Ma olen viimasel ajal väga palju lugenud. Kuna ma võtsin kätte ja hakkasin läbiloetud raamatuid üles märkima, siis näen ma eriti selgelt, kuidas ma neid viimase paari kuu jooksul neelanud olen. Isegi mind ennast üllatab natuke, et Stieg Larssoni telliskivi on minu jaoks kahe-õhtu-raamat. (Kirja panen ma oma raamatuid siis siia lehele, kui keegi juhuslikult on märganud:)
Ma annan endale aru, et see on suuresti eskapism ning suuresti “ette” lugemine, sest jumal teab, millal mul jälle lugemiseks sel määral mahti jääb. Seega ei tunne ma mingeid süümepiinu ja vaatan vaid imestavalt otsa sellele, kes julgeb mulle ette heita, et ma nii palju aega raamatutele pühendan (kui selline inimene peaks leiduma). Ma tunnen sellest naudingut ja ainus hirm on, et raamatud saavad varsti otsa, tööraamatukogu enam kasutada ei saa ning kere valutab liiga palju, et end mõnda raamatukokku vedada. Jätkuvalt mõtlen e-lugeri soetamise peale ja aina tõsisemalt.
Samasugust naudingut lugemisest tundsin ma viimati vist lapsena, kui suvevaheaegu eelistasin vanaema diivanil veeta, tuhnides vanades raamatutes. Või õigemini, tunne on sarnane: et ma peaks justkui tundma süümekaid, aga ma ei tunne (“Väljas on nii ilus suvi, mine ometi õue mängima!” vs “Sa oled perenaine, miks meil ei ole soe söök laual ja vannitoapõrand pestud?”). Ja ma loen ja loen ja loen ja muutun aina kurvemaks, kui raamat taas läbi saab.
Muidugi satub ka halbu raamatuid sekka. Üks sellistest, mida kohe soovitada ei julgeks, on noormees nimega Egert Anslani debüütromaan “407 karaati” (kuigi raamatu kaanel öeldakse, et tema debüütromaan alles ilmub, siis on mul seda raske uskuda, kui ma debüütromaani juba käes hoian. Poteito-potaato?). Tähendab, see on täitsa okei, aga ma ei tea, kas see õigustab endale kulutatud aega. Teos on telliskivi, ilmselgelt on autor püüdnud ja natuke üle pingutanud. Mõned liinid on tarbetud ja ei vii kuhugi, mõned “psühholoogilised” sisevaated käivad ilmselgelt üle tema pea. Vahepeal kehtib ütlus less is more ja selle raamatu puhul küll. (Pikem arvustus peaks ilmuma lähiajal Naistes.)
Ja siis üks üllataja – Chelsea Handler “Minu lustlik elu”, groteskse alapealkirjaga “Vaba hing, sex ja linn” (minu esiletõste). No päriselt. Kesiganes leidis endas jultumust panna EESTIKEELSE raamatu kaanele sõna “sex”, peaks end kõvasti näkku lööma. Kas see inimene arvas, et potentsiaalne lugeja äkki ei tunne ära sõna “seks”? Või siis tahtis ta äärmiselt ebaõnnestunult püüda “Seksi ja linna” vaatajaid? Igal juhul, ma pole vist eales lugenud raamatut, mille pakend oleks nii eemaletõukav, aga sisu üllatavalt hea. Päriselt, ma poleks sellele pikemat mõtetki pühendanud, kui ma poleks juhuslikult seda lahti teinud ja paari lõiku lugedes aru saanud, et tibi on äge! Alkohol, mehed, eneseiroonia – äge noh. Ta on äge ja kirjutab ägedalt. Kuigi palju ägedam on ilmselt originaalkeeles lugeda. No kuulge, igal juhul annab ju palju parema pildi pealkiri “My Horizontal Life: A Collection of One-Night Stands” kui eestikeelne variant. Ja pealegi on tšikk kirjutanud raamatu “Are You There, Vodka? It’s Me, Chelsea”. Nii et ühesõnaga värskendav tuuleiil kõikide rasedaraamatute vahele. (Pikem arvustus peaks ilmuma samuti lähiajal Naistes.)
