Nagu kõik teavad, siis sarjad on elu. Kuna ma olen üle hiiglama pika aja haige, siis olen kahe päeva jooksul ära vaadanud kõik sarjad, mis on mõne kuuga kogunenud, sest muud ei jaksa teha. Tegelikult ma enamiku ajast hoian niikuinii silmi kinni, aga magada ju ei saa (sest paha on) ja lugeda või midagi muud asjalikku teha ka ei jaksa. Võiks ju arvata, et kui daame siin sünnituspuhkusel on, siis ta muud ei teegi kui vahib sarju, aga ma olen endalegi üllatuseks megaaktiivne olnud, käinud vessaris (kust ma ilmselt külmetasingi) ja Tartu vahet ja isegi inimestega kohtunud ja muidu tubli olnud. Sarjad on jäänud tahaplaanile, eriti need “haiguspäevade sarjad”, mida ei viitsigi niisama vaadata, ainult siis, kui muud teha pole.
No ja siis ma hakkasin eile mõtlema Gleed vaadates, et kuidas kurat saavad ikka Eesti ja USA keskkoolid nii erinevad olla. Muidugi ma saan aru, et tegelikkus erineb mõningal määral ekraanile paisatust, aga siiski. Kuidas on nii, et lapsed, kes teoorias on ju kõikjal ühesugused, võivad eri riikides siiski nii erinevad olla?
Näiteks kogu see Glee kontseptsioon. Et tehakse mingi šõutrupp* (vrdl meie näiteringid ja laulukoorid), kuhu kogunevad heidikud JA coolid lapsed ja see on ikka mingi asi, mis on teiste meelest väärt mõnitamist? Ja üldse kogu see coolide laste värk, see on ikka imelik. Tundub, et USAs on coolid kes? Sportlased ja cheerleaderid. Heidikud on tarkurid, need, kes käivad imelikult riides, paksud ja seksuaal- või rahvusvähemused (weird Asian kid, nagu üks Glee tegelane enda kohta ütles). Seda isegi juhul, kui nad on tegelikult ägedad, st omavad kõiki sotsiaalseid võimeid hakkama saada ja mitte jääda mõnitatava rolli.
Ma küll käisin koolis väga ammu (kohustuslik karje: MA OLEN VANA!), aga miskit ma ikka mäletan. Heidikud olid peamiselt siiski need lapsed, kes erinesid üldisest sel määral, et jäid silma. Need, kes hoidsid tugevalt omaette, olid natuke teistmoodi. Aga nende heidiklikkus ei väljendunudki muus kui selles, et nad olid omaette. Seda, et kellelegi IGA PÄEV limonaadi pähe valataks, ikka ei olnud. Ja mind kogu selle Glee võltstegelikkuse juures häiribki kõige rohkem see, kuidas see sari (olgugi, et ta on päris lahe sari), õigustab ja isegi ülistab IGAPÄEVAST TERRORIT**. Mis peaks kõikide loogikareeglite järgi ammu juba olema õpetajatele silma jäänud – st sarjas ongi, aga keegi ei tee midagi! Õpetajad, kes teavad, et teatud õpilasi terroriseeritakse IGA PÄEV, soovitavad vaid edasi laulda, “olla sina ise” ja küll kõik imepäraselt laheneb.
Päriselu minu jaoks pole kunagi selline olnud. Muidugi, olid meilgi coolid lapsed. Coolid lapsed olid eranditult kõik rikkad ja/või ilusad. Seda siis tüdrukute puhul. Kes ei olnud klassikaliselt ilusad, need jäeti puntidest kõrvale. Ilusad tüdrukud olid alati coolid, isegi siis kui nad olid targad, käisid imelikult riides või eksisid muude sotsiaalsete normide vastu (näiteks tegid pättusi). Neile anti andeks, sest nad olid ilusad ja seega coolid.
Kes ei olnud NII ilusad, said seda siiski olla kallite riiete ja muu kraami abil.
