Minu poole-aasta-pulmatähtpäevakingitus meile oli piletid MMA Rajule. Mingil veidral põhjusel ei ole meil varem õnnestunud Rajul käia, kuigi plaanis on mitu korda olnud. Ja täpselt nagu Klarigi kirjutas (ma postitan telefonist, seega linki praegu ei lisa, minge lugege ise ta blogist) tundub, et MMA on midagi maru segast ja tundmatut, millest keegi kunagi kuulnud pole. Kaasa arvatud minu lähedased, KUIGI MA KÄISIN POOL AASTAT MMA TRENNIS. See on jätkuvalt nii müstiline, et kui Siki küsis, mis me nädalavahetusel teeme ja ma vastasin “MMA-le läheme”, küsis ta vastu, et mis emme maale.
Kõik, kes vähegi mind tunnevad (või lovad mu blogi tähelepanelikumalt), teavad, et mul on kaks spordinõrkust: jalgpall ja “kaklemine”, mille alla käib nii poks kui ka muud kontaktalad (öeldakse nii vist?), näiteks kikkpoks, BJJ ja muidugi MMA. Viimane on muidugi eriti hingelähedane, sest ma actually üritasin seda ka ise teha ja see oli SITAKS LAHE. Kuni ma pidin umbes kahemeetrise kutiga üks-ühte tegema ja ta mu pea lihtsalt nii ära väänas, et ma ei saanud kaks nädalat enam voodist püsti. Sellega piirdus mu hiilgav karjäär MMAs ja kuigi ma plaanin sinna tagasi minna, ei ole see õnnis päev veel saabunud.
See aga ei tähenda, et ma ei tunneks, et mu toonane treener Jorgen Matsi poleks mu parim sõber iga kord, kui taas MMA päevakorda tõuseb ja ma võin rinna uhkusest kummi ajada: vaat, on mees! Mu endine treener!
Ja seda ägedam oli, et leidsin endale Rajult uue lemmarmehe, Alik Tseiko, kes on väga sarnane mu endisele lemmarmehele, poksi super-middleweight ja light-heavyweight maailmameistrile Joe Calzaghele. Viimane läks erru kaks aastat tagasi ja ma senini vaatan vahepeal netist ta vanu matše ja imetlen. Vennal ei olnud kontol muide ühtegi kaotust ega viiki.
Omaette vaatamisväärsus oli muidugi publik. Alguses mind üllatas tibirohkus, aga siis sain ma aru, et sportlasi ümbritsevad alati kas a) tibid või b) teised sportlased ja siis ma enam ei imestanud. Lisaks oli publik parim nõuandja, eriti üks vend, kelle kilde ma Twitterisse ka otse üle kandsin ja kes lõpuks oli nii hüstras, et ma kartsin, et kui keegi kohe ei võida, siis saab ta südari. Lisaks oli publik äärmiselt munn (just!) soomlastest kaasaelajate vastu, nii et see meenutas juba rahvastevahelise vaenu õhutamist. Rääkimata sellest, et üks venelasest häälekas pealtvaataja oli avalikult eestlaste vastu ja ärgitas soomlasi neid kasti lööma. Seda vaenulikkust jätkus seni, kuni “omad poisid” ehk Dmitri Ivanov jt ringi pääsesid.
Lisaks soovitasid tarkurid publiku hulgast pidevalt võtteid, MIS EI OLE LUBATUD ja olid äärmiselt solvunud, kui võitlejad neid kuulda ei võtnud ja reeglite järgi (õhtujuhi kild, muide, oli “reeglite järele”) edasi võistlesid.
Esimest korda sain ka aru rasedafenomenist, mida oma raamatus Dooce kirjeldab, kui ta ei suutnud ameerika jalgpalli vaadata. Ka mina tundsin äärmist ebamugavust, kui soomlanna (Abikaasa sõbrannat) Kaisat kõhtu ja külge tagus. Kuidas nad aru siis ei saa, et seal kõhus on beebi! Potentsiaalne beebi! SEST KõIK ON JU RASEDAD.
