Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks…
Kaua tehtud, kaunikene…
Kõik algas sellest, et me kolisime kasti. Siin polnud mitte midagi ja kuna me oleme alati elanud möbleeritud korterites, siis pole meile ka eriti mööblit kogunenud. Nii oli meil vaja leiutada midagi, kuhu saaks kõik mu raamatud ära paigutada (ette rutates – ei mahtunud kõik ikkagi ära).
Abikaasa pakkus, et teeme magamistuppa riiulid. Ma olin sillas. Siis aga oli vaja garderoobisüsteemi ja mingil hetkel tundus, et kui veel riiulid ka teha, siis oleks magamistuba nii üle koormatud. Ja nii jäigi elutoasein.
Abikaasa ja äiapapa hakkasid ehitama. Õigemini – nad hakkasid planeerima. Tavalisest variandist riiuliplaadid lihtsal viisil nurkadega seina külge kinnitada kasvas mulle arusaamatutel põhjustel mingi insener-tehniline suurprojekt, mis hõlmas trosse ja üldse tundus ebamõistlikult vaevanõudev ja keeruline. Väidetavalt töötab selline variant paremini, sest see sein on nii lödi. No ma ei tea.
Äge oli veel see, et see asi võttis SITAKS aega. Ma isegi ei tea enam, mitu õhtut pidin ma kodust põgenema, sest insener-tehnilised suurlahendused nõudsid aega ja ruumi (ja minu närvid nõudsid vaikust). Kui te panete tähele, siis on meil “elutoas” (ehk köögis/elutoas/esikus) FANTASTILINE ripplagi. Sellest, kui väga ma ripplage vihkan, peaks kunagi eraldi rääkima, aga olgu öeldud, et ma jälestan seda südamepõhjast. No ja siis need trossid kinnitati lakke ja siis ehitati riiul valmis ja siis… Siis tuli uuesti kõik lahti võtta, et trossid läbi ripplae panna. Miks seda kohe teha ei saanud, is beyond me. Ilmselt mingi guy thing.
Tulemusega olen ma muidugi täitsa rahul, aga ma oleks rahul olnud ka tavalise seinariiuliga. Aga see redel on ka päris cool ja kui ma kunagi selle üle värvimiseni ka jõuan, siis on veel eriti cool. Nii et siis selline redel-riiul-trepp tuleb meil laest (klikates peaks nägema suuremalt):
Nagu näha, on mul suurepärane katalogiseerimissüsteem. Ma nimelt sätin oma raamatud ritta laheduse järgi. Ja mingid sõnadega raskelt seletatavad kriteeriumid on veel, aga peamiselt on nii, et on riiulid, kus on lahedad raamatud ja siis on riiulid, kus on teised raamatud.
Probleem tekkis sellega, et äi ja Abikaasa olid riiulivahede tegemiseks võtnud mingi müstilise numbri ette, mis tähendab, et pikemad raamatud ei mahu kõikidesse riiulitesse. Ja nagu ma avastasin, on pikki raamatuid palju. Nii et see ajas mu muidu lollikindla süsteemi natuke sassi, nüüd on kohati lahedad pikad raamatud koos lihtsalt pikkade raamatutega.
Ainus vähegi loogikat järgiv süsteem on Abikaasa raamatutes – ehk et tema raamatud on kõik üheskoos.
Loogika on ka neis osades, kuhu ma panin kokku teatmeteosed, reisikirjanduse ja õpikud, kuigi ka siin on natuke segadust temaatikas, sest osad riiulivahed olid liiga kitsad, ja nii tuligi tõsta McQuail kokku reisiajakirjade ja Teaga, sest ta lihtsalt ei mahtunud “Praktilise suhtekorralduse” ja “Fotoamatööri käsiraamatu” riiulisse ära. Uudise töövihikust ei hakka ma üldse rääkimagi!
Ja muidugi said ühte ritta kõik Pratchettid… Või õigemini, eestikeelsed ja pehmekaanelised Pratchettid. “Nation” ja “I Shall Wear Midnight” läksid lahedate raamatute riiulisse, sest see oli laiem…
Kuidas teie oma raamatuid riiulisse sätite? Tähestikujärjekorras? Värvide järgi? Temaatiliselt?
