Võrokad või keegi ütlevad poslamasla vist pohlamoosi kohta. Ma üritasin guugeldada kiirelt, et teada saada, kas oli nii, aga ei leidnud midagi asjalikku ja aju on väsinud, teeme nii, et see pole oluline, kes mida täpselt nimetab kuidas. Oluline on see antud kontekstis, et mina olen viimasel ajal oma masendust niimoodi nimetama hakanud. Et kui tõmban hinge ja mõtlen, et mis kurat nüüd toimub, siis tuleb pähe ainult üks sõna: poslamasla. Faking poslamasla.
Ehk et mul õnnestus siis kaks nädalat uue autoga eile Tartust tulles tee peale jääda. Lihtsalt möödasõidul suri mootor välja ja napilt sain veel rekka eest tee äärde pöörata, et veenduda: jap, kõik. On seda mul ju nüüd siis kõikide meie autodega juhtunud ja mind ausalt öeldes ei pane enam see mind jälitav tehnika-ebaõnn imestama. LOOMULIKULT ostan ma uue arvuti ja see keeldub kuu aja pärast normaalselt töötamast (ja parandus läheb 100 euri maksma). LOOMULIKULT ostan ma uue välise kõvaketta ja see keeldub kuu aja pärast töötamast. LOOMULIKULT ostame me uue auto ja ma jään sellega tee peale. Autoga, mis peaks olema tehniliselt nii vinks-vonks korras, et ainult all nurru lööma. LOOMULIKULT.
LOOMULIKULT ei ole kedagi nii kiirelt järele võimalik kutsuda ja LOOMULIKULT maksab puksiirteenus 100 euri. Eile jõudsin veel selle pärast poslamaslatada, kui täna selgus, palju parandus maksma läheb – tuhat eurot vähemalt… LOOMULIKULT ei saanud ju juhtuda midagi lihtsat, nagu küünlad või elektroonika, LOOMULIKULT pidi ikka minema mootoririhm (või õigemini selle mingi võll, aga sama teeb välja). LOOMULIKULT nädal aega enne sünnitust, LOOMULIKULT sel nädalal, kui mul on iga päev vaja olla sajas erinevas kohas üle kogu Tallinna linna ja LOOMULIKULT sel nädalal, kui ma peaks oma käsikirja valmis saama ja üle andma. LOOMULIKULT.
Järjekordselt võiks keegi tarkpea ära märkida, et noh, said nüüd – elu otsustaski sinu eest, et pead Tallinnas sünnitama. Ainult et… jah, kui 16ndaks pole Põrnikas end tulema sättinud (see on ametlik tähtaeg ja nagu ma aru sain, siis pärast seda antakse stardipauk muretsemiseks, kuigi UH pakkus tähtajaks 22, mida ma ise senini olin arvestanud), siis on 18.-19. mul vaja olla Tartus, kus tehakse UH ja muud uuringud, mis peaks siis määrama edasise sündmuste käigu – et kui suur ta on, millal peaks hakkama esile kutsuma, kas temaga on kõik korras või ta tunneb end hästi jne. Ja nagu ma juba kaks nädalat tagasi veendusin – ühistransport ei ole enam selles faasis minu jaoks. Isegi autoga on kohati täielik piin seda maad läbida. Aga noh, eks muretseme selle pärast siis, kui asi käes on. Praegu tuleb muretseda hoopis selle üle, kuidas saaks poodi ja sealt tagasi, kui mu maksimaalne kõndimisulatus on hetkel kümme minutit, enne kui kõht rõvedalt krampi läheb.
Ah, küll ma saan hakkama, olen ju alati saanud ja ma olen harjunud üksi hakkama saama. Lihtsalt endast on jälle nii kuradi hale, et miks peavad siis kõik need asjad ometi juhtuma JUST PRAEGU ja just minuga. Või noh, ega ma selle üle ei imesta, et miks nad minuga juhtuvad – karmavõlg ja kõik muu kaunis ilmselt annab praegu endast märku. Ei tea, kas peaks minema kirikusse või kuhugi küünlaid panema? Et sorry kõik inimesed, kellele ma olen elu jooksul ette jäänud, GIMME A FUCKING BRAKE?
Aga sinna läks mu plaan (ilmselt mõneks ajaks) viimasel vabal nädalavahetusel midagi ilusat ja hingele teha – näiteks maale sõita või spaasse minna. Samas, vaadates seda bardakki siin, mida ma olen sunnitud koduks kutsuma, polegi mul vaja siit kuskile minna, keegi peab sellest siin kah elamisväärse asja lõpuks looma, kuigi vajalikku mööblit pole ja kaste EI SAA IIALGI lahti pakkida. Elutoariiul elutoariiuliks, sellest on vähe abi, kui sinna mahub vaid murdosa asjadest.
Nii et kui te muuhulgas ühel kenal laupäeval mööda kaunist Koplit jalutate ja näete, kuidas üks hullunud rase naine aknast asju alla loobib, siis pole vaja muretseda. Sest a) küll need asjad siin kiirelt omaniku leiavad, täpselt nagu leidis omaniku meie eelmise auto küljepeegel ja b) vähemalt ei kaota ma last kastide vahele ära, kui peaks õnnestuma ta ükskord väljutada.
