Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks… Selles postis kasutan ka esimest korda vahepealkirju, et oleks vast parem lugeda, ei tea, kuidagi väga lobisema jäin… Sorry!
Ma tean, et seda teemat üles võttes on mul oht raputada herilasepesa, aga ometi…
Ühel ööl nägin unes, et ma armusin. See tunne oli nii tugev, et ma ei mäletagi, kes oli armumise objekt. Oli ta mees, oli ta naine? Oli ta tuttav, oli ta võõras? Ei mäleta, mäletan ainult seda värske armumise hullust ja seda erutust, peadpööritavat tunnet. Ma ärkasin ja mul oli kahju, et ma pole nii ammu armunud olnud.
On ju kindlaks tehtud, et armumine mõjub ajule üpris samamoodi nagu võimas uimasti, sest mängus on samad ajukemikaalid: dopamiin ja norepinefriin, rääkimata endorfiinidest. Ja see on minu jaoks tõestus minu isiklikule teooriale ja uskumisele, miks monogaamia ei saa töötada – sest me alati otsime seda uut laksu, seda uut highd, prihodi. Sest on ju midagi nii vaimustavat selles uues, huvitavas, avastamata maas, kui kõik tundub veel võimalik ja su aju on segi pekstud armumisest…
Ärge saage must valesti aru, ma armastan väga oma Abikaasat, aga see tunne on kaugel sellest esimesest peadpööritavast armuhullusest, mida ma tema vastu meie suhte alguses tundsin. See tunne saab paratamatult läbi (teadlaste väitel 6-7 kuu jooksul väsib aju ära sellest ja hakkab muid aineid tootma, oli vist nii) ja asendub millegi muuga. Jah, ta asendub millegi suurema ja võimsamaga, millegi sügavamaga ja tugevamaga, aga see pole enam see esimene laks, high, prihod. Ja vahepeal ma igatsen väga uuesti armuda ja on nii kahju, et ma ei saa seda tunnet enam oma Abikaasaga sel määral kogeda.
Õigemini, ma olen küll korduvalt temasse uuesti armunud, sest mulle tundub, et armastus käib lainetena – vahepeal tõmbab natuke tagasi ja siis tuleb suure hooga jälle peale. Aga see pole ikka see, mida ma armumise all täpselt silmas pean.
Love junkie
Sellepärast ma ei usugi monogaamia võimalikkusse. See kõik ei tähenda, et ma poleks valmis seda proovima – proovin ju – aga ma ikkagi usun, et pühendumine ühele inimesele on raske või isegi võimatu, kui sa oled juba korra olnud love junkie ja su aju on korra juba seda armumise heroiini maitsnud. Ma usun, et eluaegsed suhted püsivad pideval tööl, eneseohverdusel (loe: kompromissidel), lähedusel, sõprusel, ühistel läbitud raskustel ja rõõmudel, aga ma usun ka, et seal on väga palju keelde, mis tuleb enesele seada. Mõned peavad neist kinni, mõned mitte. Sest nagu Elizabeth Gilbert “Commited”-raamatus kirjutas (vist, ma arvan, et oli tema), on tegelikult väga kerge petmist ära hoida, kui sa oled endale selgeks teinud, kuidas see töötab. Ja töötab see ju ikka nii, et on vajalik eelhäälestus – armumine – ja selleks on vaja inimest natukenegi tundma õppida, temaga suhelda, talle usaldada, luua mingisugune emotsionaalne side. Ja sealt edasi on voodisse vaid üks samm.
(On palju teisi liike petmisi ja seda, kuidas juhtub seks, ei saa alati nii kirjeldada, aga ma räägin siin siiski lähtudes sellest hüpoteetilisest inimesest, kes on love junkie ja kes petab, või “petab”, sest ta igatseb uuesti armuda.)
Ning asi ei peagi alati voodis lõppema. Ma olen alati pidanud üheööseksist palju hullemaks variandiks seda, kui mu mees armub kellessegi teisesse (sealjuures on võimalik stsenaarium, et ta armastab mind edasi). Ma olen alati rääkinud, et võin andestada selle, mida nimetatakse “lihtsalt seksiks”, kuid mul on märksa raskem üle saada sellest, kui ta leiab järsku kellegi, kelle kõrval üles ärkamise mõte tundub triljon korda parem kui minu kõrval üles ärkamise mõte… Ja samas ma mõistan seda, sest see on ajukeemia ja armumine on narkootikum. Kui endale natukenegi libastumist lubada, siis on kõrge kukkumine.
