Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks…

Õiendan ära ühe vana võla. Nimelt lubasin juba aegu ja aegu tagasi Martin Luigale ZA/UMist, et kuulan Ultramelanhooli paar aastat tagasi netis ilmunud albumit “Materjal” ja ütlen paar sõna selle kohta (sest ma oma reklaamilehel olen lubanud, et võin vabalt lahedatest asjadest rääkida oma blogis). Ma olen seda plaati mitu kuud kuulanud, aga pole veel kirjutamiseni jõudnud.

Sest ma ei ole osanud midagi öelda. Minu meelest on Ultramelanhooli “Must apelsin” üks ägedamaid albumeid ja see on olnud mulle oluline erinevatel eluperioodidel. Näiteks ma mäletan maikuud Exhusbandi korteris, kus ma lebasin tema diivanil, vaatasin lakke musta värviga kirjutatud kirja “I Fell Into Your Room” (mille ma ise sinna maalisin) ja kuulasin “Oopiumiinglit” ja mul oli tunne, et ma PEAN olema filmis. Sest nii ei ole võimalik end päriselus tunda.

Sellepärast ootasingi ilmselt, et “Materjal” suudab taasluua selle vana lumma, mis “Musta apelsiniga” kaasnes, aga see ei suutnud. Mitte, et muusika oleks olnud kuidagi halb, aga ta polnud enam see. Kas asi on minus kui kuulajas? Või neis kui tegijais?

Mind ärritab mitme loo juures solisti hääl ja undamine, mida ta minu meelest varem ei teinud. Näiteks “Idaeuroopas” on kohati väga ärritav. Ma saan aru, et see häälega mängimine peaks ilmselt punk olema, aga mulle mõjub lihtsalt… vastumeelselt.

Aga head on ka, kuigi see album ei raputanud mind nagu ootasin. Saund on ikka väga Ultramelanhoolne ja kuigi lüürika pole sel plaadil nii hea, kui “Apelsinil”, on ta siiski omamoodi ja mõnus. Sest UMi kuulates PEAB mu silme ette kangastuma Lasnamäe hallus, prügised tänavad, vihmasabin, hallid inimesed – ja sellega saavad nad hakkama ka sel albumil. Kui tuleb shuffle’iga peale suvaline lugu, on eksimatult võimalik kohe ära öelda, et tegu on Ultramelanhooliga ja see on minu meelest pigem pluss kui miinus. Ma olen harjumustes kinni inimene ja kuigi mulle meeldivad uuendusmeelsed plaadid, meeldib mulle siiski rohkem, kui bänd jääb oma juurtele kindlaks – ehk et kui ma kuulan Foo Fightersi uut plaati, siis ma eeldan, et ma saan Foo Fightersit, mitte Nine Inch Nailsi. Viimati pettusin nii vist White Stripesis, kui nende viimast albumit kuulasin – tahtsin saada White Stripesi, aga sain Dolly Partoni ja Nikns Sunsi segu.

Ilmselt on tegu sellise plaadiga, mis end aeglaselt hinge külge seob, kui seda pikema aja vältel kuulata. Nii et ma kuulan seda edasi ja vaatan, mis saab.

Näidiseks üks armsamaid lugusid praeguse seisuga, “Šaht. Kapital. Aprikoos”, kus on aimu veel sellest lüürikast, mis mind kunagi väga võlus (“Talvehommiku” sõnad “On talvehommik, aeg on kohvitassi taga uueks sündida” on ju elumuutvad).

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/03-Track-3.mp3]