Ma olen ikka veel siin, ikka veel rase ja ikka veel on poslamasla.
Neil päevil olen ma palju mõelnud eluetappidele. No et kuidas peaks elu etappidesse jagama. Ühe mingi õpetuse järgi käib elu seitsmeaastaste etappidega, aga ma ei ole ausalt öeldes päriselt seda tajunud. Jah, 14aastaselt oli küll mingi murdepunkt, aga millisel 14aastasel poleks!
Nii et ma olen mõelnud, et elu saab jagada näiteks inimeste järgi etappidesse. Et kellega sa oled mingil ajal lähedaseim. Näiteks parimate sõbrannade järgi. Elu alguses laiutab mul pikk-pikk tühjus, sest esimene inimene, keda ma sain parimaks sõbrannaks nimetada, oli vist K., kes ilmus mu ellu kuskil 14-15 eluaasta paiku. Siis oli K2 aeg, siis oli Mascha aeg, siis oli… hmm… siis oli parimate sõprade aeg: lühikest aega I., siis Tannu pikalt. Siis tuli B. aeg, siis tuli tühjus (oo kui dramaatiliselt see kõlab). Naljakas, ma tunnengi praegu nii hirmsalt puudust sellest Parimast Sõbrannast, kellele võiks iga kell helistada ja kellel on pea alati aega suga kokku saada ja kas või hiinakat süüa ja lolle saateid vahtida. Kuidagi on läinud nii, et sõpru küll on, aga nendega tuleb alati mitu nädalat ette kokku leppida, et üldse võiks kohtuda, rääkimata siis sellest, et keegi õhtul tunniajase etteteatamisega midagi teha viitsiks/saaks. Peamiselt just see “saaks” osa, sest kõigil on oma elud, lapsed, pered, koerad…
Ja ma olen seda varemgi öelnud, et mida vanemaks sa saad, seda raskem on sul neid kõige-kõigemaid sõpru leida, kokku kasvatab ikka aeg, mitte otsus, et oh, nüüd hakkame sõbrannadeks (kuigi ka see on varasemas elus töötanud).
Siis saab elu jagada muidugi veel meeste järgi etappideks. Et oli Lavastaja aeg, oli Kõutsi aeg, oli P. aeg ja oli Exhusbandi aeg. Aga need jaotused on igavamad, palju igavamad.
Muidugi on üks loogiline viis oma elu jagada veel töökohtade järgi. Või et kõigepealt on keska-aeg, siis on ülikooliaeg, siis on Rohelise Värava aeg, siis jätkus Õhtulehe Tallinna aeg, Õhtulehe Tartu aeg, töötuse aeg, kirjastuse aeg, Naiste aeg. Aga samas see pole ka päriselt kõige parem jaotus, sest taustale jäävad ju igasugused muud jooksvad projektid, mida on tehtud – Digi näiteks, siis mingid tõlkeprojektid, toimetamistööd, raamatukirjutamised ja ei saa unustada, et on ju freelance’itud siia-sinna, mis ei ole üldse nagu omaette etapid, aga samas nagu on ka.
Saab veel jagada elukohtade järgi. Mul oleks laias laastus tühisemaid kõrvalpõikeid välja jättes ema juures elamise aeg, Ropka aeg (algas ülikooliga), Tallinna Kaupmehe aeg, taas ema juures elamise aeg, Riia tänava suvi, uus Ropka aeg, Kopli kasti-aeg.
Aga ükski lõigutamine ei rahulda mind päriselt, sest igasse etappi jääb nii palju erinevaid sündmusi, elumuutusi, et nad ei ole ammendavad jaotused. Äkki saaks jagada kuidagi isikliku arengu kaupa etappidesse? Aga, kurat, sellega on ju see probleem, et murdepunkte, mida saab selgelt esile tuua, on nii vähe. Enamik muutusi on toimunud märkamatult, aja jooksul. Millal sai must teismelise asemel täiskasvanu? Millal sai minust abikaasa ja naine? Millal sai minust ema? Või millal ma saan emaks? Millal sai minust kontorit mängiva lapse asemel professionaalne ajakirjanik? Või kas ma üldse saan ennast selleks nimetada, kuigi diplom taskus ja tööstaaži kah natuke? Pole ju ühtki Bonnieri võitnud ja ilmselt ei võidagi – aga kas see määraks? Vaevalt. Millal sai minust inimese asemel, kellel on netis blogi, Blogija?
