Ma saan aru küll, et see blog hakkab vaikselt perekooli mõõtmeid võtma, aga no ei tule lõppu sel rasedushalal.
Jõudnud on kätte aeg, kui enam mitte kuidagi pole hea.
Varem ei olnud mul selja peal olemisega probleemi, kuigi kõik raamatud hoiatasid selle eest. Ärge olge selili, laps surub siis mingi suure veresoone kinni, teatasid nad. Ma ainult naersin ja selitasin edasi.
Ja nüüd on nii – kirjutan seda ainult selleks, et a) ise mäletaks (juhul kui mul peaks kunagi veel idee tulema rasedaks jääda) ja b) äkki saab keegi targemaks – et selili ei saagi päriselt olla. Uskumatu! Tuleb välja, et mul ongi kuskil mingi suur veresoon, mille Põrnikas kinni surub. Kas ma olen juba öelnud, et bioloogia on faking imeline? Niipea, kui ma selili olen, hakkab umbes viie minutiga rõvedalt pooma. No hakkab sitt ja sitt ja aina sitem, kuni lõpuks tuleb külg keerata ja imepäraselt siis poomistunne kaob.
Aga siis hakkab taas vaagnaluu valutama, sest talle üldse ei meeldi, et kogu mu raskus puusadel on.
Faking imeline, ma ütlen noh.
Nii et nüüd ma saan magada ainult tunni aja kaupa, kuni külg ära sureb ja/või vaagnaluuvalu nii piinavaks läheb, et tuleb keerata. Ja keeramine on loomulikult valus. Kui mingi ime läbi ühtki eelpoolmainitust ei juhtu, siis, kuulake nüüd seda, SUREVAD KÕRVAD ÄRA. Täpsemalt see kõrv, mille peal ma magada üritan.
Kõige parem on selili, aga siis on jälle see faking veresoonejama ja nii me siin elame. PIINADES.
Lisaks käisime eile sünnituse perekooliloengus ja sealgi ei saanud ma muud korrata, kui et imeline. IMELINE on see loodus. Ja ma lausun seda oma kõige iroonilissarkastilisema häälega. Kas te olete kunagi süvenenud sellesse, KUI ebapraktiline on naise kehaehitus? KUI sünnituseks absoluutselt sobimatud on meie kehakujud, sünnitusteed ja vaagnaluu asetus? Ma olen lugenud, et selle äärmise komplitseerituse, raske sünnituse ja muu huinjaa eest peame me tänama oma esivanemaid, kes otsustasid, et jalgadel käia on nii erikuraditore. Ja evolutsiooni, kes pole siiamaani aru saanud, et võiks vaikselt hakata sünnitusteid ümberprogrammeerima, nii et need vastaks olenditele, kes käivad kahel jalal.
Ja sabakondist EI HAKKA MA ÜLDSE RÄÄKIMAGI.
Perekooli juures oli eriti lahe veel see, et kui ämmakas küsis meie suurimaid hirme sünnitusega seoses, siis absoluutselt KÕIK naised (mina kaasa arvatud) vastasid, et nad ei karda midagi. Mehed olid targu vait. Ma olen kindel, et nad valetasid. Sest mina valetasin ju ka, kui ma ütlesin, et ma ei karda.
Tõde on, et rasedus on lõpuks tõesti nii kurnav, et sünnitus tundub kergendusena. Võib-olla see ongi Emakese Looduse väike trikk? Ma päriselt ei suuda sünnitust ära oodata, sest ma nii väga tahan, et see kõik juba läbi saaks. Hirmud on jäänud tagaplaanile (või on see “tahaplaanile”?) või on need minema loetud või siis olen juba leppinud paratamatusega, et kogu see operatsioon tuleb läbi teha niikuinii ja puiklemine teeb asja ainult hullemaks. Aga ei saaks öelda, et ma ÜLDSE ei kardaks. Ma kardan sitaks asju. Ma kardan, et mul ei jätku jõudu. Ma kardan, et midagi läheb valesti. Ma kardan, et Põrnikal ei jätku jõudu. Ma kardan, et ma ei oska “oma keha kuulata” või “oma keha usaldada” või all that other new age crap. Ma kardan rebendeid ja verd ja fekaale ja lima ja seda, et ma ei suuda end lõdvaks lasta oma mehe juuresolekul (vt eelnevat loetelu) ja seda, mis pärast minust järele jääb. Ja ma saan aru, et ma ei saa sinna mitte midagi teha. See juhtub niikuinii ja niikuinii pole miski enam endine.
