Täna hommikul tegin endale sooje võileibu. Lõikasin valmis suitsuvorsti ja juustu, panin masina sisse, asetasin saiaviilud kenasti masinasse, ladusin vorsti ja juustu peale ja vajutasin kinni.
Kui ma viie minuti pärast masina lahti tegin, ei suutnud ma oma silmi uskuda: pealmine sai oli kadunud! Kuidas see võimalik saab olla, imestasin ma suuril silmil. Ma ju ei lahkunud köögist, masin oli suletud, KES KURAT PANI POOL MU SAIA PIHTA?!
Ja siis näen ma, et kaks saiaviilu istuvad kenasti aknalaual, täpselt seal, kuhu ma nad jätsin. Ning mul ei olnud mõtted hajevil ega midagi, ma lihtsalt UNUSTASIN saiadele teise viilu peale panna.
Rasedaaju. No tõe poolest.
8 thoughts on “pregnant brain”
ja mina panin kord rasedana kohvipurgi külmkappi ja läksin aluspesuga duzzi alla. polnud üldse meeldiv :):)
:D:D
läksin esmaspäeval ultrahelisse. tuli välja, et vale esmaspäev oli – radioloogi polnud tol päeval kliinikuski.
nüüd lähen uuel esmaspäeval jälle. seekord peaks õnneks minema =)
See UH on hullult äge, ta näeb juba päris lapse moodi välja! Näost just ma mõtlen. Nii et tripp saab tasutud, usun, pregnant brain or not.
Nii tuttav tunne ja külmavärinad tulid
Mul on 3 last :)…ja ma pole kunagi rasedust “nautinud”.
Mul on hea meel, et nad olemas on aga rasedana ringi tuterdamine – see oli minu jaoks kohutav.
Kui ma esimest last ootasin viimaseid päevi, siis üks vanemat sorti naisterahvas vaatas mind ja ütles: “Naudi naine seda kuni veel ühes tükis oled!”. Siis ma ei saanud lause filosoofiast aru, sest ma aina ootasin ja ootasin. Ootasin seda aega kui ma saaks enda keha tagasi. Ja kui ma siis lõpuks sain…sain kaasavaraks ka uneta ööd, rinnapõletiku(palja kõhuga õues käimisest:), gaasivalud jne.
Ja üldse.
See keha- ja kõhuorjus on üliväga väkk asi. Usu mind, ma tean mida te tunnete:).
Nii tahaks leida “retsepti” aga niipalju kui ma otsinud olen, siis seda pole. Ikka ise, ise, ise…
Üks hea ütlemine on veel: “Kõik, mida sa oma kehale nooruses teed(magamata ööd, joomapeod jne, jne.) – esialgu taastub. Aga. Keha peab absoluutselt KÕIK meeles.:) Ja kui siis ületad 40. aasta piiri, siis hakkab keha tagasi tegema.
Ja nii ongi.
Uh. Aga jah, ma mõistan sind. Õigemini, ma tean, et ma hakkan sind varsti veelgi paremini mõistma.
Esimese lapsega rase olles elasime välismaal, kuhu kolisim kui olin ca 7 nädalat rase ning kõik analüüsid/ultrahelid pidin tegema uues linnas, uuel maal, kus mul esimese hooga polnud ööd ega mütsi aimu kuidas sealne meditsiinisüsteem töötab. Esmarase eniveis, kes kõige pärast üle muretses. Kergemaks ei teinud olukorda ka see, et paralleelselt käis elukoha otsimine, autoost jne. aktsioonid, et elu paika saada.
Ühesõnaga… lõpuks õnnestus leida perearst, kes sisserännanud eestlased oma tiiva alla võttis ja kõik vajaminevad saatekirjad erinevateks uuringuteks kirjutas (enamus analüüsid erinevas linna otsas) 🙂
No seiklesime google mapsi abiga laboratooriumites ja lõpetasime lõpuks ühes suurimas kohalikus haiglas UH kabinetis. Õnneliku näoga ekraani vahtides saime teada, et mingi paber/saatekiri puudu (arst unustas). Tubli UH tehnoloog käis ajas asja korda aga manitses teine kord ettenägelikumad olema. Vastasime, et noh me ei teadnud ju. Vaatas meid etteheitva näoga ja ütles miskit: “Then talk to your friends who have had kids or something”. Mille peale me mehega vastasime nagu ühest suust: “We dont have friends!” (Unustasime lisada, et meil pole veel sõpru SIIN linnas, eriti lastega, kuna eeeee…. me põhimõtteliselt üleeile saabusime eksole) 😀 Tädi vaatas meid kui pidalitõbiseid ja lasi ruttu jalga. Kartis vist, et muidu palume tal endal meie sõbraks hakata või midagi.
Hahhahahahaa issake 😀 Parim!