Ja praegu olen kaevunud Stieg Larssonisse. “Lohetätoveeringuga tüdruk” sai läbi, täna kohe ka “Tüdruk, kes mängis tulega”. Mulle meeldib Larssoni stiil. Ta on muhe, tabav ja väga edukalt järgib reeglit less is more. Ka julmi ja rõvedaid stseene kirjeldab ta kohati närviajava rahulikkuse ja emotsioonituseta ja see just ongi ta tugevus. Nagu Hargla kuskil ütles – lugejale pole vaja selgitada, mitu torni kindlusel on või mis värvi lipud neis lehvivad, piisab, kui ütled “kindlus” ja lugeja loob juba ise sellest endale pildi. Ometi on ta raamat paras tellis ning mitte selle tõttu, et autor oleks liialt oma häält armastama hakanud. Mulle tundub, et see ongi põhjamaalik kriminaalromaan – põhjalik, oma rütmiga ja isegi natuke aeglane, emotsionaalselt justkui distantseeritud. Lugesin ühest arvustusest, et “Lohetätoveering” kippus venima – kui süüdlased olid juba kolmveerandi peal teada, siis miks edasi jahvatada… Aga minu jaoks oligi see lõpu “venivus” tõeline komm! See, kuidas sõlmiti kokku kõik raamatu jooksul tekkinud otsad, kuidas leidis lahenduse “algne” probleem, see oli mõnus! Ja muidugi tuletas see raamat meelde, mis tegelikult peaks olema ajakirjanduse eesmärk…
Nii, nüüd tuleb ainult hea raamatukogu leida, et raamatutevool ei lõppeks…
10 thoughts on “viimase aja lugemisvarast”
chelsea raamatu kohta ei saa jätta kuidagi mainimata, et selle tõlkija maris on üks minu parimaid sõpru 🙂 ta isegi konsulteeris minuga, saamaks nõu, kuidas pealkirja tõlkida. väga head varianti me välja ei mõelnudki, aga too, mis lõpuks sai, marise välja pakutud variantide (litsakas jmt) hulka kindlasti ei kuulunud, on tõesti täiesti mõttetu. sex ei olnud ka kohe kindlasti tema idee.
aga raamat ise on aus, indeed 😀
Tikker, kusjuures ma imestasingi seda, et tõlge iseenesest oli hea, midagi polnud ette heita! Näed siis:)
CV, eks ta ole, ma vist sellepärast ütlesingi, et “vahepeal”. Alati ei tööta less is more ja teinekord naudidki stiili, kus kõik ette joonistatakse lipukeste arvu ja värvini.
Laura, siis tuleb vist ära osta:) Luize, ma kahtlustan, et me lõime ise endale mõtteisse seksika Mikaeli, sest teda ju välimuselt väga ei kirjeldatud. Samas – kõik need naised, kes end tema otsa viskasid, andsid sellele hoogu…
Keegi oleks kunagi võinud Victor Hugo’le öelda, et “lugejale pole vaja selgitada, mitu torni kindlusel on või mis värvi lipud neis lehvivad, piisab, kui ütled «kindlus» ja lugeja loob juba ise sellest endale pildi”!
No vabandust, see oli esimene asi, mis pähe kargas ja tundsin vajadust seda siin jagada, sest minu arvates oli naljakas mõte 😀
E-luger on kindlasti hea ost. See, et loetakse ka elektroonilisi raamatuid, ei tähenda ju kohe seda, et kõikidele raamatukogudele ja paberväljaannetele keeratakse selg. E-raamatuid on näiteks väga hea reisides (ja muidugi ka muul ajal) lugeda – pole vaja endale tervet hunnikut raamatuid kaasa vedada, kui üks kerge ja väike e-luger mahutab kogu raamatukogu.
Larssoni filmid on ka head, need rootsi omad. Aga tõeliseks nautimiseks peab vist raamatu enne läbi lugema, sest filmist jäävad paljud liinid täitsa välja. Noja peategelane pole üldse nii seks mees, kui raamatu järgi võiks arvata 🙂
Mind vaimustas Stieg Larssoni saaga väga, kuid kahjuks ei saa sama öelda nende rootsi Lohetüdruku filmide kohta. Pärast lugemist võib neid muidugi vaadata, kuid mulle tundusid raamatud ikka väga-väga palju paremad ja sisukamad, mis on muidugi loomulik, kuna filmidesse ei saagi kogu raamatu sisu panna. Kuid minu arust oli palju must-be kohti fimist ära jäetud, nagu nt üks mu kõige lemmikumaid kohti “Tüdruk, kes mängis tulega” algus, kui ma ei eksi, kogu see pikk osa, kus Lisbeth reisil oli. Seega ma usun, et seda saagat saab ka paremini filmina lavastada ja tasub oodata ameerika versiooni Daniel Craigiga 🙂
Ma arvan filmide kohta sama tegelt… kui nüüd hakata järele mõtlema, siis palju jäeti välja jah, kogu see häkkimise asi näiteks. Aga Mikaeli on kirjeldatud küll, või siis noh, jäetud mulje, et milline ta võiks olla. Mul tekkis mingi seos kellegagi, keda ma tunnen, aga ma ei suuda täpselt meenutada, kes see on 🙂
Filmide osas ma kardan seda ameerika varianti küll rohkem. Ehkki Craig on ju täitsa sümpaatne.
Mnjah, ma pole küll filme näinud, aga tõesti on raamatud väga sisukad ja raske oleks ette kujutada, kuidas sellest stsenaariumi teha saab, paratamatult peab palju välja jääma…
Kas tead, et 19. aprillil kell 17.00 tutvustab kirjanik Indrek Hargla Tallinna Keskraamatukogu (Estonia pst 8) rõdusaalis eelmise aasta lõpus ilmunud raamatut “Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” ja “Melchiori” sarjas kevadel ilmuvat uut osa “Timuka tütar”?
V.t. ka http://www.keskraamatukogu.ee/index.php?id=48122
Jei! Ainult et… kuupäev on selline, kus ma kas a) olen kahes tükis juba, b) hakkan tegutsema aktiivselt kahestumise suunal või c) olen valmis haiglasse tõttama esimesel võimalusel. Nii et vist jääb ära, ma ju Tartus sünnitada plaanin:)