15 thoughts on “elutoariiul”
Esteetilis-praktilistel kaalutlustel järjestan mina oma raamatud suuruse järgi ja suurusvahemike sees teemade järgi. Ma ei saa lihtsalt taluda seda, kui erineva pikkuse või laiusega raamatud on läbisegi. No-go. Ja siis on veel üks rändom nurk, kus raamatud paiknevad täpselt sellises järjekorras, et nad kõige paremini ploki moodustaksid, kuna nende ülesandeks on toetada sinna peale asetatavaid asju teisi rändom asju. Ja siis on täiteraamatud, mis lihtsalt lähevad kuhugi prakku ainult sel põhjusel, et nemad parasjagu mahuvad sinna ja mõned teised ei mahu.
Kõigepealt regiooniti ehk siis eesti on koos ja väljamaa eraldi. Siis temaatiliselt ehk siis luule, ulme, käelised tegevused ja jutukad. Järjekord on ka oluline, mulle ka ei meeldi, kui erineva pikkusega raamatud on läbisegi. Sarjad panen kõrvuti ja mulle ei meeldi ka see, kui raamatud on põiki teiste peal. Praeguse riiulisüsteemiga ei ole üldse rahul, kuna osad peavad ootama paremaid aegu kappides ja ainult lemmikosa on väljas. See sein, mis oli planeeritud raamaturiiuli jaoks, osutus nii kaldu olevaks, et kui ma lõpuks ometi leidsin hea hinna ja kvaliteedi suhtega riiuli, ei saanud seda sinna panna. Nii et see riiuliteema on teadus. Raudselt.
Mul on umbes sama süsteem nagu Sinul 🙂 No ja ma siis lahterdan veel nende coolide ja mitte nii coolidel riiulitel temaatika järgi. Alati on eraldi oma riiuleid omanud sõnaraamatud, õpikud, juriidiline kirjandus ja luule. Ahjaa, keele järgi jagan ka natuke, aga nö lemmikute riiulil lähevad ka eri keeltes raamatud läbisegi.
Mul on raamatutega sisustatud aknast paremale poole jääv riiul, vasakpoolne on toataimede, koorelikööripudelite ja muu sellise kraami tarbeks. (Mäletad ju küll K0sm0se nurga uhkeid riiuleid?)
Kõige alumine riiul on ruuteri, pliiatsipinali ja muude “kontoritarvete” jaoks.
Järgmisel riiulil on mõned retseptivihikud ja -raamatud, käsiraamatud ja erialane kirjandus (taimemäärajad, õpetaja käsiraamatud jne).
Siis tuleb kallite ja suurte raamatute riiul ehk siis kõige suurema formaadiga ja ka muidu mulle olulise väärtusega raamatud.
Seejärel riiul, kus ühes otsas Pegasuse väikse sarja raamatud ja teises Petrone Prindi ja Daki omad.
Kõige ülemisel riiulil on nö. muud ilukirjanduslikud raamatud, mis teistesse riiulitesse ei sobi.
Riiulisiseselt sätin raamatud üldiselt pikkuse järgi.
minul on raamatud värvide järgi. sedasi, et ülemisel riiulil algab valgega ja sinka-vonka läheb värvide kaupa mustani alumisel riiulil välja. pluss tegelikult kõik õpikud, sõnaraamatud on ka eraldi.
silmal on ilus vaadata ja kuna mul selles kodus väga palju raamatuid kaasas pole, siis pole leidmisega ka raskusi.