///
See-eest on kogu selle värgi juures üks suurepärane asi. Haiglakott. Esiteks andis see mulle täiesti legitiimse vabanduse osta endale uus kott. See on roosa ja nunnu ja ma saan seda pärast trennikotina kasutada, mis oligi mu Grand Plan, sest vana trennikott on liiga väike. Teiseks on seda kotti päris äge pakkida ka, kui jätta kõrvale tõsiasi, et sa pead sinna panema rinnapadjad (!) ja sidemed sellises suuruses, et ma arvasin alguses, et tegu on täiskasvanu mähkmetega. Ülejäänu on puhas lõbu, sest sinna läksid raseduseelsed (või pigem, kuni-kuue-kuu) püksid, mida ma pole mitu kuud kanda saanud, uued sokid (kõik raamatud rõhutasid sokkide olulisust) ja siis paar väikest sipukakomplekti, punane mütsike ja tillukesed sokid. Ja siis üks hästi nunnu kombekas.
Vaatasin seda kotti ja ei suutnud ära uskuda, et järgmine kord, kui ma selle lahti võtan, siis selleks, et võtta sealt need sipukad ja PANNA OMA TÜTRELE SELGA.
Bioloogia. Faking imeline!
19 thoughts on “uus ja roosa”
Ma räägin, mida mina kardan.
Praegu on minus nõder usk, et kui ma käin kenasti joogas ja õpin hingama ja programmeerin oma aju kõike seda new-age bullshiti uskuma ja veenan ennast lõputult, et mõtestatud tapvat valu on kuidagi kergem taluda kui mõtestamata tapvat valu ja olen rõõmus ja roosa ja lähen sünnitusele vastu rõõmsa enesekindlusega ja Positiivse Suhtumisega (mis teadupärast on see kõige tähtsam asi), siis ma saan kenasti hakkama ja kõik läheb hästi. Lisaks muidugi see stampmõte, et noh, you know, kõik naised on sellega hakkama saanud, saan mina ka.
Mida ma kardan, on see, et paari esimese valuga jõuab minuni arusaam, et tee mis sa tahad, aga kuradi valus on, et kõigest positiivsest suhtumisest ja mõtestatusest pole abi keda kuraditki ja et ma ei saa, ei jõua ja ei taha.
Vot selline väike hirm ongi.
Ehk siis ma olen 6. kuud rasedaga samal arvamusel või samas kohas – et ma võin ju praegu õppida hingama, lugeda, teadlikustada, käia joogas ja vessaris ja teha üldse kõik mis võimalik, aga tegelikult ma ju ei tea, kas sellest piisab ja ma ei saa mitte kuidagi enne teada, kas ja kuidas kogu see new age crap töötab – KUI töötab. Ja ma võin ju arvata ja loota, et ma suudan end mehe juuresolekul lõdvaks lasta, aga ma EI TEA seda ju enne, kui see asi käes on…
Lohutuseks – ma väga ei panustaks nende kuni-kuus-kuud rase pükste peale… Sest võid veel mitu päeva pärast sünnitust välja näha, nagu Sul oleks seal sees veel ühed kaksikud…
Oh-kui-tuttavad-tunded. Isegi kui minu Smurk saab juba kolm, on ho-kui-tuttav.
Ja no sünnitusest – on Sul valmis kirjutatud sünnitusplaan? Minu ämmakas ajas seal ilusasti näpuga järge sel ajal, kui mul endal enam oma nimigi hästi meeles ei olnud. Ehk on abiks?
