Ma olen närvidehunnik. Stressipall. Kogum ärevust ja erutust ja frustratsiooni.
Õudselt raske on ümbritsevatele inimestele praegust olukorda selgeks teha. Ma vihkan, et mu telefon pidevalt heliseb ja ma tunnen end süüdi, et ma neid kõnesid ignoreerin. Sest mul on tunne, et ma ei suuda enne inimestega normaalselt suhelda või üldse mingil muul teemal rääkida, kui see aeg on mööda saanud. (Siis on mul muidugi uus vabandus, miks ma ei suuda suhelda, aga no vähemalt siis ma ehk ei pea nii hullult end süüdi tundma selle pärast või vähemalt pole selleks aega.)
Ja ma tean ju, et helistatakse ainult sellepärast, et teada saada: noh, kas on uudiseid! Täiesti jaburalt eeldades, nagu ma EI annaks sellest kohe teada, kui ON uudiseid. See on nii kohutavalt kurnav ja ajab närvi ja ma arvan – või tunnen – et esimest, ehk isegi ainukest korda elus on mul ÕIGUS nõuda seda, et mind ometi rahule jäetaks! Palun, ärge helistage mulle! Ma ju lubasin, et annan teada, ju ma ka siis leian selle hetke, et anda teada!
Eriti jabur on see, et töötab loogika – kui ei võta vastu, siis, kurat, äkki sünnitab! Järelikult helistame mõne tunni pärast uuesti, sest… Ma ei teagi, mis mõeldakse. Sest et siis äkki, kui ta juba sünnitab, võtab ta vastu? Yeah, right.
Ma olen eluaeg olnud üsna telefonivastane (ja sellest ka korduvalt kirjutanud), aga seekord ma tõesti ei suuda ja ei taha suhelda kellegagi peale õe, ema, Naabrinaise ja Abikaasa ja mind vihastab kohutavalt, et ma pean sellepärast üldse muretsema ja end süüdi tundma.
Seejuures olen ma jätkuvalt muudeks asjadeks (töö, käsikiri, muud elu (oh, kas on veel muu elu? hämmastav, et kusagil on muu elu!)) meilitsi kättesaadav ja reageerin tavapäraselt. (Ainult üks kiri on hetkel vastamata.)
Teine asi, mis mind kohutavalt vihastab, on see, et arvatakse, et ma olen järsku muutunud invaliidiks. Ma saan aru, et inimesed muretsevad ja samas ma ka ei saa aru, miks nad muretsevad. Ses mõttes, et ma ju annaks teada, kui midagi oleks viltu või mul oleks abi vaja. Kui ma aga sain kaks kuud tagasi ise poes käidud, siis saan ma ka praegu ise poes käidud, nii et miks peaks järsku eeldama, et ma olen teovõimetu ja mulle igal hetkel abi pakkuma? Või on see lihtsalt vabandus, et helistada ja kuulda, et kas on uudiseid – aga teha seda abi pakkumise varjus? See on jõle solvav, tegelikult, et arvatakse, et ma ei saa iseendaga enam hakkama. Ma olen rase, mitte teovõimetu! Ning asjad, mis tekitavad vaeva, on sellised, mille juures mind eriti ei saa aidata. Teised ei saa minu eest sokke jalga panna või voodis külge keerata või, noh, hingata.
Ma nii hullult katsun olla mõistev selle muretsemise suhtes, aga ühe korragi tahaks, et minu suhtes oldaks ka mõistvad. Ma tahan olla praegu üksi ja ma ei taha pidevalt ette kanda. Sest mind ärritab samamoodi, et midagi ei toimu, ilmselt rohkem kui kedagi teist, sest TEISED EI ELA MINU KEHAS. Ja iga kord, kui ma pean tegema head nägu ja viisakalt vastama, et “no ikka muutusteta läheb”, siis see ajab mind närvi ja tekitab veel rohkem frustratsiooni, mida ma ei vaja hetkel oma ellu juurde.