Lisaks olid coolid sportlased. Poistest. Tüdruksportlased olid üldiselt märkamatud. Poiss-sportlased olid väga coolid, kuigi sport vähemalt meie koolis polnud sellises ebajumalaid tootvas staatuses nagu USA sarjades. Ma vist käisin üldse vaid paar korda vaatamas pärast tunde mõnd kossumatši (muidugi poisi pärast, kes mulle meeldis) ja heal juhul oli pealtvaatajaid neli-viis. Cheerleadereid ei olnud, aga neid asendasidki siis rikkad/ilusad tüdrukud. Ja coolid olid andekad inimesed, need, kes oskasid hästi esineda, laulda, korvi mängida – meie koolist konkreetselt näiteks Rumala Noorkuu poisid, Tanel Tein jt.
Ülejäänud, n-ö keskpärased lapsed, leidsid kõik endale sõbrad ja hängimiskaaslased ja isegi kui sellised kambakesed polnud coolide laste soosingus, juhtus füüsilist vägivalda siiski harva või, ma tahaks loota, siiski harvem kui seda juhtub sarjades. St mingit jääjookidega ülekallamist, pea vetsupotti toppimist jmt juhtus vähe ja kui juhtus, pandi see suure kella külge. Kindlasti, KINDLASTI on palju juhtumeid, mis avalikkuseni ei jõudnud, kuid siiski tahaks ma loota, et sellist terrorit ja olelusvõitlust, mis filmides nähtud, väga sageli ette ei tulnud***.
Ka mina pean oma keskkoolikogemust pigem kehvemapoolseks, sest ma pole kunagi olnud ilus ega rikas, aga see-eest olen ma olnud tark ja aktivist-optimist-kummipea. Ja kuna ma pole ka kunagi eriti vaikne inimene olnud, siis teenisin ma üsna kiirelt oma valjuhäälse olemasoluga (mis polnud ilus ega rikas) ära teatud coolide laste halvakspanu. Mind kiusati ja oli vaimne terror kohati, aga ÜLDISELT oli igapäev siiski täiesti talutav. Ma ei kartnud kooli minna, mul olid ikka need sõbrad, kellega hängida (kes olid ka “natuke teistsugused” õpilaste standardite järgi) ja suud lahti teha ma ka ei kartnud. Kui üldse oli kiusamine, siis oli see pigem isikupõhine ehk et olid paar inimest, kellega me üksteist ei sallinud ja kes ei häbenenud seda välja näidata. Või kui konkreetselt läksid kellegagi tülli, siis võis kõike ette tulla. Aga seda, et ma oleks pidanud kartma, et KÕIK sportlased või coolid lapsed võivad iga hetk oma suva järgi mind limonaadiga üle valada või trepist alla lükata, ma tõesti ei kartnud.
Kui panna end korraks coolide laste (kes on tavapäraselt jõupositsioonil, et kiusata ja kes sarjades ongi ALATI need, kes kiusavad) olukorda, siis… Kui sa pole just psühhopaat ja su ajuga pole midagi tõsiselt lahti, siis vaevalt et sa jaksad iga päev ja iga minut mõelda sellele, kuidas endast nõrgemaid alavääristada. Ma võin siinkohal muidugi täiesti mööda panna, aga coolide laste jaoks on oluline ju maine. Võim. See, et sa oled püramiidi tipus. Et olla püramiidi tipus, pead sa tõesti aeg-ajalt oma jõudu näitama, kuid samas pead sa ka jääma piisavalt meeldivaks tegelikele autoriteetidele ehk õpetajatele ja kooli juhtkonnale. Kui sa pidevalt käitud nagu psühhopaat, siis ei saa sa tavakoolis kaua vastu pidada (meil oli ka selliseid. Nad kadusid aastaga. Lõpetasid üldiselt Puiatus või mõnes leebemas erikoolis.), keegi ikka lõpuks näeb ja teeb midagi****.
Nii et igal juhul tundub sarjareaalsus kohutavalt vale. Või vähemalt selle konkreetse sarja reaalsus. Aga no millest me räägime, kui tüüpidel on aega teha igal nädalal grandioosne lavakava, neil on raha eriefektideks (aga mitte bussipiletiks võistlustele), neil on tüdrukud, kes arvavad, et kured toovad lapsi, kuigi nende lähim sõbranna alles eelmises hooajas SÜNNITAS ja nad olid seal juures, neil on pidevalt taustal passimas bänd, kes alati oskab ka kõige tundmatumaid lugusid hoobilt ideaalselt mängida… Nagu öeldud, ma saan aru, et see on vaid väljamõeldis, aga nagu kõik väljamõeldised, põhineb seegi ju reaalsusel.
