Ma tahaks alustada kõiki oma lauseid neil päevil sõnadega “Istun siin ja olen rase…”, sest mulle tõsiselt tundub, et ma võin ajaloos olla esimene naine, kes on igavesti rase, saades lõpuks päriseluliseks tegelaseks sellest anekdoodist, mis lõppeb sõnadega “Jah, ma olen juba kolmandat aastat rase, sest ema ei luba sünnitada!”
Kui nüüd mõtlema hakata, siis see lause oligi kogu nali vist.
Enihuu.
Samas annab see muutumatu situatsioon lisaks vaikselt ja aeglaselt hullumisele mulle siiski võimaluse veel (loodetavasti) oma viimaseid rasedamõtteid mõelda ja ma päriselt loodan, et hiljemalt kolme nädala pärast võin ma sõna “rase” oma sõnavarast igaveseks kustutada, või ehk ainult selleks teda meelde tuletada, kui on vaja moodustada lauseid: “Fantastika, mida rasedus kehaga teeb” või “Selles on süüdi rasedus!”
Ma muidugi kahtlustan, et siis tulevad sõnavarasse uued ja hullemad sõnad, mis veel rohkem inimesi närvi ajavad (mind kaasa arvatud).
Küll on aga üks teemaarendus, mida ma olen edasi lükanud, kuigi mõelnud, et võiks rääkida. Või noh, valjult arutleda, nagu see mul ikka kipub olema. Selleks on teema “mees sünnitusel”.
Kunagi, kui mul oli veel hiilgav (ja ilmselgelt suurepäraselt teostunud) plaan saada üksikemaks, siis ma ei pidanud sellistele asjadele mõtlema. Ja see plaan oli mul vankumatu, sama vankumatu kui mu usu puudumine monogaamiasse (see on tegelikult praegugi, aga jätkem see teema mõne järgmise posti jaoks, because I have scientific proof!) ja sellesse, et keegi võiks mind kunagi päriselt endale tahta. (Kui me juba siin agaralt sulge kasutame, siis peaks lisama, et ma neil hetkil ei mõelnud eriti sellele, et päris vähe on neid inimesi, keda MINA päriselt endale tahaksin, kuigi mulle meeldis nii sageli arvata, eriti kui ma inimest tundsin vaid umbes kuue õlle jagu.) Ühesõnaga, mu ideaalne plaan oli saada kunagi üksikemaks ja ma olin selleks igati valmistunud.
Aga siis tuli Exhusband ja lõi mu plaanid segi, sest esimest korda oli mul inimene, kellega reaalselt me arutasime pereloomise võimalusi. Ja kui telliskivi lendas mulle näkku arusaamine, et issand jumal, ta arvab, et ta saab sünnituse juures olla!
Samasugune telliskivi tabas mind sel sügisel raseduse alguses ja ma isegi ei mäleta, kuidas me täpselt sellest Abikaasaga esimest korda rääkisime, aga selge see oli. Moodne mees ja moodne mees tahab sünnitusest osa saada. (See ei ole üldse siin ironiseerivalt tema suunas öeldud, pigem selle tänapäevase uue usu suunas.) AND PANIC ENSUED.
Mul läks ikka tükk aega, enne kui ma selle mõttega harjusin ja seda lõpuks isegi nii omaks hakkasin pidama, et läksin lausa endast välja, kui hakkas tunduma, et ma pean üksinda ikka selle läbi tegema (või st et on 5% šanssi, et keegi kohale ei jõua). Huvitav, mis hetkel see murdumine täpselt toimus? Või kas see oli üldse murdumine? Äkki ma olen ikka koguaeg tahtnud seda värki kellegagi koos läbi teha, lihtsalt et enne üksikema-plaani ajal polnud see niikuinii reaalne?
