Tartlased teavad, et Tartus on üks koht, mida nimetatakse Aeglaseks Surmaks. See on see rada, mis läheb vana karskusliidu maja tagant üles Toomemäele, seesama, kus me ülikooli lõpetades kursusepilti tegime või kust me vanasse anatoomikumi loengutesse ronisime. Ma olen ühe korra sealt ka rattaga üles sõitnud, siis kui ma olin veel noor ja tugev ja mul oli boyfriend nimega V., kelle perekonnanime ei suuda ma nüüd enam meenutada. Aga temaga koos me sõitsime ja see oli päris hull.

Kõik see tuli mulle eile meelde, kui ma kõndisin umbes kiirusega kilomeeter tunnis üles Vanemuise mäest ja mõtlesin, et vana kurat. Üheksandat kuud rasedate (on juba üheksas kuu ju? Jah?) jaoks on KÕIK Tartu väikseimadki kallakud Aeglased Surmad. Ma pole vist iial nii aeglaselt kõndinud ja ikka nii läbi olnud. Muidugi, aega oli mul ka küllalt, sest tuli kaks tundi enne rongi minekut parajaks teha ja nii ma siis Hurda parki jõudes puhkasin, lumevallide vahel, ja lugesin ajakirja. Sest et kevad on ju ometigi.

Ühtlasi pean teatama, et ühistransport ja kolmetunnised reisid on ko-hu-ta-valt piinavad. Kui ma julgesin vinguda selle üle, et bussid on ebamugavad, siis soovitasid mulle kõik enesestmõistetavalt rongi, sest rongi, need on ju NII MUGAVAD. On nad jee. Ainuke pluss on see, et saab püsti tõusta ja kõndida vahepeal, muus osas on rongid ikka märksa ebamugavamad. Ja noh, ega mul tegelikult kuskil praegu mugav ei olegi. Dudette on nii suur juba, et ainuke vähegi aktsepteeritav asend on poolröötsakil, sest muidu on jalad kopsus/pea põies ja see on ilgelt valus.

Aga see-eest nägin ma rongis NII ILUSAT tüdrukut. Ta oli nii ilus ja ma arvan, et ta tegi veel ilusamaks tõik, et ta ise ilmselt ei teadnudki, et ta nii ilus on. Sellega seoses tekkis mul ka teooria, et ilusad inimesed pole lihtsalt ilusad, neis on kõik täiuslik. Näiteks nägin üht teist ilusat tüdrukut, kellel olid maailma kõige pikemad jalad, mis ulatusid otse tagumikuni välja, ja tal oli juustes kummipael. See istus nii täiuslikult, et tegi kadedaks, sest kuigi ka mul on kodus kaks sarnast kummipaela, pole mul IIAL õnnestunud neid pähe püsima saada, ikka kerivad nad end pealae peale kokku nagu halvad sukapüksid, mis end puusadele kokku kerivad.

Ja ma olen täiesti kindel, et neil ilusatel tüdrukutel pole ka mingit probleemi sukapükste kandmisega ja nad ei pea kunagi batmani tegema, et need jalas püsiks.

Nagu mõned siin.

Aga kõige olulisem on siiski see, et üks teekond hakkab kohevarsti läbi saama. AS IN 30 DAYS. AS IN 4 WEEKS. Või noh, äärmisel juhul natuke kauem, aga 28.04 saadetakse mind esilekutsumisprotseduuridele, nii et aprillikuu sees saame kindlalt oma dudette’i siit kõhust kätte. Mis tähendab, et võiks haiglakoti kokku panna. Mis tähendab, et võiks ära otsustada, kus ma siis lõpuks sünnitan ja mis kassidest selleks ajaks saab. Mis tähendab, et ringiliikumine on muutunud äärmiselt piinavaks, sest kõht on liiga raske ja läheb rämedalt krampi, kui mingeid jalutusliigutusi teha kauem kui kümme minutit. Mis tähendab, et ma olen NII TÜDINENUD rase olemisest. Mis tähendab, et ma ootan päeva, kui saaks jälle teksaseid kanda ja need jubedad mustad püksid, mida ma olen viimased KUUS KUUD kandnud, lõpuks ära visata. Mis tähendab, et varsti saan ma kaalunumbri pärast tõsiselt masendusse langeda. Aga mis samas tähendab, et ma saan teha KÕHULIHASEID ja kätekõverdusi ja joosta (mitte et mulle joosta meeldiks eriliselt, aga see on juba suur väärtus, et ma SAAN seda teha) rohkem kui voodist vetsu ja mis tähendab… mis tähendab…

et kuu aja jooksul saame me VANEMATEKS.

Holy motherfucking Batman.