Scientific proof!
Peale selle toetab minu mitteusku monogaamiasse bioloogia. On samuti teaduslikult tõestatud, et isased on loomult polügaamsed, samas kui emased kipuvad olema monogaamsed. Isaste bioloogiline kisa kõrvus käsib neil seemet külvata palju võimalik, samas kui naiste bioloogia ütleb neile, et nad peavad valima välja parima võimaliku kandidaadi. Lisaks on kõige aluseks see, palju sugupool paljunemisse investeerima peab. Isastel piisab viiest minutist, emastel järgneb sellele viiele minutile mitu kuud rasedust ning mitu kuud või isegi aastat lapse üles kasvatamist. Sotsiobioloog Robert Trivers leidis, et vastavalt sellele, kumb sugupool peab järglastega kauem tegelema, panustab ta rohkem kvaliteeti, samas kui see sugupool, kes saab kiiremini hakkama oma asjadega, panustab kvantiteeti.
Inimesed on küll natuke erinevad loomadest ja lindudest, sest meie järglased vajavad kauem hoolt kui kutsikad ja inimlaps võidab palju sellest, kui tal on ühe asemel kaks vanemat. Seega on isa huvi jääda lapse kasvatamiseks paigale, sest vaid nii saab kindlustada, et laps kasvab edukalt. Ehk siis – nagu Dennis Hong oma artiklis, mis seda teemat humoorikalt avab, järeldusele jõuab – monogaamia on välja arenenud ajutiselt ja vajaduse tõttu, ta pole ikkagi loomu poolest igavene, vaid teenib laste üleskasvatamise eesmärki.
Ja seda tunnen ma neil kuudel väga teravalt, kuidas TEGELIKULT on bioloogia naise täiesti ära aheldanud. Isegi kui ma tahaks minna ja leida endale uut meest, on see minu jaoks alates sügisest kuni, ütleme, aastani 2015 praktiliselt võimatu, sest nüüd on mul laps. Kui Abikaasa aga otsustaks, et tahaks uut naist, piisab tal vaid õue minna ja keegi leida ja miski ei takistaks teda välja jalutamast. Kui juhtuks nii, et poleks enam armastust, kohusetunnet või südametunnistust (mis kõik veel õnneks on). Aga LIHTSUSTATULT on ju asjad tegelikult nii.
Kõiges on süüdi armumine
Ehk siis… ma usun sellesse, et armastus on olemas ja ma usun, et ta võib kesta x aastat (see x muutub vastavalt igale aastale, mis meie kooselule Abikaasaga lisandub), aga ma ei suuda (veel?) uskuda, et see võiks olla igavene. Ja ma usun, et armastusel ja monogaamial on täpselt see seos, mida konkreetne inimene enda jaoks loob. Ehk siis, sa võid olla monogaamne, aga ei pruugi armastada. Sa võid armastada, aga ei pruugi olla monogaamne. Ja lisaks usun ma, et kui su aju on korra armumise narkootikumist puutuda saanud, siis alateadlikult otsid sa seda tunnet elu lõpuni. Õnnelikud on need, kes suudavad selle tunde pidevalt sama inimesega uuesti üles leida. Rahutumad on need, kes tahavad uuesti tunda uudsuse võlu, jahiärevust, seikluselamust.
Armumisel, eriti üheööarmumisel, pole mingit seost monogaamiaga või püsisuhtega (kui välja jätta, et see võib selle rikkuda). See on hoopis teine asi, teised tasandid, mida selline asi rahuldab. Ma usun avatud suhete võimalikkusse, aga ma usun ka, et see on väga raske. Ehk raskemgi kui monogaamia üritamine, sest lisaks tavalisele suhte hoidmise raskusele pead sa võitlema ka ühiskonna potentsiaalse hukkamõistu, iseenda seletamatut päritolu süümekatega (sest kust läheb petmise piir?) ja kõige selle balansis hoidmisega, et su love junkie aju vajadusi rahuldades sa ära ei kaotaks oma pereelu või kõige olulisemat partnerit.