Pigem kipun ma arvama, et mu deep rooted issues on ikka koguaeg olemas olnud. Ma olen mingil määral suhtefoob. Ma ei taha tunnistada, et ma kellestki sõltun ja kui ma tajun, et ma hakkan kellestki liigselt sõltuma, siis läheb peale Scaring Off Mode ja ma teen kõik endast oleneva, et inimest taas kaugemale lükata, sest JUMAL HOIDKU ET MA SÕLTUKS KELLESTKI. Lisaks on mul igast muud issued ka ja ma kohe kindlasti ei hakka kunagi olema nii kontaktis oma kehaga, et ma tahaks, et keegi näeks mu keha ja mind sellises ekstreemses olukorras, nagu seda sünnitamine paratamatult on. Kui saaks, siis ma astuks oma kehast isegi selleks ajaks välja, nii et miks peaks keegi, eriti veel meesterahvas, tahtma seda kõike näha ja vahetult kogeda, on beyond me.
Teisalt jälle saan ma aru sündmuse unikaalsusest ja lisaks kõigele tahan ma siiski, et mu ponnistusi vääriliselt hinnata osataks, nii et mul pole tegelikult väga midagi selle vastu, et ma saan esineda vapra, tubli ja ürrrrrgnaisena, kui see hetk kätte jõuab. Kui seda saaks aga kuidagi ilma fekaalide, rebendite ja vereta teha, palun.
Lisaks kõigele kardan ma seda, et ma ei kujuta ette, kuidas ma ise selles olukorras käituda võin. Ma olen juba mänginud peas läbi erinevad stsenaariumid, mis peamiselt koosnevad roppuste karjumisest, sada korda Abikaasast lahku minemises (“Sest SINA TEGID SEDA MULLE!”) ja hüsteerilisest naerust (sest ekstreemolukordades hakkan ma tavaliselt halba nalja tegema). Samas millegipärast ma kujutan sünnitust ette kui vee all olemist – et ei kuule ega taju enam hästi ülejäänud maailma. Nii et võib juhtuda, et mul on üsna savi, kes seal ringi lendlevad, olgu kasvõi Savisaar ise nabanööri läbi lõikamas (“Ja me kuulutame uue tallinlase sündinuks!”).
Nii et sellega, kas mees peaks sünnituse juures olema, on palju vastakaid tundeid. Ühest küljest on suur lootus, et see Sünni Ime (ja kaasnev kräpp) teeb meid lähedasemaks ja lisaks pakub sideme Põrnikaga meile mõlemale, mida muudmoodi ei saa. Teiseks ma tegelikult ikkagi tahan, et mul oleks kellegagi rääkida – niikaua kui ma rääkimiseks olen võimeline. Sest… kas te mu blogi muidu olete lugenud? SEST KUI MINA KANNATAN, PEAVAD KÕIK SELLEST TEADA SAAMA!!!!1!!! Ja kellele ma muidu vingun? Kolmandaks… võib juhtuda, et mul hakkab väga suur hirm ja lisaks sellele, et Abikaasa arvab, et ma suren ära*, hakkan ma ise arvama, et ma suren ära ja siis on mul vaja kellelegi öelda ju, mida mu varandusega (raamatud, vanaemalt saadud jalgratas ja kaks rösterit) teha, kui see peaks juhtuma. Pluss üksi surra oleks nõme. Neljandaks – ikka ilgelt hea oli, kui keegi selga masseeris nagu me seal perekoolis harjutasime. Viiendaks – peab olema keegi, kes suudab selle võimaliku koonuspea üle minuga koos nalja visata, sest muidu ma hakkan ilmselt nutma. Kuuendaks – kui ma hakkan nutma, siis peab olema keegi, kes mind kaissu võtaks. Ja seitsmendaks – nabanöör. This thing is NOT going to be touched by me even not with scissors.
Ahjaa, ja kaheksandaks peab olema keegi, kes õigel hetkel paneb käima pleilisti nimega “Music for Birth”, kus on peamiselt Disturbedi lood ja need on hädavajalikud, sest on hetki, mil ainult David Draimani hääl aitab mõistusel püsida.
Vastulaused? Kas ma juba mainisin verd, fekaale ja rebendeid?!
