Reegel 1. Miski ei tule tasuta, kõige eest tuleb maksta. Kui tahad, et laps oleks übertupsununnu ja istuks küllatulnud tädide süles rahulikult, kuni naised juttu ajavad ja teineteise kiusamise vahepeale paar lõuatäit irvitamist teevad, siis võid vabalt arvestada, et pead hiljem kella üheni öösel mööda tubasid tammuma, sest djuudur lihtsalt tahab asjatada (ja kui mitte asjatada, siis hakkab nutma ja seda ei taha ju mina jälle).
Reegel 2. Õpi ära, et süütunne jääb sinuga nüüd alatiseks. Ma tunnen KOHUTAVALT palju süüdi end. Pidevalt. See ületab igasuguseid süütundeid, mida võisin tunda raseduse alguses tõmmatud sigarettide või pulmas ja tüdrukuteõhtul joodud alkoholi üle (kui ma veel ei teadnud rasedusest). Ma tunnen end süüdi, kui ta voodis rahulikult asjatab ja ma ei tegele temaga (või õigemini ei saa ma ju aru, kas ma peaksin või võiksin tal rahulikult lasta olla, sisetunne ütleb, et võib rahulikult lasta olla küll, kui ta on rahul). Ma tunnen end süüdi, kui ta nutab ja ma ei saa aru, mis tal viga on. Või kui ma saan aru, mis tal viga on (gaasid) ja ma ei saa MITTE MIDAGI TEHA. Siis tunnen ma end süüdi, kui ma mõtlen kõigele sellele õudusele, mis tal järgneb: aeg, mil ma pean taas tööle minema, kooliaeg (ÕUDNE! MIKS TA PEAB KOOLI MINEMA?! Koolid on ju õudsed!), teismeiga, murtud südamed, eneseotsingud, ELU… Õudne.
Reegel 3. Päevad ei ole vennad. Just hetkel, kui sa arvad, et juba hakkab minema ja sa võid ennustada, milline järgmine päev välja võiks näha, nii ei lähe. Sa võid LOOTA, et ta nutab päeval rohkem ja on öösel rahulik, aga see, et ta senimaani nii käitunud on (v.a see päev, kui külalised olid), ei tähenda, et ta ka homme nii käituks (vt see päev, kui külalised olid).
Reegel 4. See on kõige lihtsam reegel. Mähkmeid tuleb alati vahetada siis, kui sa oled uue mähkme alla pannud.
12 thoughts on “värske ema õppetunnid”
Mina olen seda usku, et lapsel võiks lasta rahulikult ka olla.
I need my space, miks tema siis erinema peaks.
kui külalised on käinud ja laps õhtul rahutu, siis on ilmselt emotsioone vaja välja elada. talle ju uus värk kõik ja muudmoodi ei oska. lase nutta enda süles, saab end tühjaks laadida. “Nutt ja jonnihood” soovitan endiselt.
Nutmise pärast ei maksa küll end süüdi tunda ja gaaside vastu aiatb väike võimlemine ehk?
Jõudu! Hirmus äge on, eks?
Kessu! Ma tellisin ära selle raamatu (originaali, inglise keeles, ei leidnud eestikeelset ja raamatukogudega ei viitsi hetkel jamada). Aga ma jagasin ära, miks ta just sel õhtul oli rahutu – sest ma ei pannud teda õigel ajal magama! Ja pärast oli üleväsinud. Nüüd saan aru, et lapsed lähevadki kell 20 ööunne, mitte kell 23… Aga jah, eks külalised väsitavad ka, kuigi mitte sel päeval, sest siis ta magas suht rahulikult.
Nirti, ma kusjuures mõtlesin, et minu laps hakkab ilmselt küsima võõrastelt tädidelt, et miks neil keel nii imelik on, kus neet on! Nagu teiste lapsed küsivad minult, et mis mul keele peal on… Ja ega ta tegelt praegu eriti ei erista kah, mind tunneb vist lõhna ja hääle järgi ära, nägusid ei pidanud veel tundma.