Sellel imelikul Ameerika koolireaalsusel, kus cooliks peetakse ainult sportlasi ja nende ergutustüdrukuid ja kus kõik teised, olgu nad tegelikult nii ilusad, andekad või osavad kui tahes, on alati kõrvaletõrjutud. Veider reaalsus igal juhul. Keegi, kes on kursis rohkem Ameerika koolitegelikkusega, ehk kommenteeriks? Kas tegelikult on asjad ka nii drastilised, kui teleekraanilt nähtud?
___
*Ma tean küll, et eesti keeles on õige öelda sõu, aga see tundub kuidagi eriti värd.
**Siinkohal peaks muidugi mainima, et mind ärritavad sarjad sageli. Näiteks ei saa ma aru, kuidas CSI TEHNIKUD, kes peaksid olema ülimalt erapooletud oma tõendeid analüüsides, on samad inimesed, kes ajavad taga kahtlusaluseid, kuulavad neid üle ja ka ARRETEERIVAD neid. But that’s just me. Ma saan tegelt aru, et sarja huvides on see tegelikkuse väänamine.
***Kindlasti on neid õnnetuid lapsi, kelle jaoks igapäevane terror ongi kahjuks igapäevane. Neid, kes on “välja valitud” ja keda massipsühhoosis hakkavad kiusama (või seda kiusamist ignoreerima) kõik, nii coolid kui mittecoolid. Nende keissidega ma kursis pole ja ei tahaks ka kuidagi väita, et see on tavapärane, siiski loodetavasti on need juhtumid pigem erand kui reegel.
****Ka siinkohal võib vaielda, aga olgem by default naiivsed ja uskugem ühiskonna toimimisse.
16 thoughts on “reality check by Glee”
ameerika koolide tegelikust reaalsusest – mis tõesti on hämmastavalt sarnane sellele, mis sarjadest paistab – on üks jube hea raamat kirjutatud. soovitan väga kõigile praegustele ja tulevastele tüdrukute emadele. selle täispealkiri on “Queen Bees and Wannabes: Helping Your Daughter Survive Cliques, Gossip, Boyfriends, and Other Realities of Adolescence” – seletabki kõik ära:) meie koolid pole jah sellised nagu USA omad, aga mina leidsin sealt küll väga palju äratundmist ka oma kooliajast. needsamad kambad (cliques) olid tegelikult ikka olemas, ehkki mitte niiviisi ametlikult tunnustatuna, nagu nad seriaalides paistavad olevat. väga mõtlemapanev oli see kõik.
ohissand, kui heal teemal sa nüüd oled kirjutanud. mina olengi salajane tiinekasarjade ja -filmide sõltlane, ühtlasti kerge meelelahutuse austaja, nii et praktiliselt kõik on USA baasil.
ja mina ka alati imestan, et kuidas saab nii olla. et kas tõesti ongi igal pool nii?
tähendab, mind ka koolis narriti. aga see oli tõesti vaid kerge vaimne vägivalt – hüüdnimede panemine jne. ei kadunud koolivahetusega 5. klassis (enda suhtumise küsimus? nii noorelt ei oska vist teadlikult uues kohas enesekindlamat muljet jätta), aga vaibus inimeste suureks kasvamisega umbes 8. klassis.
no ja muidugi käisin ma pärnu “eliit”koolis. mis tegelikkuses on lihtsalt väike ja armas… ja inimestele, kes tõesti tahavad õppida. ehk et sinna koguneb kokku edumeelsem seltskond, mille hulgas on kindlasti ka üksjagu tibisid, aga üldine intelligentsitase on piisav, nii et mingeid suuremaid norimisi/kiusamisi lihtsalt ei teki. vähemalt mulle on selline mulje jäänud.
meie klass kusjuures oli kohutavalt killustunud. olid umbes 4-8 liikmelised grupid, need inimesed siis suhtlesid igapäevaselt omavahel palju… samas grupist väljaspool olevaid inimesi ei mõnitatud, kõik said sõbralikult läbi. lihtsalt põhisuhtlus käis väikeses grupis, mitte terves klassis.