Aga sünnitus on põnev. Ma läksin haiglasse huvitavas meeleseisundis: hirmu enam üldse selleks ajaks alles ei olnud, oli lihtsalt PÕNEVUS, et mismoodi see nüüd täpselt kõik olema hakkab ja fakin hell, mina sünnitan, sünnitan, sünnitan ja in your face, kallis mees, sina ei sünnita KUNAGI, haha, beat that!
Tagantjärele mõeldes hullult naljaks.
Peamine on, et närvi tuleb minna hästi rahulikult ja Sul saab kõik okei olema.
ma olen täiesti kindel, et see, et raseduse lõpp nii hull ja väsitav on, ongi looduse kurikaval plaan sünnitushirmu äraajamiseks. see on nagu hambavalu, et kui see on juba piisavalt kaua ja piisavalt hull, siis läheb ka kõige hullem foobik lõpuks hambaarsti juurde, sest arst ei tundugi selle pideva hambavalu kõrval enam nii hull.
muideks, kui äkki kahtlaselt hea hakkab ja jälle magada saad ja enam selg ei valuta jms, siis naudi täiega, sest siis on sünnitama minek paari päeva küsimus. organism saab enne korraks puhata veel.
aga hirmud võtab maha teadlikkus.käi oengutes, joogas, kui leiad, siis ka aktiivsünnituse kursusel/treeningul. kui sa tead, mida su keha teeb ja kuidas käitub, siis ei tule see kõik enam sünnituse ajal üllatusena ja suudadki lõdvestuda ja valud üle hingata. kas sa ikka kõhuhingamist harjutad iga päev? see peab niimoodi kehasse talletuma nagu jalgrattasõit – et tuleb une pealt ka! kui action juba käib, on hilja harjutama hakata. see õige hingamine ON kõikse olulisem asi (ja mul ei olnud kerge sünnitus)
ja seda ka, et tõenäoliselt ei lähe need kitsad püksid sulle siiski veel ca nädala jooksul jalga :p
ärge hirmutage dakit selle ei-lähe-püksid-jalga-jutuga 🙂
mina olen kahel korral sünnitusmajast koju läinud mitte “kuni kuus kuud” vaid just nende päris õigete oma teksadega 🙂
ma tahaks eelnevale lisaks öelda ka veel seda, et ükskõik kui valmis ja põnevil sa sünnituseks oled, siis igaks juhuks tuleb olla valmis ka selleks, et kõige selle positiivsuse ja ettevalmistuse ja hingamise foonil võib ikkagi tulla üks hetk ka fakk-nüüd-ma-enam-ei-suuda-tehke-minuga-midagiGI-et-see-läbi-saaks hetk. Ja see on ka normaalne. Ja ainus lohutus on, et see hetk on tavaliselt veidi enne lapse sündimist (nagu koera saba või nii).
Võtaks nüüd (vähemalt) ühe klaasi shampust selle puusad-on-valusad-magad-vaid-üks-tund-korraga jutu peale! 😉
Lisaks, kui sa veel käinud ei ole, siis soovitan Pelgulinna perekeskuse tugiisiku loengut – oli väga hea loeng ja ma pidin naerukrampide peale püksi tegema, see ämmaemand kes seda annab, on väga broo.
Mina tahaks pirgoti öeldule lisada selle, et – ükskõik, mismoodi, aga peaasi, et saad kätte terve lapse. See on kõige tähtsam. Kui väga jäigalt plaanides ja positiivsuses ja olen-tugev-normaalne-eesti-naine mõttes kinni olla, ja siis asjad kuidagi teisiti kulgevad, võib olla pärast vaimline taastumine keerulisevõitu.
heheee.. oh, mälestused. see “imeline bioloogia”. ma olin sünnituse lõpuks hästi väsinud.. ja röökisin ämmaemandale, et “võtke ta minu seest välja”. ämmaemand ütles: “Tead, kui Jumal oleks talle konksu kukla peale pannud, siis usu mind.. ma tõmbaksin ta sealt välja. Aga kuna seda pole, siis pead ise toime tulema.”