Ja ma ei oska seda kuidagi viisakalt serveerida ja pole isegi Abikaasat, kes oleks kogu selle välismaailma pideva ründe suhtes puhvriks. Välja telefoni ju ometi lülitada ei saa, sest siis läheks ammugi kõik paanikasse.
Aga head on ka. Mulle meeldib, et ma saan veel viimaseid asju lõpetada. Praegu on veel üks asi pooleli ja ma tean, et mul on aega seda lõpetada, sest noh, ma olen ju igavesti rase. Ja tegelikult on tore see üksioleku, pooleldi mediteerimise ja vaikselt kulgemise aeg, sest ma ju tean, et varsti igatsen ma seda aega taga. Ja mulle isegi meeldib, et Abikaasat praegu pole, sest üksi olla on kuidagi mõnus ja vabastav ning ta ei pea pidevalt taluma frustreerunud kümnendat kuud raseda naise vihapahvakuid.
Lisaks see ootus. Õudselt põnev on, et ei tea, mis saama hakkab. Kuidas saama hakkab. Millega kõik algab. Sest sünnituse juures on ju fantastiline see, et see on absoluutselt igaühel erinev. Ja algus on erinev. Võib alata valudega, võib alata vetega, ei pruugi üldse alata valude või vetega. (Näete, jah, kuidas ma praegu väldin sõna limakork?) Vahepeal mind kummitavad pildid sellest, et ma ei saagi aru, kuidas kõik algab ja sünnitan siiasamma diivanile. Aga peamiselt ma ei kujuta midagi ette, peamiselt ma lihtsalt ootan. Ja tegelikult on see kõik ikka päris äge.
Ainult et, jah, kuidagi tahaks osata ülejäänud maailmale selgeks teha, et gimme some space. Minu puudumine maailmast nädalaks või kaheks võiks olla võimalik. Keegi võiks mulle vabastuse kirjutada, nagu kooliajal.
Kallis maailm,
palun Dagmar vabastada kõikidest sotsiaalsetest kohustustest ja telefoniga kõnelemisest (eriti küsimustele “Noh, kas on uudiseid?” vastamisest) kuni sünnituseni. Siis saame esitada juba arstliku tõendi. Lubame pühalikult sünnitusest teada anda (because hiding that baby would be difficult). Ahjaa, ja palun ühtlasti vabastada Dagmar ka kehalisest kasvatusest ja sellest jõledast troll-face’i nägemisest, mida praegusel ajal meme-lehekülgedel huumoriks peetakse.
Alla kirjutanud,
yours trulee
18 thoughts on “vabastus”
Ma siiralt arvan, et inimesed, kes lõpurasedat tüütavad kõnede (ja muude kontaktiotsimistega) stiilis “noh, sünnitad juba vä”, on jõhkrad tropid. Ma ise kavatsen seda neile ka siiralt näkku öelda, kui aeg tuleb.
Nagu rasedal oleks miski kontroll selle üle, millal see titt otsustab välja karata. Ja nagu ta ei annaks teada, kui titt on juba välja karanud. Ja nagu see ÜLEÜLDSE peaks igaühe perset torkima ja nagu igaüks peaks olema väärt seda, et neil üldse oleks õigus teada, mis toimub.
Fuck, ma oleks sulle eile peaaegu helistanud… aga selleks, et küsida, kas sa sametist said lahti või ma lonkan sellele millalgi järgi?
Mul läks selles osas õnneks, et poiss tuli NII ootamatult kuu aega varem, et keegi ei jõudnud küsima hakata 😛
Ah, nii on jah, aga vähemalt on mul vabandus olla “hull rase”, kes kõik pikalt saadab ja nagu äi ütles, ta kadestab mind:D Praegu vist olen suutnud tulekahjud kustutada ja kõigile viisakalt selgeks teha, et nad mulle ruumi annaksid.