Pealegi teadsin ma Kaisa kõhulihaserebendist ja üleüldse elasin vist tema matši kõige enam läbi. Meeste vaatamine tekitas ootuspärast elevust, liblikaid ja feromoonide möllu. No lihtsalt vapustav on ju vaadata neid! Muuhulgas avastasin, et üks võitlejatest on mu noorpõlvetuttav ja kohe soojendas südant teadmine, et ma olen seda kutti ju varemgi kaklemas näinud!
Nii et igati korda läks see minu kingitus meile. Kui nüüd ma end kunagi päriselt nii palju suudaks kokku võtta ja trenni tagasi vedada end…
*Tegu on Disturbedi looga, millel ei ole postiga suurt muud ühist, kui et äge laul on, mis paneb alati adreka lakke
4 thoughts on “violence fetish”
haa, kusjuures mina toon Jorgenit eeskujuks siis, kui inimesed kalduvad arvama, et igasugused faiterid (ja KÕIK, eranditult) on mingid ajukääbikud. siis ma alati ütlen, et vat näe, siuke mees on olemas, ja ta on Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi vilistlane. see tavaliselt lõpetab edasise diskussiooni, sest et ka mina ise olen antud kooli lõpetanud, ja mina olen ju ometi väga intelligentne inimene… 😛 (või siis teine variant on see, et kõik tegelikult teavad, et PSHG lõpetanud on kõik mingi kiiksuga, aga nad ei julge seda valjusti välja öelda). anyway…
see publiku humoresk oli muidugi priceless. minu selja taga oli täpselt üks kõvahäälne seltskond… noh need meniskimehed. muidugi ma ei tea, mul puuduvad eelnevad kogemused spordivõistlustega, võibolla see ongi normaalne.
Ma olin ikka üli-murtud, kui selgus, et ma JÄLLE ei saa RAJUle ja ma pean kurvalt kodus istuma.
Aga sinu “otse-ülekanne” oli õhtu parim osa 😀
Ja Jorgen ei ole ju mitte ainult PSHG vilistlane, mehel on ka psühholoogia magister käes, kui ma ei eksi ja tegemist on ikka tõeliselt toreda inimesega (nii vähe/palju, kui ma temaga varem ja nüüd viimase 3 nädala jooksul kokku olen puutunud)
Ja ma olen ka haige kontaktalade fänn, kohutav, ma vahepeal ei tunnista üldse, et ma naissoost olen 😀
Selle pärast ma taipoksi läksingi 🙂
Jorgen ja Edvin olid täna mõlemad trennis, Edvin tegi era-trenni võistlustele minejatega ja Jorgen tegi meile clinchi-trenni jälle. Olenemata sellest, et ta vasak silm täitsa sinine ja päris kinni oli ning ta päris korralikult lonkas, oli ta jälle hästi positiivne ja lahe trennis. Selles trennis on tõsine rõõm käia, treenerid on lihtsalt nii toredad 🙂
Just! Jorks on ju raamatuid kirjutanud ja kas ta mitte doktorikraadi ei tee praegu? Nii et ta on mingi imeinimene, ma ikka alati mõtlen, et siukest inimest ei saa ju olemas olla. Ja see on lihtsalt häbiväärne, kui positiivne ta suudab kogu aeg olla. Hämmastav. Ühesõnaga siuke imeinimene. Nii et Kärdu, võid talle edasi öelda, et ühes blogis on ta fännid koos:D
Klari, sa oled absoluutselt intelligentne inimene!:D
Jorks kirjutas ju alles eelmine kevad ju mingi uhke spordipsühholoogia raamatu valmis, kui ma ei eksi, kursaõde käis temaga veel tele-lugu tegemas…
Ta on tõsiselt üks ülitore ja armas, parajalt imeinimene, kes rabab vist ikka liiga mitmel rindel korraga ja seda veel väga edukalt. Sealjuures suudab ta nii kohutavalt optimistlik ja rõõmsameelne olla, et kadedaks ajab.
Eelmine nädal oli tal trenni tulles veidi paha tuju ja ta tegi nalju stiilis “täna valan ma oma paha tuju teie trenni peale välja” aga 15 minutit hiljem viskas ta nalja ja aitas hädasolijaid järgi. Super mees noh 😀
Igaljuhul järgmine esmaspäev annan Jorksile su tervitused üle 😀