Kolmas sünnituspuhkuse päev AND I FEEL AWESOME!

Päriselt. Ma pole vist eales puhkusest nii vaimustuses olnud kui praegu. Okei, eile pidin käima linnas ja siis õhtuks valutasin küll kõikjalt jälle, aga esmaspäeval ja täna ei teinud/tee ma mitte midagi ja see on faking fantastiline. Päriselt! Ma saan lihtsalt vedeleda, Põrnikas saab lihtsalt kasvada ja kõik on super. SUPER.

Muuhulgas käisin eile üle seitsme aasta või nii hambaarsti juures. Kui ma viimati seal käisin, siis läksin just murega, et ei tea, kas peaks tarkusehambad välja võtma, sest mul aastas paar korda lööb igemed sealt tagant nii paiste, kui hammas kasvama hakkab, et nädal aega on tõeline piin. Tookord arvas arst, et ära pole võtta vaja ja… Ja põhimõtteliselt sellega tema nõu piirduski. Eile sain ma teada, et asi pole üldse selles, et hambad kasvaks, sest hambad on alt ammu ära kasvanud, vaid tegu on hoopis igemepõletikuga, mis pidevalt välja lööb, sest seal on tekkinud mingi sopistus või midagi.Nüüd ma mõtlen, et miks see eelmine arst mulle seda öelda ei võinud…

Aga awesome on hoopis fakt, et mul oli ainult üks auk. See-eest persetäis hambakivi, aga ikkagi, üks auk! Ja seegi parandatakse ära alles pärast Põrnika sündi, sest, nagu ma eile teada sain, võib tuimestussüst (ma absoluutselt ei tunnista sõna “tuimastus”, nagu mõned ei tunnista sõna “taristu”) sünnituse esile kutsuda. Nojah. Ja ma just lootsin, et saan enne kõigega ühele poole ja siis on jälle järgmised seitse aastat mureta. Või noh, okei. Vähem. Sest mul pole midagi hambaarstide vastu, ma käin seal hea meelega. Isegi süsti ei nõua ma alati, sest valulävi on mul üsna kõrge (palun siinkohal mitte sünnitusnalju teha) ja ma ei saa senimaani aru, millest mu õde räägib, kui ta ütleb, et hambakivieemaldus on ilgelt rõve. No ega ta meeldiv just pole, aga ka midagi talumatut pole selles. Arsti juures ei käi ma sel lihtsal põhjusel, et see on MEGAKALLIS. 7 aastat tagasi käisingi siis, kui sain veel tasuta… Oot, ma just hakkasin mõtlema, et pidi ikka olema natuke väiksem vahe, sest viimati kui ma käisin, siis ma maksin. Ha, vanad blogiarhiivid ütlevadki, et oli hoopis aasta 2005. No vott. Aga seekord läks 100 euri ja natuke peale ja kuuldavasti võin ma Haigekassalt lausa 10 euri tagasi nõutada. Kas pole mitte fantastiline. Lihtsalt oivaline. Miks meil ei võiks olla dental plani?

Tegelikult võiks lausa öelda, et mulle isegi MEELDIB hambaarsti juures. Mõnus on seal pikutada, kui keegi sind paremaks teeb. See on vist natuke sarnane sellega, kuidas teistele meeldib käia näiteks pediküüris, et mõnus, kui keegi suga tegeleb. (Mina pediküüris käia ei saa, sest ma ei kannata kui keegi mu jalgu katsub. Kunagi, kui ma lapsena varba ära lõin, ei saanud ema isegi seda kinni siduda, sest ma tahtsin teda iga kord jalaga näkku peksta, kui ta käed külge pani.)

Enihuu. NII MÕNUS ON MITTE MIDAGI TEHA!

Või noh, muidugi on mul buttload of asju, mida oleks vaja teha, raamatuprojekte ja toimetamist ja värki, aga ma võtsin endale kaks vaba nädalat. Et pidada sünnipäevi, käia Tartus arsti juures ja nii üldiselt, oma zen tagasi saada. Ja ma naudin seda sajaga.

Ahjaa. Laupäeval käisid külalised ja ma sain endale kingituseks kolm rösterit. Siit õppetund: kui sa mitu aastat vingud, et sa midagi tahad, siis ole valmis, et sa lõpuks selle saad – mitmuses.