sellepärast ma ka ruigasin rõõmust, kui lugesin, et sütevakasse algklassid tulevad. kui ma saaks oma lapsed juba esimesest klassist oma armastatud kooli panna, siis mu süda oleks küll nii rahulik, kui üldse olla saab. kui üldse on pärnus (eestis) mõni selline kool, millest ma usun, et seal on igasugu koolivägivalda ja narrimist võimalikult vähe, siis on see just sütevaka. mis ei välista üldse, et neid koole on mujal veel palju, aga väljaspool pärnut ei tea ma noist asjust suurt miskit.
ma igal juhul siiralt loodan, et siin tekib elav arutelu. tahaks kangesti teada, mida teised arvavad!
vägivald*
seda kah veel, et vähemalt meie klassis olid kõige popimad just need, kel olid väga head hinded (st tohutu loomulik intelligents + viitsimine õppida), juhtumisi olid nad enamasti ka väga head sportlased ja üldse väga aktiivsed, võtsid kõigest osa. välimuselt-riietuselt täiesti seinast seina. meil oli üks suurem grupp tibilikumalt riietuvaid tšikke täitsa olemas, aga nad olid kõik toredad ja õppisid hästi ja… ja oli ka teistsuguseid, nemad olid sama toredad.
no kõik olid toredad! ma küll praegu räägin keskkoolist, see on kõige eredamalt meeles. aga need USA sarjad on ju ka enamasti keskkooliastmest.
Ma mõtlen, et Eesti koolides see asi vist väga varieerub.
Sport, jah, ei ole kunagi olnud peamine “poppide” tegelaste tekitaja – küll aga olid minu mälestust mööda ilmselgelt kõrgemas kirjas need, kellel oli rohkem igasuguseid vidinaid, popimad riided ja kodu, kust vanemad sageli ära olid. Ja sõnaosavus. Täitsa tõsiselt kusjuures. See, kes suutis kõigile sõnadega ära teha, oli tegija. Füüsilisest jõust oli suva, sirkliga teisele silma viskamine (tõestisündinud lugu) või kellegi koti aknast välja viskamine ei nõua just erilist füüsilist jõudu.
Eliit-keskkoolis läks lõhe juba rohkem ilu ja enesekehtestamisoskuse pealt. Kui emb-kumb olemas oli, olidki tegija.
Suva-keskkoolis läks lõhe pea puhtalt enesekehtestamisoskuse pealt. Ilusaid küll ei kiusatud, aga nad ei pruukinud olla klassi “in-grupis”.
Kusjuures vahel mulle tundub, et nn massikoolid on igasugustele “veidrikele” isegi talutavamad – kuna rahvast on lihtsalt nii palju, et keegi ei jõua süveneda sellesse, et sa veidi teistmoodi oled. Ja suurtes koolides on teistmoodi tegelasi alati ka lihtsalt rohkem, mis vähendab tõenäosust, et keegi jõuab sind põhjalikumalt kiusata. Minu kogemus vähemasti oli selline – koolivahetusega suurde kooli kadus igasugune mõnitamine üleöö lihtsalt ära.
Pingback: pahapaha « naerusegune
Oeh, see koolivägivalla teema on minu jaoks ikka väga valus teema. Võin julgelt öelda, et sõda minu ja mu “kalli” klassiõe vahel käis esimesest kuni kaheteistkümnenda klassi lõpuni. Ja seda peaaegu non-stop. Ja õpetajatel olid julmad silmaklapid peas, nemad ei näinud-kuulnud mitte midagi. Vahepeal oli mul tõesti juba täielik vastumeelsus ja võib ka öelda, et hirm kooli minemise ees. Mu ema küll võttis klassijuhatajatega ühendust ja no nii paar päeva-nädalat sain ma vahel ikka rahulikult ka elada aga enamuse ajast olime me ikka väga räigel sõjajalal, millest ei puudunud pidev mõnitamine aga ka reaalne füüsiline vägivald. Kõige andekam asja juures oli aga otseloomulikult see, kui neiu jälle direktsiooni lohistati, pärast minu närvide katkemist, siis eranditult iga kord tuli ta lagedale jutuga, et ma provotseerin teda ja olen ise süüdi, et ma peksa saan. No tere ise ka! Ma käisin sellest inimesest põhimõtteliselt ringiga mööda ja vältisin igasugust kontakti temaga ja siis tuleb selline jutt?