Ma ei tea, ilmselt paljud ei mõtlegi nii üldse. Et armumine võiks olla eesmärk iseeneses, et see võiks olla kogemus, mida veel otsida, püüda leida. Võib-olla oleks õigem mõeldagi nii, et kui sa oled Selle Õige (või Selle Hetkel Õige) leidnud, siis sa aktsepteerid, et suhe käibki nii: armumine, armastus, lapsed, kuldpulmad. Lootes, et armastus on läbi nende aastate alati olemas. Ja kui peaks tekkima mingi armumisalge, mingi võõras värin, siis maetakse see nii kiirelt kui võimalik maha, sest see on ju vale, seda ei tohi olla!
Lahendus…?
Äkki ongi vale? Äkki ongi nii, et me peamegi pidevalt töötama selle kallal, et mitte lasta endal uuesti armuda (kui siis ainult oma partnerisse), äkki see ongi üks neist inimeseks olemise talumatuid raskusi, millega kõik peavad pidevalt võitlema? Umbes nagu alkohoolikud ei tohi me iialgi kätt järgmise pitsi järele tõsta, peame alatiseks endas alla suruma soovi taas seda uima kogeda… Sel juhul – miks see vale on? Sest monogaamia on norm? Truudusetus patt, isegi mõtteis?
Ühiskond on ikka üks keeruline masinavärk. Ja inimesed veel keerulisemad. Ajust ei maksa üldse rääkidagi. Ja häid lõpusõnu mul polegi… Ahjaa, tegelikult on küll. Ükskord kirjutasin ma oma blogis, kuidas ma nägin nii armast poissi bussis, kuidas ma temasse kümneks minutiks armusin (see seik peaks blogiraamatus ka olemas olema – lk 19). Selle peale sain ma ühe vähestest sõimukommentaaridest, mis ma olen saanud*, kus mind keegi konkreetselt kiimaseks hooraks sõimas… Sest ma julgesin kirjutada, et armusin kevadel võõrasse punase jakiga poissi! (Seejuures olin vallaline.)
Ja siis ma veel imestan, miks… Mina üritasin selgitada, miks mina asjadest, tunnetest ja suhetest nii arvan. Nii tahaks, et keegi püüaks selgitada, miks tema teistmoodi arvab. Ainult et kiimaseks hooraks pole mind vaja enam nimetada:)
*Eks ma ole saanud hukkamõistvaid või kriitilise kommentaare üksjagu, aga see oli üks väheseid kommentaare, mis konkreetselt lahmivalt sõimas, minu arust täiesti tühja koha pealt. Neid olen saanud 2-3 ja kõik ära kustutanud (ainsad kommentaarid, mis olen iial blogist kustutanud).
12 thoughts on “monogamy & other myths”
Kahjuks peab sinuga nõus olema, mõned aastad tagasi oleks veel julgelt vastu vaielnud. Isiklikult olen leidnud lahenduse selles, et lihtsalt lõpetan vana suhte enne ära kui uut alustan, vähemalt jääb petmine ära. See lahendus on muidugi riskantne ja kui sul on juba lapsed, siis veelgi valulikum.
Vähemalt olen õppinud, et enne tasuks veidi elada ja kogeda kui teisi hooraks sõimata (mitte et ma varem seda teinud oleks, mõttes ehk ainult).
Olles 10 aastat olnud püsisuhtes, petmata kordagi (varem olin ma ikka mega petja), olen täheldanud, et see igakordne armumine on aina tugevam ja tugevam. See esimene armumine on võimas värin, kuid iga järgmine armumine sellesse samasse inimesesse on aina suurem ja tugevam. Pole midagi paremat kui armuda inimesesse, keda sa tunned läbi ja lõhki. See esmane armumine, mille taustaks käib pidev- mis ta nüüd mõtleb, kas see ikka meeldib talle- on tegelikult ikka pisike tunne selle kõrval, kui vaatad oma aastaid kõrval olnud teistpoolt ja tunned kus armumise värinad sind läbistavad. Niiet ka love junkie peaks saama püsisuhtest laksu kätte.