Esimene liigitus on temaatiline…Eesti-välismaa, aga nt eraldi ulme, sarjad, LR, ajaloolised asjad. Lasteraamatutel ka mingi omaette liigitus (titekad ja mitte niiväga, Lindgren, loomaraamatud jne).Eraldi on võõramaa erialaraamatud ja sellised mida kuidagi eestikeelseks erialatekstiks nimetada saab, seal sees siis ka valdkondade kaupa.Järgmisena vaatame suurust.Nojah, ja elutoas on midagi, mida kohati võib nimetada nn esindusraamaturiiuliks. St seal on mõned sarjad ja mõni teema (nt vene kraam laias mõttes, Masing, Ristikivi), aga ka Ilusad Suured albumite ja teatmeteoste moodi raamatud. Ja lemmikasju on seal ka. Ühesõnaga on kõik väga segane ja hoolimata sellest, et me abikaasaga üritame üksteist teavitada sellest, kui kumbki uut raamatut osta plaanib, on paar korda ikka topelt saanud.
Õpikud-sõnaraamatud jms eraldi, abikaasa raamatud eraldi, raamatukogu kraamile on ka eraldi riiuliots. Kõik ülejäänud: lemmikud “paremate” kohtade peal (grupisiseselt on pikkuse järjekorras sorteeritud), jamam kraam all/õrgel/kaugel.
Appi kui lahe! Ma tahaks kõigi teie riiuleid näha, nii põnev! Ja kõigil ongi erinev oma süsteem, nii vahva. Kindlasti on ka selliseid, kellel on tähestiku või raamatukogusüsteemi järgi.
Tehke pilti oma riiuleist, kui viitsite;)
lapsepõlves harjutati mind kodus süsteemiga: ilukirjandus maailmajagude või keelte kaupa ja selle all omakorda autorite järgi, mõneti luges ka ajaline parameeter. teabe- ja teatmekirjandus ja kuntsiraamatud olid omaette riiulis, lasteraamatud ka omaette, aga seal hakkas paigutuses formaat ja materjal prevaleerima autorite ees. sarjad olid ilusti rivis, perioodika (ajakirjad) aga algul ladestati ja hiljem köideti.
suhteliselt sama olen jätkanud ka iseseisvas elus. erialakirjandus aga kipub võimust võtma ja selles on küll formaatide erinevus nii suur, et mõistlikku riiulivahet ei leia. ja Pratchetti riiul on selgelt üle-bukitud 😀
Minul on sorteeritud teemade järgi. Riiul on selline keerutatav (pilt) – väga mugav, ei võta palju ruumi, aga mahub palju (6.5m riiulipinda).
Vau, Andris, väga lahe ja asjalik riiul! Ja väga OCD sätung:D
Kuna ma olen autorikollektsionäär, siis on autorite kaupa koos. Lisaks on koos sarjad (nt. punase raamatu sari) kusjuures kui mõne autori teos on ka mingis sarjas ilmunud, siis lõpetan sarjarea nt. Wintersoniga ja laon sealt Wintersoni edasi. Eraldi on luule ja kõik näitekirjandusega seonduv, lisaks sõnastikud ja kokaraamatud.
Minu arust on Justin Petrone kusagil öelnud, et eestlased armastavad SORTEERIDA! Võib-olla ei öelnud ka. Anyway, mina ei talu sorteeritud raamaturiiuleid, kuigi muus osas olen nagu eestlane. Mulle meeldib, kui raamatud on riiulis segiläbi nagu mõtteuiud peas või nagu assotsiatsioonide jada, mis suvalise stiimuli peale peas lahti rullub: Kareva külgnemas 30-tel välja antud prantsuse-saksa sõnaraamatuga, Litvinenko Rilkega, McCarthy Lotmaniga, Ovidius Stoppardiga ja Th Manni „Võlumäe” 2 osa kapsastunud LR-i Brechtiga. Vaatad riiulit ja kogu aeg üllatud! Kui nt punase raamatu sarja omad on kuidagi salaja üksteise kõrvale nihkunud, siis ma ajan nad jälle laiali. Visuaalselt on nii ilusam ka, sest suures plaanis jätab sorteerimata raamaturiiul ühtlasema mulje. Sorteerimine tundub nii väikekodanlik 😉
Ma ei sorteeriks üldse midagi, aga – kuidas siis raamatut küll üles leida? Niigi on raske.
Ma üldiselt leian raamatud üles mälu järgi või siis selle loogika järgi, et kas ma olen teda lahedaks pidanud. Palju muidugi tuleb riiulis üllatusena ka, aga see ongi tore:)