Seega ei ole see meie ja USA vahe nii suur midagi, nendes seepides on asi ehk veidi paistatud ja paremate näidetega välja mängitud.
Ahh, tegelikult mu jutul ei olnudki vist mingit suurt mõtet, rohkem kui et meie koolisüsteemis pigistatakse liigagi tihti silm lihtsalt sellise koha peal kinni.
Ja ennetades küsimuse, et miks ma kooli ei vahetanud, siis ma vastan ise – aga miks ma olekski pidanud? Lihtsalt alla andma ja minema jalutama? Ma armastasin seda kooli ja selle õpetajaid, hoolimata sellest, et üks frukt oli otsustanud mu elu põrguks teha. Ma ei kahetse, et ma sinna kooli jäin, missiis, et need haavad, mis see fuuria mulle tekitada suutis selle 12 aastaga, veel nüüdki vahel veritsevad. See kõik tegi mind siiski ka omamoodi tugevamaks. Missiis, et iga kord, kui ma seda neiut näen, ma teda ikka veel kägistada selle kõige eest tahaks 😀 Küll see ka kunagi ehk üle läheb 😀
Kärdu, kas teised õpilased tulid selle vägivallatsemisega kaasa, st kas see üks inimene vedas enda järel kampa teisi, kes kiusasid või oli asi n-ö isikupõhine? Ses mõttes, et see kõlab igal juhul kohutavalt, aga see kõlab pigem sellise kinnisideega sinu suhtes ja kogu see kiusamine ei tundu olevat olnud eesmärgiga oma staatust kinnistada või midagi sellist. Muide, oled sa talt küsinud, mis ora tal perses oli sinuga? Ma mäletan, et ma olin ka ühe klassiõega mingi aeg tülis (temast on inspireeritud isegi üks mu “Naistest, lihtsalt” lugudest), aga õnneks ei kestnud see aastaid… Vaeseke! Tahaks sulle kohe pai teha!
Ilusate aga õelate inimestega suheldes kipub ikka kehtima põhimõte, et kui ei saa nõuga siis saab jõuga. Teistmoodi inimesed valitakse kiusamiseks välja ikka ju enamasti sellepärast, et nad on omaette ja sageli füüsiliselt nõrgemad. Ja et asi eriti kindel oleks, minnakse peale mitmekesi.
Ma olen sageli mõelnud, et need vanemad kes kasvatavad oma lapsi teadmises, et kedagi mitte kunagi lüüa ei tohi, teevad neile karuteene. Sellise must-valge käsitlusega jõuame me olukorda, kus laps küll suure tõenäosusega ei hakka kedagi ise kiusama aga ei hakka ka vastu või ei lähe vahele kui teda ennast või kedagi teist kiusatakse. Või kui hakkab, siis on ta selleks füüsiliselt ja vaimselt täiesti ettevalmistamata. Tulemusena ongi meil hulk lapsi, keda on turvaline ja mugav kiusata.
Maali tõi välja hea poindi, ka meie koolis tundus olevat nii, et kui oskasid sõnadega ära teha, siis olid tegija, vägivallatsejad ikka niisama poppide hulka ei tõusnud. Võibolla on see mingi intelligentsustaseme näitaja?
Klikid tekivad kõikjal, mitte ainult koolides – ka kontorikeskkonnas näiteks. Küsimus ongi vist selles, kuidas klikist välja vaadatakse, kuidas suhtutakse teistesse klikkidesse-kampadesse. Tikker, ka meie klass ei hoidnud kokku, st oli üks seltskond, kes väga hoidis ja siis mitu-setu väiksemat seltskonda. Suur oli minu üllatus, kui ülikooli minnes selgus, et saab ka teistmoodi! Mäletad, kui suured olid meie peod? Kuigi tekkisid samamoodi klikid, kes igapäevaselt omavahel suhtlesid, hoiti siiski kokku ja parimad peod olid ikka need, kus kõik kohal (või noh, 60st 40). Hämmastav!
