“Mis teed?”
“Kuule, naisi kirjutan…”
See on üsna tavaline telefonikõne sisu viimasel ajal. Kirjutan naisi. See on naljakas, kuidas raamatud muutuvad “suupäraseks”. Nii kirjutasime me Epuga kunagi mehi, olen kirjutanud Dakit või seiklust või õunajuttu või taksoraamatut. Ja näiteks Epp kirjutas südameraamatut. Nii on lihtsam öelda ja mingi hetk tundub, et kõik peaksid justkui aru saama, mida see krüptiline väljend “kirjutan naisi” tähendab.
“Naistest, lihtsalt” raamat sai vist välja kuulutatud üsna siis, kui “Meestest, lihtsalt” 2007 valmis sai. See oli meil Epuga mingi idee – et kui on raamat meestest, siis võiks ju samahästi olla naistest. Tegime mõned edukad ideekoosolekud ja aeg-ajalt valmis mõni lugu või lootoorikki, kuid kuidagi see valmis saamine muudkui venis ja venis ja venis…
Eelmisel kevadel tegin suurema kirjutamiskampaania ja vuhkisin valmis üks pool raamatust. Ja siis jäi see jälle seisma, Eppu ootama, mind ennast ootama, et lõpuks see viimane lõpp tehtud saaks. Mõnede lugudega oli ääretult lihtne, need olid juba olemas ja tuli vaid kirja panna. Aga ikka ei tundunud päris õige. Tundus rohkem siuke projektipõhine. Et tuleb ära teha. Tuleb raamat VALMISTADA.
Mingil hetkel Epp taandas end naisteraamatust ja alguses tegi see mind väga kurvaks. See tundus nii tugevalt meie ühise projektina, et kuidagi imelik oli seda üksinda lõpetada. Aga siis hakkasid valminud lood ilmuma järjejuttudena ajakirjas Naised (ilmuvad praegugi veel) ja selle protsessi käigus, kui ma neid iga natukese aja tagant üle pidin vaatama ja ajakirjakõlbulikuks tegema, hakkas see naisteraamat aina rohkem minu oma olema. Seda on raske kirjeldada… Nagu kuskilt kaugelt oleks hakanud kõlama vaiksed akordid, mis, mida rohkem ma edasi kirjutasin, muutusid aina valjemaks, kõlades lõpuks võimsa sümfooniana kõrvus: jah, just, see ongi minu naisteraamat!
Praegu on jäänud lõpusirge ja selge on see, et enam ei lükka ilmumist edasi. Sel aastal see raamat tuleb, ilmselt lähikuudel. Mõned asjad on veel segased – näiteks kuidas täpselt peaks raamat lõppema. St see on küll jutukogu, aga ka jutukogu ei saa olla päris suvaline, see on teatud loogikaga üles ehitatud ja lõpulugu peaks seda loogikat järgima, kõik kenasti kokku siduma.
Naisteraamatu kirjutamise käigus olen mitu korda ka meesteraamatu üle lugenud. Kuigi naisteraamat on justkui meesteraamatu vaimne kaksik, on need siiski väga erinevad. Meesteraamat sai alguse puhtalt isiklikust teraapiast. Kunagi otsustasin oma meestemineviku kirjutades läbi kammida, et aru saada, mis täpselt mul viga on, et mu suhted on nii düsfunktsionaalsed. Jõudsin kaks lugu ära kirjutada, kui võttis ühendust Epp, kel oli olnud täpselt samasugune idee (see oli veel see kummaline faas meie suhtes, kui Epp oli võõras blogija USAst, kellega me hakkasime kirju vahetama). Ja siis edasi kasvas see juba suuremaks projektiks, kus päriselu segunes ilukirjandusega, mõnes loos rohkem, mõnes vähem.
Naisteraamat pole teraapia meesteraamatu võtmes. Ka, heh, juuakse naisteraamatus väga palju vähem:) (See oli üks kummaline asi, mis ma meesteraamatut lugedes märkasin – ja mida ka vist üks arvustaja kunagi välja tõi – et hirmus joomine käib kogu aeg). Aga naisi on olnud PALJU RASKEM kirjutada. Võib-olla on asi selles, et meestega on tõepoolest lihtsam – kõik keerleb romantika (või selle puudumise) ümber. Naisi ja erinevaid naissuhteid on aga ühe naise elus väga palju ja kõiki neid pole nii lihtne defineerida, kui “kas on seks” või “pole seksi ja miks pole?”
Ja ikka on kõige raskem kirja panna lugusid neist naistest, kes pole olnud “episoodilised”. Parim sõbranna. Õde. Ema. Vanaema. Sest isegi kui tegu on ilukirjandusega, siis põhineb see ju päriselul, õigemini – autori omadel kogemustel ja suhetel. Su kujutlusvõime võib olla ükskõik kui hea, ikka ja alati kasutad sa ju millegi kirjapanekul oma kogemust, oma tausta. Isegi kui esmapilgul pole loosse kirja saanul su päriseluga suuremat pistmist. Suhestumiseks on ikka tausta vaja.
Kui keegi mult küsib, mis raamat see naisteraamat on, siis on kõige lihtsam vist öelda, et lühijuttude kogumik. Tegelikult tundub mulle endale, et see on midagi märksa enamat, aga ma ei oska (veel?) defineerida, mis täpselt. Ma lihtsalt tean, et mul on veel kolm lugu kirjutada ja kõik need kolm lugu on peas juba olemas. Ja ma tean, et see kõik on üks suur komplekt, neid lugusid eraldada teineteisest päriselt siiski ei saa, kuigi MIKS see on üks suur komplekt ma öelda ei oska.
Niisiis, ma nüüd lähen naisi kirjutama.
5 thoughts on “Kirjutades naisi”
“Meestest lihtsalt” on läbi leotud. See oli.. huvitav. Ma suurt midagi rohkem ei mäleta, kuna see oli ammu. Põnevam osa on see, et mu õde, 9 aastane sel ajal, kes ei ole just kõige parem lugeja, luges ka seda raamatut ja päris palju.. vahepeal jõudis ta kohani kus ta itsitas.. üldjuhul isegi temalepakkus see huvi 🙂
Tahan kindlasti kunagi läbi lugeda “daki.elab.siin” ja ka uue raamatu 🙂
Oi, Janeli, kas 9aastane peaks ikka lugema kõike seda joomist ja…:D Aga vaat, ma ise olin selles vanuses küll juba paras asjapulk, lugesin Murutari “Naisena sündinut” ja ei läinudki päris hukka:)
Britta, mul on need mõtted küll, aga teostus peab natuke ootama, enne kui see sõit läbi saab… Või vähemalt, sõitma peab veel natuke enne, kui saab päriselt hakata kirjutama.
Ootan “naisteraamatut”. Aga tegelikult ootan “Emaks kasvamise raamatut”. Selle peale võiksid mõelda küll. Emaks kasvamine on üks põrgulik sõit ameerika mägedel:) Seda tasub üles tähendada:)
Tjah, ma taandasin end, sest ma olen olnud nii killustunud erinevate projektide vahel. Kõik lood ju olid sinu kirjutatud, mina vaid olin toimetada ja arutada jõudnud 🙂 Mul tekkis lihtsalt see “tunne”, et sellest saab sinu raamat. Muidu läheks veel aasta või kaks, enne kui mina aega leiaks selle jaoks.
Head lendu sulle naiste lõpetamiseks, ja head lendu naistele!
hei, ostsin ja loen “naistest lihtsalt” raamatut. kas kusagil netis on veel arvustusi teose kohta? lugejate kommentaare. ma ei suuda leida. palun abi!