Teinekord ei ütle jah tähtaega, vaid teen nagu Vietnamis – ütlen näiteks et aprilli teine pool. Siis peaks olema rahu maa peal.
Nimi on õnneks ära otsustatud, millegipärast olen ebausklik seda välja ütlema hetkel, aga kui käes, siis vast ütlen. A ju siis tulevad uued küsimused.
Nii tore, et te mul siin olete ikka:) Ma ei tunnegi end päriselt hulluna.
Minul oli lõpus telefon välja lülitatud lihtsalt. 🙂
Ma tundsin ennast ka süüdlaslikult ‘kaasaelajate’ ees, et ta juba ei tule ja mul ikka veel pole uudiseid…
Mul läks nädal aega üle ka… tõeliselt raske aeg oli.
sellest ka see hea soovitus, mitte teatada kõigile oma bürokraatlikku-sünnitustähtaaega!
Järgmine kord ütle heaga kuu aega hilisem tähtaeg!!!
Ma ei tea, kas see lohutab, aga ma olen praegu peaaegu, et kade – kui mina kümnendat kuud rase olin, siis kedagi ei kottinud. Oleks mõnigi huvi tundnud aga ei. Asja alates püüdsin ise emale helistada aga ei suutnud enam (ei, ei, mitte et nii valus oleks olnud) ja pärast kui telefon oli juba välja lülitatud ja tegevus käis, siis ema ja sõbranna ütlesid rahulikult, et no siis me teadsime, et sa sünnitad.
Muidu minul oli tähtaeg 2. kuupäev. 10ndal jõudsin veel rõõmsalt arstile, mitte mingit tunnetki polnud ega ühtegi libavalu aga seal järsku avastati, et mul vererõhk väga kõrge ja kästi haiglasse ära kobida. See oli mulle päris šokk, sest olin ka juba ära harjunud igavesti raseda staatusega. Haiglas vahtisin niisama, hommikul lubati vaadata, mis minust saab aga õnneks otsustas laps öösel neid ennetada ja oma tulemisega alustada (loomulikult mõni tund peale seda kui olin mehele öelnud, et täna ei saa midagi toimuma ja ta oli selle peale üksi paar õlut ära joonud…) Nii, et lootust on.
Plaan 1: kas keegi teine ei saa olla puhvriks, ema või õde vms?
Plaan 2: eriti närvidele käivatele tüüpidele ütle, et kui sa veel helistad, siis saad sa olema ainus, kellele ma lapse sünnist ei teata enne kui ta on saanud 2-kuuseks.
Niiehknaa, minu ämm näiteks suutis ka sünnituse ajal (kui me toru ei võtnud) sünnitusosakonda helistada ja küsida, kaua neil veel läheb.
Ma mäletn täpselt sama asja ja mul ei läinud tähtaeg ülegi, esimene kuupäev mis pakuti oli 10s ja teine 15 ja tuligi 15ndal, aga sellegipoolest oli neid küsijaid koguaeg, et noh kas juba ei olegi sünnitanud. Õudselt närvi ajas. Siis kui laps käes, siis hakati küsima, et noh kas nimi pandud. Ajas ka pöördesse see pärimine. Nii, et kui sünnitanud oled, siis pane ennast nime päringuks valmis.
Kas ta juba kõnnib? Kas ta juba räägib? Mitu hammast tal on? Tahket toitu olete proovinud anda? ja minu eriline lemmik Kas ta nutab ka?
Tsau!