Kokkuvõttes oleme me asja lahendanud niimoodi, et Abikaasal (või õel – kui tõesti läheb nii, et Abikaasa kuidagi kohale ei jõua ja laps kui torpeedo kolme tunniga minust välja peaks lendama**) on kindel ülesanne – hoida mind mõistuse juures, keelata ämmakatel, arstidel või ükskõik kellel nimetada Põrnikat tibuks ja üldse kasutada mingeid nunnuväljendeid, ja vajadusel kommunikeerida mu segaseid mõminaid (“Jah! Ta TAHAB epiduraali, kuidas seda nii raske mõista on?! Ta ju ütles, et msdnfuosbfawü!!!”). Mitte mingil tingimusel ei tohi nägemisraadius ulatuda general areasse. Ja vajadusel peab ta mulle mantrana kordama, kuidas ja miks ja kui palju ta mind ikka armastab – või siis tegema õigel hetkel ühe keeva vee ja puhaste linade nalja, või siis selle siilikeste nalja. Ning lõppeks peab ju keegi minema ja mulle pärast mäkki tooma!
Nii et all-in-all olen ma üsna leppinud juba mõttega, et mees ongi sünnituse juures. Sest plusse on palju rohkem kui miinuseid ja needki ei pruugi sündmuskohal üldse enam märkimisväärsed olla. Tegelikult ei taha ma ju seda värki üksi läbi teha ja võibolla toimib see kõik lõpuks ka teraapiana ja mingid issued (näiteks selle vetsu-oma) võib hiljem minevikku jätta. Kes teab.
Aga muidugi on jätkuvalt šanss, et ma jään igaveseks rasedaks, nii et ma ei peagi seda kõike läbi elama! Haa!
*Naabrinaise seletus sellest, kuidas mehed sünnitust näevad. “Noh, ühesõnaga, nende peas on ainus mõte: ära jumala eest nüüd ära sure! Nad ilmselt kardavad lihtsalt seda, et naine sureb nüüd kätte ära.”)
**See lause iseenesest juba näitab, et ma olen hulluks läinud. Täiesti rase. Hullem kui Perekool. Andeks.
27 thoughts on “t-4 days”
No sa oled ikka rase mis rase, sa oled PEAST ka rase!
Tegelikult käib pilt niimoodi, et esimesel silmkontaktil peanupuga mis sinu seest paistma hakkab, minestab mees ja siis peab kogu kamp ämmaemandaid sinu sajatuste saatel seda meest turgutama, sel ajal kui sina tasapisi (ikka valjult sajatades) oma sünnitamise asja ajad.
Ja kui nüüd tõsine olla, siis on kõik need kõrvalnähtused sünnitamise juures nii ebaolulised, et neist pole kellelgi lugu. Pärast hea naerda, et näe mille pärast mina muret tundsin! Protsessi detailid ei meenu sulle endalegi juba üsna varsti, jääb ainult protsessi tulemus! Ja kui keegi last tibuks kutsub, siis ole vakka, eks ta üks parditibu ongi! Elagu DUCKLING!
Ma ju ÜTLESIN, et ma olen täeisti rase! Ja peast segi läinud. Loodetavasti läheb see varsti üle.
Seda ma ju general area keeluga mõtlesingi, et mees passib ülevalpool. Või te pole veel aru saanud, mis ma olen terve see aeg general areaga mõelnud?:D
Üldiselt, jah, ikka kena on, kui te tulete ja ütlete mulle, et asjad pole üldse nii hullud:) Pluss, sellele ma ei mõelnudki, et partidel on ka tibud, no pika hambaga võib siis tibuks teda nimetada.
Õnneks läheb rasedus üle. Elan väga kaasa Su raseduse üleminekule. Täitsa raseda blogi on ja selgub, et ka peale sünnitust jääb suur osa igaveseks rasedaks 😀
Mina ei oska pead anda, mis need mehed täpselt mõtlevad. Mulle endale tundub, et kui mees poleks sünnitusel kaasas olnud (temast oli muide ka tolku ja ta ei minestanud 9,5 h), siis ma ei arvestaks temaga eriti ise kõiges selles, mis puutub meie titte. Ka see perepalat ühendab, nagu ühispalat ja nt. lastehaigla muudab iseseisvamaks emaks ja viib mehe pisut eemale.