Kipun olema Metskaplaniga nõus (õnneks, eks:D). Ma ei mäleta küll, et ma koolis oleks kunagi kellegi vastu või kaitseks kätt tõstnud, aga ma kindlasti ei oleks kõhelnud seda teha, kui oleks tekkinud vastav olukord. Palju raskem on aga hakkama saada vaimse vägivallaga, tegelikult. Võibolla siis aitabki Glee lauluõpetaja nõuanne laulda ja küll läheb paremaks…
No meil oli see seis, et oli emamesilane ehk siis see neiu, kes mind terroriseeris, kes ühtlasi oli ka “klassi kõige lahedam tibi” ja kes teisrest tahtis temaga läbi saada, see siis tegi seda, mida emamesilane ees. Isegi kui see tähendas, et mulle pm kambakas tehti. Füüsilist vägivalda õnneks nii palju ei olnud ja kui oli, siis oli see ikka peamiselt minu ja selle neiu vahel, teised sellistel puhkudel otseselt ei sekkunud. Aga vaimne vägivald oli see-eest hullem, kohati kordades. Mulle pandi igasuguseid hüüdnimesid(tänu oma rastadele olin ma näiteks pikka aega Kakapats jne) ja naeruvääristati ning pandi ära igal võimalusel. Ma ei saa öelda, et terve klass oleks sellega kaasa läinud aga ütleme nii, et suur osa tüdrukuid pendeldas edasi-tagasi tema seltskonnas ja keegi talle peale minu ja mu pinginaabrite (mul on 2 püsivat pinginaabit olnud, 1 põhikoolis, teine keskkoolis, kes ka tänu sellele oma osa sellest kõigest said) talle otseselt vastu ei hakanud. Poiste jaoks ei olnud meievaheline sõda midagi erilist nii kaua, kui me omavahel kättpidi kokku ei läinud. Aga samas nad kõik teadsid, mis toimub, õnneks keegi poistest mingeid pooli valima ei hakanud ja vahel käratati tibile, et ta tuure maha võtaks. Aga noh, teadagi kuidas see lõppes…
12 aastat konstantset terrorit on mu jaoks ikka päris korraliku jälje maha jätnud ja seega on mul seda teemat ikka väga raske külma närviga lahata.
Jah, ma olen ta käest küsinud, korduvalt isegi, et mis ora tal perses oli/on minuga aga mingit mõistlikku vastust pole ma saanud. Küll on mind süüdistatud selles, et mina olevat teda kiusanud taga kuskil algklassides (no mida veel?!) ja ühesõnaga, olen ma ise süüdi, et peksa sain. Ma lihtsalt ei meeldi talle – ma ei ole tibi nagu tema, ma sain õppimisega enam kui lihtsalt hakkama, mul olid õpetajate ja teiste õpilastega normaalsed suhted ja vahepeal (enne tervise alla andmist) olin ma spordis ka päris hea. Ja mul oli oma elu, mul olid oma sõbrad ja ma ei pidanud tema käitumist ja tegusid õigeks, ma ei kummardanud ja ümardanud teda nagu kõik teised, selles probleem oligi. Ma julgesin vastu hakata, kui ma tundsin, et selleks on põhjust.
Viimasel ajal olen kuulnud lugusid sellest, et neiu on nüüd “suureks saanud” ja gardinaalselt muutunud. Mina ei usu seda ja arvatavasti ei hakka mitte kunagi uskuma. Mitte enne, kui ma seda oma silmaga näinud ei ole. Ja isegi siis mitte, sest ma olen selle inimese puhul nii palju kõrvetada saanud juba, andes talle “uusi võimalusi”. See inimene ei muutu kunagi..
Tuleb ainult loota, et karma teeb oma töö. See on lollide lohutus, muidugi, ka mina ootan teada-tuntud kiusajate teemal just sama. Et ükskord saavad nad oma vitstega…
hehe, Daki, lugesin seda postitust ja mulle meenus, kuidas sind alati koolis imetlesin, sa olid selline lahe ja ilus ja aktiivne ja cool. 🙂
mina olin lootusetu luuser ja minu jaoks on see kool seotud kõige hullemate mälestustega mu lapsepõlvest.