Ja hea, et siis sisetunne õige oli selle hängimise osas:)
Irja (SIA), palun mulle ka üks vutimeeskond ja siis võiks kohe algusest saadik mu oma ka sarnaselt üles kasvatada. PS: Ma sulle teen sotsiaaltöötajat.
kui laps tagab omaette jhängida, siis tunne rõõmu vabast hetkest 🙂 Ära mine teda segama, ka tema tahab omaette olemist, tõesti 🙂
ma polegi veel kirjutand, et imearmas tita teil 🙂
Taiesti kumnesse panid. Kulalised esimese 3 kuu jooksul on koige oudsamad asjad 🙂
Me ei lasknudki kedagi eriti külla algul. Esimene kuu harjusime kolmekesti alles uue eluga. Ja hiljem enam teda nagu ei ärritand kah kui keegi vaatama tuli. Samas äkki ei oleks algul ka. Hmm.
Ma olen lapsekasvatamises võhik, küll aga olen ma üsna ekspert “titemammadel” külas käimises. Nimelt tited ei tee esimestel elukuudel inimestel eriti vahet, st. ei tee inimestel veel eriti vahet ja naeravad tädide nägude tegemise peale ja on üsna rõõmsalt tädidel “opa”. Mingil hetkel hakkavad nad võõraid tädisid võõrastama ja kartma ning siis võib sul tekkida see süütunne, et djuudur vaatab võõrale tädile otsa ja sul tekib see süütunne, et no kuidas ma lasin meie privaatsesse kodusse, djuuduri kodusse mingi võõra tädi sisse ja nüüd djuudur nutab ja kardab, sest kardab seda võõrast tädi. Mustades riietes needitud tätoveeritud kolli. 😀
St ei tee nägudel vahet.
tätoveeringud peitu ilusate kirevate roosade ja kollaste riiete alla ja ükski djuudur ei röögi! 🙂 neetidega parem las harjub, siis pole pärast rabarockil mingit kiunumist, vaid aint äratundmisrõõm!
Väga hästi kirjeldatud, sest just nii ongi. Eriti, mis puudutab seda süütunde osa. Aga gaaside osas paljudel ei aita miski, nii, et sellega tuleb harjuda ja loota, et läheb ruttu üle. Üksi voodis asjatamise üle aga ole tõeliselt õnnelik ja lase tal rahus olla. Meie majas juhtus selline asi alles kuskil 3. elukuul, et oldi nõus natuke rahulikult oma voodis olema süles olemise asemel (va siis öine uni, eks).
Tited on ikka väga erinevad, Mila järelikult ei armasta mind nii palju kui minu lapsed sind:) Tegelikult, ma tean ka mõnda sellist, kes pärast paari külalist pool nädalat täiesti endast väljas on. Ja no mõned, nagu minu omad näiteks, ei pane tähele ka seda, kui suvaline vutitiim nende võreka kõrval trenni teeb või peetakse samas toas vanavanemate topeltjuubelit, kuhu lisaks suguvõsale on kutsutud ka bänd ja kõik lapselaste klassikaaslased. Ja nii juba esimesest elupäevast peale. Samas, eks see muutub ka, kui ta kasvab. Ja üldse – ära unusta, et ähvardasin teda sotsiaaltöötaja, väikese venna, kasside ja tuututamisega. Seda annabki välja karjuda. Sa võid muidu raskemal õhtul ta siia ka saata, siis pärast oskab kodu ja sind paremini hinnata.
See “Nutt ja jonnihood” on muide mu kirjastatud :), eelmises kirjastuses. Tuleb ikka küsida tuttavatelt kõigepealt. Mul tolmab niisama riiulis, vabalt võin laenutada. Kui saad rattad alla ja Tartusse tuled, siis küsi ainult ja saad! Mul, nõrga iseloomuga inimesel, pole kunagi õnnetunud oma jäärapäistele tütardele unekooli teha ega ka muid lapsevanema elu lihtsustavaid asju õpetada.