//
Ma istun päevade kaupa selles kastis ja lähen vaikselt hulluks. Muidugi, iga päev on vaja kuskil käia ja ma käin, iga viie minuti takka seisma jäädes ja oiates, sest valus on, kirudes, et kõik on nii nõme, aga väga suure osa ajast ma veedan voodil lebades* ja kuulates, kuidas see maja mind hulluks ajab.
///*nüüd kui käsikiri on valmis ja esitatud ja enam ei pea kirjutama ja kirjutama ja kirjutama…///
Mul on tunne, nagu ma elakski juba hullumajas. Või hullus majas, majaks, mille ainueesmärk on mind hulluks ajada. Siin ei ole eales vaikne. Alati kihutavad rekkad 70kilomeetrise tunnikiirusega akna alt mööda. Alati kolistavad trammid ja undavad trollid. Ja nüüd veel need föönid ka. Alati jookseb keegi treppidest üles alla, alati on kuskil mõni kisav laps, alati tarib keegi midagi mööda koridori, mis hirmsat müra teeb. Alati on keegi, kes ei oska ukselinki alla vajutada ja prõmmutab, nii et meil seinad värisevad ja riiulid võnguvad. Alati on keegi, kes räägib valjuhäälselt telefoniga ja alati on kuskil mõni laps, kes loobib klaaskuule rütmiliselt põrandale, ikka trõnn-trõn-trõnnnn… trõn-trõnn-trõnnn… Ja selle asemel, et tunda: oh, ma pole vähemalt üksi, tunnen ma hoopis, kuidas see müra mind lämmatab, hinge seest sööb, hulluks ajab. Ikka üks uksepaugatus korraga.
Ja ma istun öösiti kaua üleval, et oleks mõni hetk, mõni hinnaline hetk, kus kõik on vaikne, aga sedagi ei juhtu kunagi – ikka on mõni auto või hiline tramm või… või siis hakatakse tänavakoristust tegema, ikka meie maja eest läbi, maailma lõppu, siis tagasi, meie maja otsa juures pööratakse ringi, taas maailma lõppu ja tagasi…
See kõik ajab mind hulluks. See vaikus, mis ei ole tegelikult iialgi vaikus. Või õigemini, see üksindus, see ajab mind hulluks, aga sellel üksindusel pole isegi mitte seda eelist, et temaga kaasneks vaikus.
Ja ma ootan ja ma ootan ja ma ootan ja ma ootan
ja midagi ei juhtu.
12 thoughts on “märk. elumärk.”
Mul on sama selle öise vaikuse otsinguga. Mul on mingi haigelt hea kõrvakuulmine, mis puudutab häirivaid asju… Nii et ma arvan, et jäängi ootama.
Kroku, on kõrvatropid! Ja kasutan täitsa edukalt, aga vahepeal tahaks, tead, visata voodile ja nautida seda, et maja ei karju sulle igast suunast peale. Aga tropid on muidu kuldaväärt leiutis küll.
Anu, see võib olla esimene vanaduse tunnus ka, muide. Et häirivad mingid sellised asjad, ma ise mõtlen.
Kairit, jaa! See 8.04, see ka veel lisaks ajas masendusse. Ma saan reaalselt aru küll, et tähtaeg alles 16 ja et ma ei peaks veel kurtma või paanitsema, aga MIDAGI EI TOIMU! MIDAGI VÕIKS JUBA TOIMUDA! See on juba klaustrofoobiline.
Inga:) Saadan sulle! Sest Gagarin on kõige lahedam. Aga muidu jah, ei saa panna kastidesse, aga inimmõistus tahab. Et nii on lihtsam või nii.