Poslamasla on noh. Ma tean küll, et ju selles olukorras on siin paras annus huumorit ja ma suudaks ilmselt midagi iroonilissarkastilist öelda ja selle kõige üle naerda, aga mitte praegu. Praegu on poslamasla ja kogu vähene allesjäänud energia tuleb suunata käsikirja lõpetamisele.
Tegelikult on tunne, et energiat pole üldse enam…
8 thoughts on “poslamasla”
poslamasla on päevalilleõli vene keeles.
Aitäh! Toša, su lõputu tarkus valgustab mu päevi:)
Ei, midagi pole viltu, see on rutiinne kontroll, sain ma aru, et näha, kui suur ta on ja kas ta saab hakkama seal ja kas võib rahus üle lasta. Nii ma sain aru.
Aga energiatulva ei näe ma kuskilt tulemas… Ja üldsegi jään ma vist igavesti rasedaks ja oma poslamaslasse.
SUURED paid ja (lisa)jõudu hakkama saamiseks.
and, can I say OMFG?!?!
Ükski lõpurase ei tohiks nii palju ja korraga ja…
oioi. no vähemalt on materjali järgmiseks raamatuks? 🙂
hm, ma ilmselgelt pole kõigega kursis, aga selleks peab olema väga pädev põhjus, kui paar päeva peale ametlikku tähtaega juba tahetakse ei-tea-kui-karmilt uurida, kas peaks esile hakkama kutsuma.
küll kõik läheb hästi! pai 🙂
Jagan enda kogemust. Mul soovitas ämmaemand tungivalt keisrit, sest ma olen (rõhutatud toonil) – nii vana. Kuna ma aga tundsin end suurepäraselt ja tahtsin kindlasti ise ja võimalikult loomulikult sünnitada, võtsin kindlalt plaani, et enne määratud tähtaega on mu kullapai maailmas reaalselt olemas.
38. nädala lõpus sain kõigi oma planeeritud töödega ühele poole ja läksin massaaži: kaks tublit, ayurvedat ja mida kõike tudeerinud massööri tegutsesid mu keha kallal oma poolteist tundi. Ja selle tulemusena ei juhtunud muud, kui et ma magasin end ükskord ometi põhjalikult ja mõnusalt välja ning ärkasin tohutu energiatulvaga. Pöörasin kodu pahupidi, vahetasin tapeeti, nihutasin mööblit jne. Aga ikka ei midagi.
39. nädala esimesel päeval käisin end haiglas ette näitamas, öeldi et läheb veel aega. Mõni päev kindlasti. (Muide, see oli teine haigla, kui see, kus jälgimisel olin. Hommikul kell seitse otsustasin, et ma tahan väikest maahaiglat suure linnahaigla asemel. Ja küll ma olin-olen selle otsusega rahul!)
Pärast haiglavahetust käisin ühega oma armsatest massööridest lõunat söömas, keset restorani tuli tal äkki inspiratsioon peale, nõidus miskit mu selja peal – ja umbes viis minutit hiljem hakkasid valud pihta. Nende valudega jõudsin veel koju sõita, siis aga veensid kodused mu ära, et on vaja haiglasse tagasi minna. Et kui ma enam püsti ei seisa, siis on olukord kriitiline.
Siis tuli üks üsna kole ja valus öö, mis tagantjärele enam nii kole ei tundugi ja järgmise päeva lõunaks oli valu ja vaev möödas.
Edasi oli selge rõõm, päev hiljem oleksin enesetunde poolest tantsima võinud minna:). (Ja selge rõõm on siiamaani!)
Nii et – minu märgiks oli energiatulv. Raamatud soovitavad seda sünnitamiseks alal hoida, mitte remondi peale kulutada, aga see on mul tagantjärele tarkus. Kõige raskem oli minu jaoks lõpuks hingamine, kopsud väsisid kohutavalt ära. Mis siis, et ma ei suitseta ja jaksan kilomeetreid ujuda jne.
Sulle, Daki, soovin vastupidamist ja jõudu ja rahu ja usku enesesse jne. Kõike head, mida sellises olukorras soovida võiks.
Usalda ennast igas viimases kui pisiasjas ja võta suhtumine, et Sa peadki saama täpselt seda, mida Sul tuleb pähe tahta. Keha on uskumatult tark. Just Sinu keha.
Kasutan võimalust tarka panna ja teid poslamasla asjus valgustada. Olles täpne, siis päevalilleõli on vene keeles подсолнечное масло. Poslamasla on setude leiutatud sõna ja ilmselt tuleneb venekeelsest постное масло’st. Mis maakeeli tähendab paastuõli (või või :D). Lahtiseletatuna on poslamasla vene keeles see või või õli, mida kasutati paastu ajal ja mis on taimset päritolu. Algselt tehti seda linast või kanepist ja siis hiljem lisandus päevalille-, maisi- ja sinepiõli.
Setud ise kasutavad sõnaühendit poslamasla peamiselt selle kõla pärast ja suhtkoht kõige kohta, mis parajasti pähe tuleb. Ka pohlamoos võib poslamasla olla vähemartikuleeritud mägieestlaste keeles 🙂
Nii et jah, the more you know.