eee… ega mees sul seal jalge vahel ei passi, kui sa just teda selleks ei sunni (ja ma kipun arvama, et ta ise ka ei taha SEAL ninapidi juures olla). ikka sinu peakese juures/selja taga/külje peal kätt hoidmas (olenevalt su asendist). ei näe ta mingeid fekaale ja rebendeid, võib-olla isegi verd mitte 🙂
Ma ka algul arvasin, et ei taha meest sinna juurde, üsna samadel kaalutlustel pluss see, et üksi võõraste hulgas olen ehk tugevam ega julge nii palju vinguda. Lõpuks oli ikka nii, et mehe nalja peale “tulen kui parajasti sõpradega õllekas ei juhtu istuma” korraldasin korraliku stseeni…
Tagantjärele tundub, et oli parem, et ta juures oli. Ma ei ütleks, et see sünnitus ise kuidagi meid tohutult ühendanud oleks, isegi nabanööri ei lastud mehel millegipärast läbi lõigata, ununes vist ära see 🙂 Aga nagu Maiden ütles see pani mu ehk rohkem tundma, et mees on ka asjas sees – olime ju ometi koos haiglas algusest peale. Ja ma ei oleks kannatanud hiljem välja meest, kes näiteks öösel nutva lapse peale toast välja läheb vms. Võib-olla oleks isegi parem kui ma veidi iseseisvam ema oleksin, sest siiani toetun väga palju mehele.
Väikse šoki osaliseks sain mõned kuud hiljem kui mees järsku jutu sees mainis “kui pea juba paistma hakkas”. Ma ei julgenud miskit iitsatada ka, sest ei teadnud ja lootsin, et ta polnud sellist asja ikka näinud aga ilmselt siis see ei šokeerinud teda kuidagi. Ta mul maamees muidugi kah…
kusjuures mul õnnestus oma esimesest rasedusest läbi purjetada uhkes teadmatuses võimalikest fekaalidest. veri ja rebendid, noh, neist olin ikka kuulnud 😀 ja tõsi ta on, et esiteks – kui on juba korralikult valus, siis on nagunii kõigest ükskõik ja teiseks – mees ei passi sul peadpidi jalgevahel, see on ämmaka teema. mees (või ükskõik milline tugiisik, kes sul seal on) hoiab kätt, kuulab sõimu ja üritab muidu ennast mitte täiesti kasutuna tunda. lõpuks tõstetakse ligane titt sulle rinna peale ja saate üheskoos raske töö vilju imetleda.
Tere, olen siia aegajalt lugema sattunud ning nüüd kogu raseduse teemaga aina tihedamini – endal kah hiljuti läbi elatud ja tore lugeda teiste läbielamisi 🙂
Mul oli algusest peale ikka siht, et koos sünnitama ja kindlasti perepalat. See mõte, et mind sellises olukorras nähakse tekitas ebamugavust küll, aga samas kartsin paaniliselt seda, et ma peaks kogu “titeasjanduse” enda peale võtma ja teine umbes “ootab kuni rääkima hakkab” vms. Tagantjärge tundub, et oli ikka väga hea, et ta sai oma silmaga kõiges osaline olla – andis nii uut hoolivust meie vahele kui suuremat lähedust isikliku punase koonuspeaga. Viimases osas oli super ka töökohavahetusest tingitud õnnistus veeta esimesed kuud kolmekesi kodus. Alguses koos veedetud aeg on ju oluline just vanema bonding’u seisukohast – beebil veel tükk aega suht suva, kes tal tagumikku puhastab 😛
Mina arvan ka, et mehe kohalolek on oluline. Minu mees oli äärmiselt vajalik, kui ma 10 tundi peale keisrit võisin tasakesi püsti tõusma hakata ning siis ootamatult end mega suurest vereloigust avastasin. Siis oli tema see, kes puhastusbrigaadi kohale kutsus . Ja tema oli see, kes öösel mulle valuvaigisteid käis nuiamas. Ja, kes käis intensiivis meie laste eest võitlemas. Mina suurem osa ajast nutsin ja oigasin 🙂 Seega vaja on inimest, kes suudab liikuda ja uurida, tuua asju igalt poolt.
Jõudu sulle, viimase lõpu rase daki 🙂 Need viimased päevad on pärast hiljem mõeldes tohutu emotsionaalsed.
