel, et see bomž oli, äkki oli tal selline maalimisriietus lihtsalt?
Hellik, sa saad raudselt hakkama!:D See ei ole üldse raketiteadus, lihtsalt kurnav… Kohati. Aga tegelikult olen ma jätkuvalt üllatunud selle üle, et see polegi raketiteadus. Ma ei taha öelda, et see on mingi lumme kusta värk, aga see pole pooltk nii hirmus, kui mulle enne mulje jäi. Mulle pole kordagi tulnud tunnet, et võiks raseduse vastu tagasi vahetada praeguse aja. Never.
Ei saa mitte vaiki olla sel sõjaväelase naise elu teemal. Nimelt, kuna herr Sõjardi (nagu Daki ise ütleb) kodustaap on Tallinnas, eksole. Selle pärast peab ka Daki Tallinnas elama, kui ta tahab temaga koos elada. Aga sõjaväelase tööelu iseenesest on väga aeganõudev, ei ole kellast kellani kabinetis tagumiku laiaks istumine, see tähendab palju ka igapäevaselt arusaadavast tööajast väljaspool töiste asjadega tegelemist ja nö metsapäevi. Sest see ongi ta töö ning teda ei pea mitte selle pärast hukka mõistma.
Sõjaväelase naise elu aga tähendabki palju üksiolekut. Palju enam, kui mõne kontorirotist paberimäärija naise oma. Aga selleks, et mees varem koju jõuaks ja rohkem kodus olla saaks, peabki see naine sisuliselt sõjaväeosa värava taga elama. 🙂
Ja üleüldse – enamikesse blogidesse jõuavad ennekõike emotsioonid ning midagi pole teha, kurvemate puhul tundub blogi kiiremini ette jäävat, kui rõõmusõnumite puhul (noh, rõõmsamate juhtumite puhul on midagi rõõmsamat teha, kui blogi kirjutada, eksole) ja seega ongi jäänud osadele lugejatele ehk ekslik mulje, et Daki abikaasa kohe üldse kodus pole. On, kindlasti on.
//Pole minu asi ja ega ma ei teagi, palju ta sul täpselt kodus on, aga lihtsalt see sõjaväe värk on nüüd su elu pärisosa ning ei ole mõtet selle pärast panna halvasti tundma su Abikaasat või sind ennast. Pff! 🙂
Katjah, ma ei nimeta teda ise nii, Hellik ütles ja siis ma kordasin. Minu jaoks on “sõjard” tegelikult negatiivse alatooniga sõna. Minu jaoks on ta ikka Abikaasa. Või mees. Või Musja, see on ta kah:D Aga selles suhtes on õigus jah, et ma vist ei ole väga ette kandnud, kui ta kodus on, sest siis tegeleme igapäevaasjadega. Aga siuke see elu ongi, et on metsapäevi ja isegi -nädalaid ja nii ongi. See üksiolekuasi mulle TEGELIKULT täitsa meeldib, või õigemini, meeldis, kui olin mina vaid. Nüüd hetkel on raskem, aga ma arvan, et ma harjun sellegagi ära ja mõneti hoiab see asjad värsked ja igatsuse õhus, argipäev ei tule nii kergelt peale. Sellest peaks vist kunagi pikemalt kirjutama.
Nii kenasti ütlesid, et selle pärast ei pea end halvasti tundma. Ma pole eriti sel teemal rääkinud ka, sest esiteks ei taha ma väga üldse oma Abikaasale tegelikult tööalaselt siin blogis tähelepanu tõmmata, teiseks aga on ka mingi stigma küljes sõjaväelase elukutsel, ma tunnen. Et kohe on olemas terve hunnik inimesi, kelle jaoks ongi sõjaväelased “sõjardid ja mõrvarid” ja kes teab, mis kõik veel… Ja ma ei tahaks sellesse vaidlusse laskuda.
Aa, Kevdatorm, see oli mul jah ununenud. Siis on hästi, kui ikka reeglina saate koos olla. 🙂
oh, selle maalijaga seoses tahan jutustada – jalutasin eile õhtul läbi Kopli kalmistupargi ja vaatasin ka, et mingi bomzh asjatab pingi peal oma saja paki ja kotiga, tead, nagu neil on. siis vaatasin veel korra – WTF, mees pani parajasti rulluiske jalga! ma vist otsustasin, et see ei saa olla päris, igatahes ma unustasin selle ära… umbes minutiks, sest siis oli ta oma uisud jalga saanud ja tuiskas minust pargiteel mööda ja tegi mingi efektse pöörde ja kadus teist teed mööda minema. jäin suures hämmingis järele vahtima. praegu mõtlen ka tagantjärele, et ju ta siis ei olnudki bomzh, ilmselt oli tal lihtsalt selline spordiriietus:D aga igatahes oli tegu ca 60-aastase ja mitte just kõige kasituma välimusega härraga. go figure.
Kui bomžidest rääkida, siis mina olin ükspäev ka üllatunud kui Kadriorus (ühes põõsas kus nad istumas ja tavaliselt mingeid jooke manustamas käivad) nägin bomži raamatut lugemas. Kõik ei otsigi prügikastist äkki pudeleid, mõni otsib raamatuid 🙂