Monogaamia on minu arvates laiskuse vili. No ei viitsi uuesti otsida ja tundma õppida ja nii edasi. Lihtsam on valida üks. Ja oleme ausad, aastatega kaob ka kaubanduslik välimus 🙂
Andke andeks või pange pahaks, aga juba 40-ndates ei ole see armumise teema enam aktuaalne, sest fookus siirdub paaritumiselt ja järglaste andmiselt mujale. 20-ndates tundub see muidugi arusaamatu, isegi võimatu, aga tegelikult on elus igale asjale oma aeg. Ja seda mitte ühiskonna ettekirjutuste tõttu, vaid arengu, sh (aga mitte ainult) füsioloogilise tõttu.
Ma pean nõustuma Birgitiga – selle laksu saab kätte samasse inimesesse armudes. End vaatan vahepeal kõrvalt ja ütlen, et jälle vist armund ma – ainult et mees on juba 6 aastat üks ja seesama. Selles vast laiskust süüdistada ei saa, aga sellegagi nõus, et jube tüütu oleks hakata kedagi otsast peale tundma õppima ja pead murdma, et mida ta nüüd ikka tunneb ja mida mõtleb 😛
Oeh, mul on nii hea meel, et keegi selle teema lõpuks avalikult üles võttis. Ma olen neid samu mõtteid mõeldes tundnud end kui viimane patune ja maksimum halb inimene. Eks sügaval sisimas tundsin või äkki lootsin(?), et küllap on mõttekaaslasi ka, kuid siiski..äraütlemata tore on lugeda, et keegi nii avalikult sellest rääkida julgeb.
Mina isiklikult olen püsisuhtes olnud 7 aastat….ja vaatamata sellele, et armastan elukaaslast väga..lõputult palju, tunnen pidevalt, et tahan ka teiste meeste tähelepanu ning et mulle meeldivad vähemal või rohkemal määral ka paljud teised meessoost isikud. See liblikad-kõhus-tunne on tõepoolest nii võimas, et ma võiksin tunde nutta suurest kurvastusest, et püsisuhtes olles, ma tegelikult neid tundeid sellistena enam kunagi kogeda ei tohiks. Ma armastan oma meest iga päev ja avastan tema juures üha uusi toredaid omadusi…ja mulle tundub, et ka minu armastus tema vastu käib lainetena, nagu Daki kirjeldas, mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on iseenesest väga hea ja tore. Toob värskust suhtesse. Aga rääkigu teised, mis tahavad..ma tõepoolest ei usu, et armudes oma mehesse iga päev uuesti, on see tunne võrreldav selle päris armumisega, sellega, mis iga suhte alguses on. Esimene kohmetu silmside, esimesed õrnad puudutused, esimene kohting jne.
Tuttavate ja lähedastega sellel teemal rääkides, olen tihti kohanud suhtumist, et ei minule küll ikka keegi teine peale oma mehe ei meeldi ega paku vähematki huvi. Võib-olla on asi selles, et ma olen liiga aktiivne inimene..käin koolis ja tööl..mõnikord harva ka peol ja tutvun uute inimestega. Ehk kui ma elaksin kuskil keset Eestimaa metsi, oma mehega kahekesi, ei armukas ma ka tõepoolest ühessegi teisesse mehesse ega tunneks kellegi teise vastu huvi…jah, kui raamatukangelased ja filmitegelased välja jätta eksole!
Ja missest, et mulle meeldivad vahel teised mehed ka..sorry, aga ma ei pea ennast sellepärast halvemaks inimeseks ega halvemaks naiseks oma mehele. Armastus tema vastu ei kahane sellest kõigest grammigi! Elu (inimese psüühhika ja bioloogia, nagu Dakigi rääkis) lihtsalt on selline!
Kevadine värk, olen isegi sellest siin omakeskis m6elnud, aga kirjutada ei ole osanud.
Varastes kahekymnendates olin ka aktiivne “lipakate” kritiseerija. Täna m6istan, et toona ma lihtsalt ei saanudki neid m6ista, sest ma ise ei osanud “seda narkotsi” veel nautida- polnud n6ela otsa istununud niisiis 😀
Aga täna ma tunnen, et mul pole enam 6igust kellegi kallal midagi kobiseda. Mina olen love junkie ja sealhulgas ka see rahutu kytt. Kuigi ma elan oma mehe ja pojaga sygaval metsas:D
Ja ma käin ja armun, nagu segane! Alguses see ajas mind närvi, aga nyyd v6tan seda kui loomulikku elu osa. Teisiti ma ennast armastada ei saaks ja mis elu see siis oleks… Ja ma saan väga hästi aru, mida sa, Daki, selle jutuga siin silmas pead.