Oh jessas, maletan neid segaseid sunnitushirme… onneks ei ole asi tavaliselt nii keeruline voi isegi mitte nii oudne kui ette kujutad. Peale esimest sunnitust olin kull nats horrified kui nagin, et terve sunnitustoa porand on verd tais 😐 aga ulekannet ei tehtud, ju siis oli normaalne 😐 😐 Mees oli ilusti minu pea juures aga minestas ikka kriitilisel momendil ara 🙂 Nuud on hea teda norida 🙂
General area ei tekitanud segadust, selge mis selge…
Ja tibudest – see on minuarust loomulik, et dakil tuleb duckling 🙂
Mul oli ka see general area keeld mehele peale pandud (peast rasedana lubasin ta muuhulgas maha jätta :D). Ta julges alles 4 kuud peale sünnitust öelda et kõrval seistes näeb ikka päris palju mis seal allpool toimub. 😀
Elu teeb omad korrektiivid – selle general areas püsimisega oli meil näiteks see probleem, et mees käis vahepeal ruumist väljas – vaja ju vetsus käia ja Eesti mehel muidugi tööl ka :), ja kui ta siis naases pidi ta ikkagi minust jalgade poolt mööduma ja muidugi oli just sel hetkel vaja arstidel seal midagi surkida. Imelik hüüda ju, et pane nüüd silmad kinni! 😛
Nojah. Eks tuleb leppida, et kõike võib juhtuda, aga ma eelistan sellele mitte mõelda.
Ei tea, minu jaoks on kogu aeg olnud selge, et mees on teretulnud sündmuse juurde kuni selle piirini, mil asjaks läheb – sinnamaani jah silitagu pead ja talugu sõimu ja lasku ennast küünistada ja masseerigu selga ja vandugu igavest armastus…
See asjaksminemise eellugu võib võtta ju igaviku, selle juures võiks tõesti olla keegi turvaline ja oma. Mees sobiks hästi. Ja siis tulgu jälle, kui titt käes – mingd see ligase lapse kõhulepanemine ausalt öeldes üldse ei rõõmusta, aga mul on ka igasuguse liga suhtes väga nõrgad närvid. Siuke pestud ja soe sobib mulle oluliselt rohkem. Nii et selles etapis võiks mees jälle asja üle võtta küll. Aga see päristegu – see minul igatahes tõesti sujub paremini nende inimeste seltsis, kes täpselt teavad, miks nad seal on – mehel võib see teadmine ühel hetkel siiski kaduma hakata. Ja ma ikka endiselt arvan, et mingi salapära võiks suhtesse jääda, päris veri, higi ja pisarad ja ekskremendid ja… ma ei tea, kas kõige lagedaleladumine ikka on läheduse tekitamiseks nii väga vajalik? Ju see lähedus on niigi olemas ja sellest, kui piinaval viisil maailma tullakse, saab ka proloogist üsna mõjusa ülevaate.
Nii on see mõistagi vaid minuga – olen näinud nii koossünnitusest õnneuimas paare kui neidki, kus mees aastaid sellest kogemusest üle saada ei suutnud. Nii et eks enne peab ikka natukene mõtlema- inimesest kõik sõltub.
Igatahes metsikult edu, hoian pöialt!
Aga nunnuväljenditest – Põrnikas on seda ju täpselt samamoodi :)!
sellele: ma ka mõtlesin nii aga mul näiteks ei olnud üldse mingit vahet, et millal asjaks läks ja mis enne oli. Eks ma mõtlesin algul ise ka, et kui asjaks läheb, siis ajan mehe minema aga sellist momenti ei tekkinudki, et oleks justkui vahefiniš enne spurti. Tuttaval oli jälle nii, et polnudki mingit eellugu, kohe läks asjaks (kui valida oleks, ma võtaks ka selle variandi 🙂 Tagantjärele olen aru saanud, et millegipärast (oleme ju ometi kõik ühtmoodi organitega varustatud) on see sünnitus nii individuaalne, et teiste lugudest ei ole just palju õppida.
Täpselt, Marca, lisaks on inimesed erinevad ju, kes mida talub, mida vastikuks peab. See, mis ühele vastik võib olla teisele ju jälle tõend looduse imest või midagi…
aga miks see mees peaks üldse finaalini palatis olema? minu oma aitas valutada (seljamassaaž aitas väga) ja kui “asjaks” läks, siis viskasin palatist välja. tundsin end ämmaemanda ja arstiga kõige mugavamalt. hiljem, kui kõik puhas ja korras, tuli mees ka sisse. kõik kena nii.