A küll oleks tore sünnitada, kui ämmakas lapse konksupidi seest lihtsalt välja tõmbaks 😀 .
Ma lugesin, et kõige kehvemad sünnituskogemused on neil naistel, kes a) lähevadki sellise ülipositiivse suhtumisega (ja siis avastavad, et sellest ei piisa) ja b) need, kes on valmis hulleimaks (ja lähevad seetõttu krampi). Ma ju omast arust kirjutasingi, et hirmud on minema loetud ja teadlikkus ja hingamine ja kõik see ja selle olulisus on ammu selge. Need hirmud, mis on, neid ei aja ära ükski teadlikustamine, nagu te ka ise aru saada võite. Sest seda EI SAA ENNE TEADA, kuidas jõuvarudega on, kuidas hakkab minema jne. Nii et mulle meeldib mõelda, et ma olen nii valmis kui võimalik.
Jah, Pelku tugiiisku loengule lähme järgmine nädal:) Pelgus on üldse väga lahe, mulle meeldib seal. Eriti rasedate vesivõimlemises. Ja Jana, ma peaks vist klaasi šampust endale voodi kõrvale panema:) Et kui öösel ärkan, siis hää võtta.
Ja noh, püksid… Ma usun, et nad lähevad jalga küll. Nad vist läheks hädapärast isegi praegu. Ma just vaatasin, et mu kõhuümbermõõt on vaid 5 cm kasvanud võrreldes 7. nädalaga. Ma küll ei saa täpselt aru, kuidas see võimalik on, aga ju on… Ehk et kuna mul kõhnapükse polegi, siis ju lähevad pärast sünnitust tavalised paksupüksid ka jalga ikka:)
“Ja ma võin ju arvata ja loota, et ma suudan end mehe juuresolekul lõdvaks lasta, aga ma EI TEA seda ju enne, kui see asi käes on…”
ausalt öeldes oli mul lõpuks nii ükskõik, et minu poolest oleks seal ruumis võinud olla ka 20 meessoost üliõpilast.
ma ka enne kuulasin loengus, et võib endale muusika ja küünlad ja ei tea mida kõike kaasa võtta. aga kui esimesed valud kohal olid, siis mina küll ümbrust enam tähele ei pannud.
ma kohe kindlasti ei ütle, et kartma peaks. see on nagu päevatöö, mille tulemuse saad ju kohe kätte. mõni tund töö ja saad lapse. ja valu läheb päriselt ka kohe meelest ära. see on hämmastav.
aga just seetõttu nt mina pooldangi haiglas sünnitamist (mitte kodusünnitust). haiglas on ämmakad ja arstid kohe käepärast, kui oleks vaja miskit kontrollida või mitmekesi jalgu üleval hoida 😛 .
tule mu juurest läbi. ma räägin, mismoodi need asjad on. karta pole vaja. aga mehe tugi on küll hea.
ohhh, kui tuttav, aga nagu kessugi kirjutas, siis alguses oli küll põnev, nii et öösel ei saanud magada (veed tulid õhtul kell 11 ära) ja seda mitte valudest, sest neid mul alguses polnud, vaid nii huvitav oli, et mis ja kuidas nüüd asjad minema hakkavad.
aga sellest, et mees sünnitusel… siis minul oli küll hea meel, et tugiisikuks oli hoopis minu ema, sest kõik need võimsad hääled ja muud asjad Sinu loetelus… igatahes peale sünnitust olin ma täiesti veendunud, et kui mu elukaaslane oleks sel hetkel Eestis olnud, poleks ma teda sünnitusosakonda sisse lubanud : ) (hiljem palatis olles, oli küll kahju, et ta eemal, aga sellegi poolest jään kindlaks, et jäägu SEE kogemus temale kogemata) alguses tegi küll nalja see “kõlav” osakond, kus naised imelisi hääli möirgasid, aga kui endal see aeg käes, siis poleks küll uskunud, et selliseid hääli endast välja suudan võluda.