Aitäh selle jutu eest 🙂
Siin toodi välja huvitav tõik – jah, vanadusega ilmselt asi tõesti muutub! Ma ei osanud sellele kirjutades mõelda, aga tundub loogiline, et tunnetetormi tagaajamise prioriteetsus (kui see üldse on prioriteet) väheneb ajaga. Yet to be seen!
Teine asi, mis ma mõtlesin, on see, et väga paljud inimesed ei tahagi ilmselt seda tunnetetormi uuesti kogeda. Umbes nagu paljudele inimestele ei meeldi alkohol või uimastid just sellepärast, et neile meeldib olla selge peaga ja pidevalt end kontrollida. Ja armumine ajab ju pea totaalselt segi! Nii et kindlasti on ka neid inimesi, kes leiavad, et oh well, oli tore kogemus, aga stabiilsus, rutiinsus ja püsisuhte igapäevavõlud on meeletust tunnetetormist märksa paremad.
Ja kuna kõik suhted ja inimesed on erinevad, siis ma olen kindel, et Birgit ja fs räägivad puhast tõtt, kui ütlevad, et armuvad oma teispoolde aja jooksul aina uuesti ja see tunne on võimsam kui algne armumine, millega kaasnevad kõhklused ja kahtlused. Lihtsalt minu jaoks on olnud need esmaarmumised omamoodi võluvad ja ma tahan neid tagasi, vahepeal. Ja samas olen ma NII TÄNULIK, et ma tean, mis tähendab samasse mehesse aastate jooksul uuesti armuda! See on vist situatsioon, kus tuleks kisada: I WIN in life!:D
Kas sa samastad armumise ja seksi või misasja? St need on kaks eri teemat, püsisuhtes mingi teise järgi õhkamine, et oh mis hormoonid ja kui hea kokaiini-high (täpselt sama tunne ja suht samad ajupiirkonnad ja reteptorid), või selle teise armumisega kiire kebens. Monogaamia on seksuaalsuhe ühe kindla partneriga.
P.S ma olen elus armunud olnud umbes kaks korda ja neist ainult ühe korra päriselt ja korralikult. Enne seda ühte korda ma arvasin, et minu jaoks seda tunnet polegi olemas.
Mm, ei, ma ei samasta neid, aga monogaamses suhtes eeldatakse, et sa ei “armu kõrvale”, sellepärast panin need siia kokku pudruks ja kapsasteks. Sest need kaks asja on seotud. Armumisega võib kaasneda seks või mingil tasandil “petmine”, sellepärast on see monogaamsusega tihedalt seotud.
A siis mul on veel küsimus, et sa kirjutad pikalt, et oled love junkie, ja samas mainid, et kui su abikaasa kellessegi teisesse armuks, siis seda oleks väga valus taluda. Et kas sa selle lõiguga üritadki öelda, et see ühe kõrvalt teisesse armumine, kama see ühiskonna hukkamõist, teeb haiget eelkõige sellele inimesele, kellega koos ollakse? Minu jaoks on see kõige suurem argument monogaamia poolt ja kõige suurem motivaator ikkagi lõpuni proovida selle ühe inimesega, sest vannutud nii.
Pealegi, minu jaoks on vahe sellise kerge crushi ja tõsise, jalgu nõrgaks võtva armumise vahel – crushid tulevad ja lähevad, neid on alati igaühel.
Ma ei tea. St ma ei tea, kui väga see teeks kellelegi teisele haiget. Ma tean, et on inimesi, kelle jaoks on füüsiline truudus palju olulisem ja mulle tundub, et neid on isegi suurem osa (või nad siis ei mõtle selle peale). Aga jah, sul on õigus, see on tõesti väga tugev argument monogaamia poolt, aga ikkagi jääb nii,m et monogaamia on valik, mitte eelsoodumus.
Crushil ja armumisel on muidugi väga suur vahe, aga mõlemad võivad tulla ja minna, crushid küll kergemini.
Üheööarmumise all ma pidasingi curshi silmas ja see rahuldab imho väga hästi love junkie vajadused, ilma muud elu ohtu seadmata.