Mull. Täielik mull on.

Kolmapäeval tulime* koju ja nelja päevaga oli maailm muutunud. Maja ees oli muru. Ületee-park rohetas. Sadas kevadvihma, mina liipasin nagu haavatu ja kõik tundus nii teistsugune. Siis jõudsime tuppa ja kõik oli… täitsa tavaline. Kassid võtavad asja üldiselt väga rahulikult. Kuigi kui Põrnik ming hetk nutma hakkas, siis Miuksul hakkas mingi emainstinkt või midagi tööle, igal juhul hakkas tema ka näuguma ja tuli, silmad suured ja küsivad peas, nuusutas ettevaatlikult pampu ja ta näost võis lugeda emotsiooni: “Mis toimub?! Miks ta nutab? Kas ma peaks midagi tegema?!”

(Üldiselt hoiavad nad aga aupaklikku kaugusse ja ega me ise ka ei lase eriti ninapidi ligi. Aga jah, läheb valutult selles osas.)

Vahepeal on selline peata kana tunne. No et peaks nagu midagi TEISTMOODI tegema, aga ei oska. Põrnik ju magab suurema osa ajast ja “vabal ajal” on tunne, et ei oska midagi peale hakata. Suht juhe on ka, killustatud päevad ja uned (kõige kauem olen maganud järjest 2 tundi, keskmiselt tuleb ööpäevas ära umbes 5 tundi**) ja ega ei jaksa või ei tahagi midagi teha. Lisaks on jätkuvalt füüsiliselt jube olla, kuigi iga päevaga palju parem.

Ühtlasi olen võtnud iga päev pool tunnikest või nii “trenniaega”, mis esimesel päeval tähendas pooletunnist jalutuskäiku ÜMBER MAJA. Pigem oli see selline aeglane liipamine ja hingeldamine. No täitsa lõpp noh, nagu bussi alla oleks jäänud.

Eile läksin juba kaugemale, käisin kodust 300 meetri kaugusel poes (läks tund aega). Samal ajal oli Kopli kodutute öömajas mingi jalutustund või midagi, igal juhul komberdasid seal maja ümber erinevas staadiumis inimesed oma kõndimisraamide ja keppidega ja eranditult kõik liikusid minust kiiremini. Ühed bomžid vaatasid pikka aega, kuidas ma tuterdan ja ütlesid siis kõva ja selge häälega: “Tere!” No ilmselgelt olen ma nüüd nende hulka arvatud. Kui ma oleks jaksanud (või saanud, for that matter), siis ma oleks naerma pursanud. No see oli tõeline zombie walk siin Koplis eile ja ma sobisin ideaalselt nende hulka.

Lisaks on sellised tüüpilised värske ema mured. Sirvin erinevaid lastekasvatamisraamatuid ja aeg-ajalt ikka avastan, et me oleme üht või teist asja valesti teinud või tegemata jätnud. Nii et täiesti tüüpiline on, et peast lendab läbi paanikamõte: “Appi! Õhuvannid! Me pole ÜHTEGI õhuvanni teinud!” või “HÄLLISURM. Maailmas on selline asi nagu HÄLLISURM.” või “Miks ta ei söö? Kas ma juba näljutan oma last?!” või “Ta paistab täiesti normaalne. Aga kust ma tean, et ta on normaalne? Appi!” või “Miks meie laps ei nuta üldse? Kas see on normaalne, et ta ei nuta üldse? Ja ta juba sündides ei nutnud, appi!”

Rääkimata sellest, et juba haiglasoleku ajal suutsid kõik õed ja ämmakad anda täiesti erinevaid nõuandeid, kuidas edasi tegutseda. Kõige adekvaatsem nõuanne, mis ma üldse selle aja jooksul sain, tuli sünnituslaual, kui oli see what the fuck moment ja ma seda imetegelast oma kõhul vaatasin ja ämmaemandalt küsisin: “Või et nüüd on mul titt. Mis nüüd edasi?” ja ta vastas: “Usalda oma instinkte.”

Nii et tegelikult on kõik kontrolli all. Ma usaldan oma instinkte, mis – uskumatul kombel – ongi mul olemas (kuigi kõik teised võõrad titad mulle jätkuvalt väga ei meeldi)! Ma nagu ootasin, et mul lendab kohe katus kuhugi teadmata suunas minema ja eks pooled eterniidid ongi juba läinud, aga siiski suudan ma enamuse ajast olla peaaegu täiesti adekvaatne. Ainult naerma ajab kõik kohutavalt. (Ja siis järgneb paanikamõte: “Nutt! Kus on mu nutt! Miks ma ei nuta juba?! Miks ma pole kordagi nutnud veel?!”)

Mingi täiesti hoomatav suhtumise muutus on ka toimunud. Mul on nii absoluutselt ükskõik nii paljudest asjadest, sest MA JÄIN ELLU. Ning kogu see eelnev paanika teemal “mees ja sünnitus” on praeguseks täiesti tühine… See tähendab, et mul on a) sitaks hea meel, et ta seal oli, kuigi ta ei saanud midagi teha, aga kohalolek oli peamine ning b) väga pohhui, mida ta nägi või ei näinud, sest MA JÄIN ELLU ja MEIL ON LAPS. Mina olen ju ikka mina edasi ja see pole nüüd kohe üldse minu süü, et lapsed just sel viisil maailma tulevad. Noh, on jah messy business, aga mis teha. Pealegi – kui ma poleks julgenud oma mehele näidata seda mind, kes ma need 50+ tundi olin, siis ilmselt ei oleks olnud õige otsus selle mehega ka lapsi muretseda, või õigemini – pere luua. Nii et jah, ma tõepoolest tunnen täiesti uuel tasandil armastust ja kiindumust oma mehe vastu, rääkimata sellest, et ma olen Põrnikasse TOTAALSELT ÄRA ARMUNUD.

Žizn takoje.

—

*Mul on mingi täielik meietamise-foobia ja isegi siis, kui on täiesti adekvaatne öelda “meie”, tahan ma juba end parandada. Näiteks ütlesin Abikaasale haiglas: “Tule, istu meie juurde!” ja kohe kukkusin end kiruma, et kurat, juba meietan nagu kanaema… Ja siis sain aru, et misasja, see on ju täiesti adekvaatne lause! On ju meie – mina ja Põrnikas. Miks ei võiks öelda, et “tule, istu meie juurde”? See meietamine saab veel järgmiseks peale/pärast õuduseks mu jaoks. No et ma tahan nii hullult koguaeg kasutada sõna “pärast”, et kipun seda toppima sinna, kus seda vaja pole. No et kui on lause algus “peale selle”, tahan ma juba öelda “pärast selle”… Õudne.

**St Põrnikas laseks magada küll, aga ma EI OSKA magada. Ma ei ole osanud ilma abita magada juba viimased seitse aastat. Mul on muidugi lootus, et siin ajaga õpin ma selle taas selgeks, aga samas pole mul mingit alust arvata, et nüüd järsku oleks mu ajukeemia muutunud ja ma oleksin unetusest “terveks saanud”. Õigemini ei ole mul ju unetus diagnoos, vaid hoopis millegi muu sümptom, nii et… Kuna praegu rohtusid võtta ei saa, siis elamegi nii. Kui asi läheb kriitiliseks, siis vaatame edasi. Kriitiliseks siis selles mõttes, et minu jaoks võib unetus kaasa tuua palju hullemad probleemid, kui “tavainimesel”. Aga selleks ongi mul saik ja kõik teised, kes mind aidata saavad vajadusel. Praegu ma veel ette ei muretse.