.. aga see selleks.
olingi imelik ja teistsugune, saan aru, miks mind kiusati, ja olen andestanud- kõigile peale ühe inimese, kelle pärast ma konkreetselt ei julgenud mitu kuud kooli ilmuda ja lõpuks (tänu taevale) vahetasin kooli. btw, uues koolis olin kohe nö coolide hulgas, see oli veider 😀
aga jah, tegelt tahtsin öelda ainult seda, et mind veidi hämmastas see, et ka sina olid kergelt outsider enda arvates- minu meelest olid sa supercool (a noh, samas, vanem ja ilusam ja targem, eksole, tundubki ehk selline) .. aa, jah, sessuhtes olete oma õege ühtemoodi. õed lahedad.
pff, õega*
Eh, nonäed! Naljakas on see elu, ei oska ikka näha teise inimese sisse. Võibolla ma dramatiseerin praegu oma kooliaega natuke üle ja meeles on vaid eredamad seigad, mis muudavad erapooletu lähenemise raskeks. Aga muide, Siki oligi teistmoodi, tema oligi lahedate laste hulgas kohe. Võibolla aitas kaasa see, et ta läks kohe sellesse kooli, mina käisin enne ju 8ndas.
Aga hea on see, et LÕPUKS leiame me kõik oma koha, kus me oleme lahedad:) Või siis mõni teeb blogi ja üritab netis lahe olla, et keskkoolimittelahedust tagasi teha:D
Jõudsin ka lõpuks postituste lugemistega järgi ja mõtlesin ka selle koolivägivalla osas natuke omi mõtteid jagada.
Igatahes olen 12 aasta jooksul käinud kokku 2 erinevas koolis (koolide vahetamine oli eelkõige perekondlike põhjuste tõttu). Mõlemas koolis nägin ma täpselt sama tendentsi. Kiusati neid, kes on erinevad. Ja seda eelkõige just selleks, et justkui pöörata tähelepanu enda vigadelt mujale ja samas ma ‘lahedusele’ rohkem rõhku panna.
Sattusin ise muidu koolikiusamise ohvriks mõlemas koolis. Esimeses (ühes tallinna väga suures koolis) juhtus more or less sama mis filmis ‘Klass’. Selliseid debiilikuid kahjuks leidub, kuid erinevalt filmist, siis asi lõppes sellega, et isegi mu toonane parim sõber oli minu vastu.
Kuid huvitavalt täheldasin, et tihtilugu võis paraleele tõmmata selles koolis Ameerika (sarja) koolidega, kus tõesti populaarsemate hulgas olid sportlased. Vend, õde ja mina kõik oleme oma kooliaega meenutades seda maininud (käisime samas koolis nimelt).
Teises koolis oli asi natuke teistmoodi. Oli ainult üks inimene, kes kasutas vaimset vägivalda inimeste kallal. Ja tal ei olnud ühte sihtmärki vaid tema sihtmärgiks oli peaaegu kogu klass. Kuna kool oli väga väike (300 inimest terve kooli peale) siis ei olnud mingeid väljapaistvusi.
Mis oli aga kõige debiilsem siis peaaegu kogu aeg toimus see tegevus otse õpetajate silmade all ning nad ei teinud mitte midagi. Tihti karistati aga hoopis seda narritavat kuna ta otsustas keset tundi narrijale vastu hakata. Nendes kahes koolis kus ma käisin olid ikka väga suured vead ning pedagoogid küll midagi minu arvates väärt ei olnud.
Kuid see on ka ainult minu arvamus.
Ja noh, nüüd on see kauge minevik mida ei tahaks mõnikord ka 2 meetrise pulgaga puudutada.
Olen aga kuulnud paarilt Ameerikas vahetusõpilastena käinutelt, et see kõik erineb vastavalt koolidele. Üks käis koolis, kus olid tõesti sportlased ning nö cheerleaderid populaarsed ning temagi sattus koolivägivalla ohvriks. Kuid teine tuttav mainis, et kool oli küll väga suur kuid kogu koolipere käituski nagu üks sõna pooltest ütleb – pere. Ei eelistatud sportlasi ega ka cheerleadereid.
Kuid mulle väga meeldib see lause sinu viimasest kommentaarist – “Aga hea on see, et LÕPUKS leiame me kõik oma koha, kus me oleme lahedad:) Või siis mõni teeb blogi ja üritab netis lahe olla, et keskkoolimittelahedust tagasi teha:D”
Tundub tegelikult väga tõsi olevat. 🙂
Kas keegi teab tartus selliseid koole kus oleks olemas kisakoor?