Täna öösel nägin unes, et Põrnikas torkas läbi kõhunaha kaugele-kaugele oma käsi ja jalgu välja, ma võisin lugeda ta sõrmi ja neist praktiliselt kinni võtta ja ma nägin isegi ta varbaluid. No kohe ikka nii kaugele sirutas, et need jäsemed rippusid mu kõhust välja, luud sees helendamas nagu röntgenpildil.
SEE OLI NII KRIIPI. Ja ega päriselu vähemkriipi pole!
No päriselt. BIOLOOGIA ON KRIIPI. Sest MIS MÕTTES kasvab minu sees mingi inimene ja MIS MÕTTES ta liigutab end minu kõhus ja mis mõttes ma TUNNEN käega oma kõhtu katsudes tema põlvi ja peput ja käsi ja jalgu?
Ja mis mõttes elab ta järgmised pool aastat kuni aasta toitudes MINUST?!
Bioloogia on faking uskumatu.
Ma tean, et ma peaksin panema kokku sünnitusmajakoti, panema kokku võrevoodi (et kassid jõuaks sellega harjuda ja ühtlasi õppida, et see on off limits), vaatama üle kõik saadud titeriided ja nende hulgast sametasjad välja sortima, kirjutama veel üht-teist…
Ah et mis sametasjad? Mul nimelt on selline kiiks, et ma ei suuda sametasju katsuda. Ma lihtsalt ei kannata, see on minu jaoks sama rõve kui mõne jaoks küüntega mööda tahvlit tõmbamine. Kui ma ise titeasju ostsin, siis ma vältisin automaatselt kõike sametist, aga sõbrantsidelt saadud titeasjadest on vist 90% sametist (ma muidugi ei taibanud öelda, et ärge mu majja sametit tooge) ja ma kahtlustan, et kui keegi annaks mulle sametisse riietatud beebi kätte, siis ma pillaks ta kiljatades maha. Nii et SAMET MUST GO.
Ma veel ei tea, mis nende tonnide sametasjadega teha. Ühest küljest ei saa vist bodysid ja värke kunagi olla liiga palju (äkki lõpuks on mul neid nii palju, et ma ei peagi pesu pesema, võtan muudkui uue puhta korvist ja panen selga), teisest küljest SAMET MUST GO.
No ma katsusin olla ratsionaalne selle asjaga. Et jätan nad alles, lasin Abikaasal panna eraldi kotti ja et ta võib ise neid Põrnikale selga panna. Aga kui ma nüüd sellele mõtlen, siis see tähendaks, et MINA ei saa samal ajal ju sametisse riietatud titte sülle võtta ja ma tahaks näha, kuidas Abikaasa endale rinnad kasvatab. Ehk siis see variant ei tööta ilmselt ja SAMET MUST GO.
Noh okei, eks ma ilmselt ikka saaks ta sülle võtta häda korral, aga ma eelistaks, et sellist olukorda ei tekiks. Nii et kas on natuke ennatlik ENNE lapse sündi juba lapseriideid ära anda?
Sest noh, SAMET MUST GO.
/
Seda tahtsin veel öelda, et nii hirmus mõnus on magada. Ma magaks vist praegu igavesti. Nii hullult mõnus on!
6 thoughts on “samet must go”
Minu jaoks on kombinatsioon “samet ja laps” üldse kahtlane värk. Samet korjab kõik kassikarvad ja tolmukübemed enda külge, kui laps end vähegi kuhugi suunas liigutab. Ei ole eriti ilus…
Jumal tänatud, ma polegi ainus! Ja tänan, Jana, selle mõtte eest, et kuidas ta hamba all tundub… see mõte on VEEL rõvedam.
Susan, ma kardan, et see ei aita, mul on teatud tüüpi froteedega sama värk. Aga ma ei teadnudki, e tsee veluur on… Milline siis samet on ja kust seda saab? St ma tahaks testida, et kas pärissameti peal ka see asi töötab mul.
Liis, see on sul suurepärane mõte! Teeme ära!
Tegelikult peaks kamba rasedatega maha istuma ja kogunenud riiete kotid läbi sorteerima. Ma olen täiesti kindel, et mul on õelapsest jäänud riideid, mida minu käsi ei tõuse oma lapsele selga panema.
Teeme ära 2011? 😀
Samet on jah kahtlaselt vastik, eriti selline natuke “karmim” ja pikema karvaga – ma kujutan ette kogu aeg, kuidas samet hamba all tundub, siis on eriti vastik sametit vaadata…:)
Sa mõtle, et see ei ole samet. Sest see tegelt ei ole. See on veluur. Samet on natsa teine asi 🙂 Kõvem. Veluur on nässu.
Ma tean, mida Sa tunned 🙂 Mul on sametiga täpselt sama värk. See on sama jube kui küüntega vastu tahtvlit kriipida või sõrmeliigeseid krõksutada. Uhh…