Kuidas kellelegi, ma ei kujuta ette, kas ma ise teen ka nii… Äkki teengi.
Püüa mitte ülemõelda ja lase asjadel omasoodu minna 🙂
Võid vahelduseks teiste murede ja rõõmudega tegeleda ju 😛
(Nagu minutid tagasi.)
Ole mureta: Sinna Alla meest ei lubata ja seal oli niigi kaks inimest ja kolmas väljus… kuigi üldine pilt üdini kena ei ole ka eemalt…
Eks see ole individuaalne asi, mul esimesel korral sai mees tohutu trauma ja teisel korral ma palusin lahkelt koju jääda (kuigi mind siunati: et ikka ühine asi ja ühiselt Tehtud ja kuidas mees vabastuse saab?). Aga tasulise ämmaka võtaks küll – inimene, kes teab ja tunneb asja oleks kindel soovitus.
Tee oma sisekutsungi järgi ja kui ikka mingi kamm on, siis ütle talle: kallis, ma helistan sulle, kui parem hakkab, uuu 🙂
No meil oli ka kindel plaan, et mees “sinna alla” ei passi, aga miskipärast kiljus ikka, et pea paistab! Seisis mu kõrval, muide… Ära ei minestanud õnneks, aga järgmisele sünnitusele ma teda kaasa ei võta igatahes.
aww, Daki, aww =)
Aga eks vist kõik naised väärivad teadmist, et nemad on esimesed ja ainsad naised maamunal, kes IIAL maamunal rasedad on olnud.
Muide, ma gruupi-posti lõppu ootasin lauset “…ja btw, ma vahepeal sünnitasin” =)
Ehee, nagu mina oma raseduse lõpus juba, kõik need probleemid ja mured… Ja lõpuks läks ikka nii nagu läks st ülikiire ja erakorraline keiser ning kogu minu sünnitusplaan ja muretsemine lendas vastu taevast :D. Aga mehest oli ikkagi tohutult kasu! Ma ei kujuta ette, et laps oleks kuskil üksi endal silmi peast nutnud, kuni mina narkoosist toibusin, ta sai seda vähemalt isa rinnal teha. Aga jõudu ja vähem muretsemist. Pärast jõuad veel saja asja pärast pabistada, kui laps käes 😉 Mitte, et ma hirmutada tahaks, eks.
tibu/põrnikas jne – ei näe tõesti vahet, ühed ninnunännunimed mõlemad.
i, ei tea, minu meelest see tibutamine on kuidagi väga ära kulunud, Põrnikas, ma loodan, on vähemalt originaalne. Ja tegelikult tuli see konkreetne nõudmine ühest sünnitusfilmist, kus naine pärast sünnitust kiljus: “Minu tibu!” See oli päris õudne miskipärast… Kuidagi… liiast.
Aga jah, eks näis, kuis läheb lõpuks:) Natuke nunnutamist ja ninnunännutamist luban ma endale küll.
jah, tuleb tunnistada, et põrnikas on originaalsem küll 😀 tean veel, et titte on kutsutud ka tõruks, pambuks, muffiniks jne. Kirju on see ilmaeluke ikka tõesti. “Kõhubeebi” ja “kõhulaps” on minu arvates aga kuidagi hmm, õõv. Samas ma mõistan, et miskitmoodi tuleb seda tegelast ju nimetada, kuigi ta alles kõhus pesitseb. AAAga, teemast natuke kõrvale minnes – tean ka inimest, kellele on koerad justkui lapse aseaineks, mis võtab kohati ikka väga friikid tuurid, a la koera kutsutakse “kalliks tibupoisiks” jne. wtf eks 😀
Õh, jah, see lemmikloomade “lapsestamine” on üsna õudne. Aga kõige õudsem, mis saab öelda loote kohta, on a) loode ja b) KÕHUBEEBSU. Õh. Loode on kuidagi rõmdalt kliiniline ja distantseeriv.