Kullake. Osta omale kõrvatropid ja läheb natuke vaiksemaks 🙂
Elu ei olegi võimalik kindlate kriteeriumide järgi välimäärata. Või siis pole võimalik neid kriteeriume kindlalt defineerida.
Kunagi hiljem kujuneb enda peas mingi liigitamine välja küll, aga see on siis segu elukohtadest, elukaaslastest ja sõpradest – kungi pole see küll ühehülbaline kasti panemine.
Nii et kui ma peaksin panema ritta kümme kasti ja neile peale kirjutama mingi eluetapi, siis oleks väga raske oma asju, tundeid ja mõtteid mingisse kindlasse kasti paigutada, sest piirid on ähmased.
Ilmselgelt suurim denominaator on elukoht, eriti kui oled elanud erinevates riikides ja selle järgi on lihtsaim liigitada, aga see ei ole ikkagi päris see.
Sõnaga – elu ei panda kasti (ja ilu ei panda padaje)!
Emaileeri mulle oma praeguse majakasti nummer, mul on vaja see Gagarin sulle teele lennutada ükspäev!
Väga armas postitus! Siiralt Sina, Daki!
Olen ka mõelnud selle elu etappideks jaotamise peale. Minu puhul see 7 aasta süsteem isegi kehtib – 7 aastaselt kooli, 14 aastaselt ELUpuberteet (aga need on kõigil nii), 21 aastaselt esimest korda emaks, 28 aastaselt teist korda emaks. Küsimus, et mis siis 35 aastaselt – kolmandat korda emaks? 😛
Aga muidu, seda sa tead, eks, et rasedaks jäänud pole keegi ja see on fakt.
Unesnähtud 8. aprill (minu Kiki sünnipäev mh) ei täitunud, aga ega ta tulemata jää.
Vaikusesoovist saan väga hästi aru, olen samasugune. Õnneks viimased 5 aastat, alates oma majja kolimisest, ei häiri vähemalt naabrid.
Aa, ja sünnitust esile kutsuvad kolm s-i on saun, seks ja shampus!
Sinus toimuvad mõttemängud/muutused…Kullake, kaks nädalat +/- viis päeva veel …ja sa oled Ema. kõik märgid on sellel teel. Edu ja jaksu!
Mul on ka kõrvakuulmine liiga terav. Laps keerab öösel teises toas (suletud ukse taga) külge ja mina kohe üleval.
Detsembri lõpp-jaanuari algus on aastas kõige hullem aeg – kuuseokkad kukuvad jõulupuult ja mina ei saa seetõttu magada…
Bahahaaa:D
…Minust saaks kindlasti Parim Sõbranna… kui vaid… helista (53432299), kui sul kunagi peaks olema selline hetk, et tahaks suvakalt teha midagi, aga kedagi pole, kellega minna ja hängida.. ma ei tea võimalik, et see on nagu väga julge pakkumine siin, aga ma olengi selline 😉
Panin su numbri kirja ja võibolla kasutangi pakkumise ära:) Probleem on selles vaid, et mina ise ei saa ilmselt lähiajal olla see inimene, kes niimoodi vaba aja leiaks! Aga ära siis üllatu, kui ma helistangi:)
Tglt on ka Tallinnas võimalik leida müstiliselt vaikseid elukoht – viimased kogemused on mul Kalamajast ja ka kesklinnast. Mind nimelt ajab ka autode-trammide müra üles, seega vaikne asukoht on viimasel ajal elukoha valikul olnud üks olulisemaid kriteeriume.
Aga… pea vastu 🙂
Juba samas majaski oleks asi drastiliselt teine, kui oleks korter teisel pool koridori, aknad hoovi poole. Aga sinna paistab jälle päevad läbi päike, meile ei paista päike ÜLDSE… Minusugusele palavafoobile on see ilmselt isegi parem.
Leidsin supertänava Koplist, kuhu koliks päevapealt – Sirbi. Uskumatu, et selline imetänav on olemas. Ja veel siinsamas!