samas oli mul suhteliselt turbo sünnitus – hommikul 6-st haiglasse, kell 9 täisavatus ja kell 11.30 oli tirts käes. suurimaks probleemiks oli, et ei suutnud valude ajal (või et siis üldse) kõhtu lõdvestada. loodan, et Sul on joogast ikka kasu : )
ja selle suure valu unustad Sa peagi, kui Põrnikas käes on…
PS! ka mina nägin unes, et tirts sünnib varem – tõusin vendunult 5. kuu hommikul ülesse ja teatasin, et tirts sünnib 9. kuupäeval (tähtajaks oli 22.) – no ütleme nii, et ta otsustas mõned päevad veel varem sündida : D
ohh, mis ma siin seletan… hoopis nii oli (vaatasin märkmetest järgi), et läksin 6-st hommikul haiglasse, avatust vaid 3 cm. kella 9-ks ikka sama seis, aga vat siis järsku kell 11 oli täisavatus ja 11.30 tirts käes.
ehk siis.. läksin liiga vara haiglasse (sünnitustegevus peatus/aeglustus) ja näed, ununebki…
Nojah, ma ei hakka oma kodussünnituse lugu siin rääkima. Aga sünnituse kestel iseendaga kontakti saamine võib ühtlasi ka tähendada seda, et imestad “ohoo, kas mina suudan niimoodi möirata” või “oot, ma just praegu hammustasin oma mehel pöidla peaaegu otsast” 😛
Ja raseduseelsete pükste kandmise koha pealt… mina ei saanud neid enam kunagi kanda. Mõlema lapsega jäigi pärast sünnitust +5 kg lisaks, nojah, ma muidugi 20 aastasena alustasin ka 55 kg pealt. Nii et vbla sul läheb ses suhtes paremini.
ma oleksin kurb, kui ma mehena SELLEST kogemusest ilma peaks jäetama. jaa, mu peenetundeline joogaklassi hingame sisse – välja vokaaliga uuu, muutus üsna avatud suuga vokaaliks aaa, kui ma seal 16. tunnil hernekotil karjusin ja ta pidi mitu tundi mind püsti hoidma ja siis mu jalga hoidma, kuni ta enam ei jaksanudja ma ammu ei jaksanud. ja aus olla, siis ma ei märganudki teda kogu selle pika aja vältel, ma märkasin aeg-ajalt väljas aina madalamale tulevat päikest ja siis pimedust. aga mul on nii hea meel, et ta sai SEAL minuga olla ja me lapse kohe võtta. ja fotoka filmiklipist on näha, et kui nad kahekesi jäid, siis kuidas ta käed värisevad ja kuidas ta beebile vastu häälitseb. koleilus.
See on raudselt looduse kaval plaan, et lõpuks on nii siiber ja ainus mõte peas, et ega see sünnitus nüüd Nii õudne ka ei ole, saaks juba maha… Teisalt: nii mõnigi naine on nõus olnud ka teist või kolmat korda olema rase, nii et ilmselt see aeg hiljem tundub lillaprilla… Kui aus olla, siis on mul endalgi kaks last ja risti ette juba ei löö…
Muidugi on hea ettevalmistus, aga veel parem ettevalmistus on, et mine kohale ja eks siis näis. Ma esimene kord läksin hullu valmistusega ja *******! Teine kord läksin iisilt ja läks hoopis kenasti – ma ei ütle, et kergemini, aga no teisiti 😉 Kindlasti sul läheb kenasti sest kõigil läheb kergelt v.a. mina.
Liisapereema, aga teised lapsed pididki tulema ju lupsti, nagu eile ämmakas ütles.
Kairit, ma ei teadnudki, et sul kodusünnitus oli! Ja noh, mu kaal oli enne juba nii suur, et ma loodan saada veel kõvasti alla. Suure töö ja nälgimisega muidugi.
Pirtsu, kui ma saan, siis ma tulen:) Aga kas ma saan, seda ei oska öelda. Kõik on nii hull praegu.