Oled ikka juba sünnitanud…. 😀 ?! Hahahhahaa,teaksin numbrit,oi väntaksin…
Aga nali naljaks.Tead,ma nagu saan neist helistajatest ka aru.Sinu jaoks on neid muidugi palju ja see väsitab,sest oled ise kõige rohkem ootel.Kuid neid on ka üks (ma mõtlen individuaalselt)ja see üks inimene,kes helistab,hoolib. Teine variant oleks ,eks ole,et keegi sulle ei helistaks ja sinu vastu huvi ei tunneks…kah nukker ju. Ja keegi eelpool kirjutas,et hakatakse nime kohta küsima… :D..jajah,me panime nö. viimasel päeval,järgmine päev oleksime trahvi saanud. Ja küsti küll kuu aega jutti peale lapse sündi pidevalt,mis nimi…me siis vastasime,et hetkel on tal järgnevad nimed…Põrnikas,Pepu jne.Mind ei häirinud.Samas ise pole ma oma titejuttudega ka kedagi ülekoormata üritanud.Nii palju kui küsitakse,nii palju ka räägin.
Rahu,ainult rahu… soovivad Kadi ja pisike Siim.
Mina neist helistajatest aru ei saa. Ma sain omal ajal aru ühest sõbrannast, kes oli minust “2 kuud ees” ja ta OLI AINUS inimene, kes mulle teadlikult helistas nii enne kui pärast sünnitust, et lihtsalt muljetada ja mind ära kuulata- lasta mul rääkida. Väärt naine- nüüd oleme muidugi võõramaks jäänud.
Ja muidugi ma loen ja jälgin sinu tegemisi pingsamalt, ootan, et kirjutaksid kõigest-kõigest ja… et näeks seda väikest tüdrukut juba;)
Mind päästis helistajatest hoopis titt ise- tuli 2 nädalat varem 😀
Pea vastu, onju! Niigi oled imetlust väärt, mina oleks ammu numbrit vahetanud või telefoni vastu seina puruks visanud.
Normaalne; kõik on selle lõpu läbi teinud ja mõned isegi mitu korda. Lõpuks ei saa enam isegi nurga peale toidupoodi minna, sest isegi müüja vaatab sind iga päev sellise näoga, et “mida? sa käid siin ikka veel selle suure kõhuga?”
Ja kuigi ma ise olen selle üle elanud ja mäletan hästi, kui tüütu see surve oli, helistan minagi oma sõpradest lõpurasedatele ja tunnen huvi. Lihtsalt selleks, et nad teaksid, et ma hoolin neist ja nende käekäik läheb mulle korda ja äkki on neil mingit abi vaja ja üleüldse…
Nagu siin keegi juba ütles, ükskõiksus on ka kuidagi kohatu.
Oh, nii on. Ma saan mõlematpidi aru, ennast mind huvitab samamoodi, kuidas mu “raseduskaksikutel” läheb. Aga noh, samas ju mina olen MINA – have you read my blog? On äärmiselt ebatõenäoline, et ma kuskile salaja ära kaoks ja kellelegi teada ei annaks… Ja ma ei saa nagu aru sellest, et miks ma pean suhtlema inimestega igapäevaselt, kellega ma nt pool aastat tagasi ei suhelnud igapäevaselt. Et nagu titt annaks vabanduse mu ellu järsult tungida? Samas – nii vist ongi. Saad emaks, oled kohe kõigi oma ja arvustada.
Oeh, see kõlas nüüd muidugi ilgelt küüniliselt, aga ma olen väga specific oma isikliku elu piiride jagamisega ja inimeste sisse laskmisega (ma tean, et see tundub paradoksaalne!) ja inimesed sageli väsitavad mind. Lisaks on mul oma haigusega vaja hakkama saada ja üleüldse on mus palju sotsiaalset hälvikut ja ma tahan ise valida, millal olla sotsiaalne ja millal mitte. Praegu pole kindlasti see aeg, kui ma suudaks olla sotsiaalne…
läheb hullemaks, harju ära. kui laps on käes, on kõigi asi kõike küsida ja nõu anda. pakun välja lisaküsimusi eelpool mainitutele: kas sa oled ta öisest söömisest juba võõrutanud? ega sa teda süles magama ei kussuta? soe ilm on, kas sa talle vett annad? kas sa öösel magada saad?
Gea, ja siis see geniaalne: have you gone back to work yet OR DO YOU LOVE YOUR BABY?!