Eelmisel aastal istusin ma Kastani tänava kontoris ja iga kord, kui keegi mulle helistas, et palju õnne soovida, pidin ma lume kätte ukse peale kõõluma minema, sest all polnud levi. Ma mäletan, et Patsy helistas ja laulis. Jube külm oli, ma mäletan, radikad olid pidevalt sees. Siis ei osanud ma undki näha, et sel aastal on niimoodi.
Ma isegi ei mäleta, mis me õhtul tegime, ju me kodubaaris olime. Ma mäletan nädalavahetuse sünnipäeva, kui laulsid-mängisid Kassidele Iirised poisid ja kui särava pealispinna all juba käärisid mingid pinged, mida mina ei märganud, sest olin liiga naiivne…
Ma mäletan üle-eelmise aasta sünnipäeva, kui me olime rokiklubis ja sündis legendaarne “Walk of Shame” videomaterjal…
Üle-üle-eelmisel aastal, ma mäletan, olid mul sünnipäeva ajal kätel sinikad, aga kus me pidasime, enam ei mäleta…
Nii need aastad lähevad. Imelik on. Iga korraga on aina imelikum. Naljakas on see, et SISEMUSES sa ju tegelikult ei vanane ja nii raske on tajuda, et välimus ju vananeb. Üle-eelmisel nädalal ostsin ma oma esimese kortsudevastase kreemi, sest avastasin ootamatult peeglisse vaadates (meil on nüüd selline armutu peegel, mille kohal on armutu valgus vannitoas), et nahk on muutunud… väsinuks.
Kunagi oli mul raske mõista, kuidas vanamehed saavad noori tibisid sebida. Et kas neil imelik pole, kas nad ise ei saa aru, et nad on vanad! Ja nüüd taban ma isegi teinekord a
rusaamalt, et noored inimesed on ikka ilusad vaadata, hoolimata sellest, kas see on age appropriate või mitte. Ja no muidugi ükskord rääkisin ma vist mitu tundi Underis ühe kutiga juttu ja jumala lõbus oli ja siis tuli välja, et ta on 17 või nii. Ja ma olen kindel, et isegi siis, kui ma olen kümme aastat vanem, hindan ma samamoodi noorte inimeste ilu ja atraktiivsust – nii nagu ma olen seda alati teinud, tähele panemata, et ma olen neist juba väga-väga palju vanem…
Ja samas on nii, et see “noorem sina” on justkui käeulatuses, aga nagu paralleelmaailmas, nagu unes. Sa TEAD, et see oli, et sina olid selline, aga nii raske on leida seda ühendust “noorema sinuga”. Ma tean, et ma olen muutunud, aga väga raske on öelda, kuidas täpselt. Ma tahaks korra astuda 16aastase või 17aastase enda sisse ja tajuda, kes ma siis olin, äkki siis oskaks täpsemini öelda.
/
Sel aastal tuleb vist selles mõttes kõige igavam päris-sünnipäeva-päev, et ma olen kodus, küpsetan päev otsa ja õhtu on nagu õhtud ikka meil siin. Polegi nagu tahtmist kuhugi minna, kuigi ma tean, et melanhoolia saab mind väga
ootamatult kätte, kui ma sel lasen ligi hiilida. Juba praegu ma tunnen, et melanhoor minus tõstab pead – täpselt nagu igal sünnipäeval…
Ja tegelikult oli Chasing Gravity ikka ka üks eelmise aasta lahedamaid kontsertielamusi. Uskumatu, et ma selle aastalõpukokkuvõttes unustasin mainida. Nad on maailma parimad. See on selle aasta sünnipäevalugu, teeme siis nii. (Millegipärast ei tööta selles uues theme’is video embed.)
Ja olengi 27. Ma olen alati arvanud, et see tundub teistmoodi. Et NII VANA olek tundub teistmoodi. Aga ei tundu. Ikka tundub enda moodi.
Kummaline asi see vanus.
See pilt seal üleval on viie aasta tagusest veebruarist. Ma pole enam see inimene, nii kummaline kui see ka pole.
11 thoughts on “the oldest i’ve ever been”
Sa unustasid midagi ülitähtsat, sa oled sel aastal “the oldest and the most pregnant you´ve ever been” 😀
Palju õnne!
Päeva tähtsaimale tegelasele – palju õnne!!
Kairit, that’s right, unustasin täiesti!
Tafkav, ma unustasin mainida, et tegelikult vanusega muutuvad vanemad inimesed aina atraktiivsemaks ka. No näiteks kui ma 17aastasena vaevalt vaatasin 45aastast meest “objektina”, siis nüüd võin ma seda vabalt teha. Aga noored jäävad ikka ka. Puhtteoreetilisel pinnal – ma ei tahaks neid sebida isegi vist mitte, ega jumala eest mitte päriselt endale, aga ilusad on ilusad inimesed ikka vaadata. Ja neid inimesi leidub, kes on noorusest hoolimata kenad.
Veevalajad ruulivad!:)
Palju õnne sünnipäevaks ja head uut aastat!
Sellest noorte inimeste ilust mina enam aru ei saa. Ise noor(em) olles tundusid tõesti omavanused kabedad, aga nüüd imetlen pigem nn vanu naisi (Helen Mirren näiteks), noored tunduvad kuidagi… igavad – siledad ja elust veel märgistamata.
5 a – 1 päev Sinust vanem veevalaja.
Mulle on muidugi eluaeg vanemad inimesed meeldinud ja ma ei jõudnud kuidagi ära oodata, et ma ise ka piisavalt vanaks saan. Nii tore, et sa hakkad tasapisi sinna huvitavama vanuse poole tüürima! Õnne!
P.S. samas tunnistan ausalt, et noored mehed on palju apetiitsemad kui vanad ja kõhukad.
Suured õnnesoovid! 🙂
Esmalt, palju-palju õnne!
Aga ole ettevaatlik nende kortsudevastase kreemidega, nimelt kuulsin tuttavalt arstilt, et alla 35 eluaastat pole soovitav selliseid kreeme kasutada, sest nahk pidi siis laisaks muutuma. Makes sense ju tegelikult, nii on ju paljude asjadega..
Tervitusi!
Samuti veevalajast lugeja 🙂
Õnnel pole homset päeva, tal ei ole eilset päeva. Ta ei meenuta minevikku, ta ei mõtle tulevikust. Ta on olevik, tihti mitte päev ega tund, vaid ainult hetk.
Ilusaid hetkeid Sulle!
Aitäh, tuburideidod!
… õnne ja…
endiselt.. rõõmuga mu silmad näevad, et ka sinul aastad läevad 😀 .
see on vist nüüd see tärmin, kui sa saad päriselt täiskasvanuks. no ma mõtlen seda, et lapsepõlve lõpp või nii. ja uue põneva eluetapi algus 🙂 .
palju õnne, mu kallis Daki 🙂 .