“Mõtle, ma olen kaheksandat kuud rase!”
“Mhmh.”
“Ja ma üldse ei taaru veel. Kõnnin täiesti normaalselt. Ma alati arvasin, et kaheksa kuud rase olla, et see on midagi kohutavalt kurnavat ja noh, hiiglaslikku.”
“Nojah… Aga sa oled alati natuke imelikult kõndinud.”
“Mis MÕTTES?!”
“Noh nagu… natuke taarudes.”
“MIS MÕTTES?!”
“No sa nagu astud imelikult teinekord… Nagu labade väliskülgedele või…”
“Nii et sa tahad öelda, et ma TAARUN KOGU AEG?!”
“Ei-ei… No lihtsalt… amplituud on teine…”
dakiblogi
selle tšiki blogi, kes samastab end pardiga
4 thoughts on “amplituud”
Võõra blogi kommentaarides on hea vinguda.. ma siis nüüd vingun: ma käingi nii, talla väliskülgedel.. närvidele käib, aga ei suuda end kuidagi parandada. Koolis määrati omal ajal lampjalgsust parandavad tallad, no aitäh, arstitädi, mitte et probleem nagu vastupidine poleks. Jalanõude tallad hakkavad ikka välisküljest enne kuluma (samas jalgu ei lohista, ikka pikapeale kuluvad, hea seegi, eks). Laiad kontsad kuluvad samamoodi, neid on aga kõrvalt rohkem näha kui samamoodi kulunud matkasaapaid.. seega esteetiline probleem ka. Kuid see-eest jäävad ilusad .. saledad(?) jalajäljed liivale, põrandale jm. Peaks vist võimaluse korral rohkem paljajalu käima, aga tlnas (või mujal linnas) seda teha ei julge, jummel teab, mida külge võib saada.
Oh, kergem hakkas, aitäh!
Käisime imikuga füsoterapeudi juures, kes hoiatas, et last ei tohi enne jalgadele seisma panna või kaenala alt kinni hoides jalgadel “kõnnitada”, kui ta pole ise jõudnu arenguga etappi, kus ta selleks valmis on (s.t. siis kui ta ise end toe najal püsti ajama hakkab). Kui last liiga vara jalgadele panema hakata, siis ta hakkab oma jalgu liigse koormuse eest kaitsma asetades neid välisküljele maha. -Samuti võib juhtuda, et hilisemas elus hakkab ta sama moodi käima. Ja füseoterapeut demonstreeris ilmekalt, kuidas tema näeb tihti tänavatel ilusaid noori naisi, kes käivad niiviisi jala väliskülgedel komberdades.
Hmm, ma olen täiesti kindel, et ma ei kõnni nii. Ei kulu mul revenga moodi kuskil enne ära. Ma arvan, et pigem on asi selles, et igal inimesel on omamoodi kõnnak ja mu mees lihtsalt ei osanud seda välja hääldada:D Teine asi – üks lapsepõlvetraumasid on mul see, et isa karjus keset tänavat: “Ei kõnni jalad sissepoole!” Ja sellest ajast saadik ma jälgin hoolikalt, et kõnniksin otse. Võibolla see toob kohati omapärase kõnnaku, ei tea…
Sa oled vahest ikka nii armas 🙂