Ühesõnaga, reedel, kui ma olin täiesti surnud töönädalast, pidevast valutamisest ja igapäevasest projektist “Lehm libedal jääl (kes veab kilomeetrite kauguselt süüa koju)”, otsustasin ma, et ma pean tegema endale restardi ja saama inimeseks.

Kõigepealt proovisime me tähistada pulmatähtpäeva, käisime kinos “Kuninga kõnet” vaatamas ja hiljem Olematus Rüütlis söömas. Viimane oli väike pettumust, ootasin apteeker Melchiori vaimus keskaegset hõngu (ikkagi Toompea! Ikkagi see koht, kus see rüütel tapeti!), sain sünnipäeva tähistavad vene baabad ja jazzi-versiooni tuntud süldilugudest. Aga oli okei. Film oli muidugi überäge, Colin Firth on ületamatu ja noh, ajalugu, eks, see ajab mind siin viimastel päevadel niikuinii pöördesse kohe*. Imestama pani see, et kino oli rahvast TÄIS. Kas see on mingi Tallinna eripära või siis olen ma käinud koguaeg kinos valel ajal, aga ma pole vist kunagi näinud saali, mis on 80% täis.

Laupäeval proovisin päris-restarti ehk siis tunnistasin endale ausalt, et mul ON VAJA sõbrannatamist ja mojitosid olen ma niikuinii pool aastat igatsenud, rääkimata heast restos-käigust**. Niisiis tuletasin Nirtile meelde tema jumalast antud kohust rasedate õnnetute naistega tegeleda ja me päevavarastasime mitu head tundi, õgides head pastat ja juues mojitosid. Ja lõpuks käisime veel romantilist komöödiat (“Love and other drugs”) ka vaatamas. No mis saaks olla parem, eks. Siis ma jõudsingi järeldusele, et inimeseks saamiseks on tingimata vaja sõbrannatamist ja päevavargust ja ma kavatsen edaspidi neid restarte veelgi teha.

Ahjaa, kogu see aeg käis mul kodus arvuti ja üritas tõsta mõndasadat gigabaiti staffi ühe kõvaketta pealt teisele (uuele! minu omale! ise ostsin!) ja pärast seda, kui ma olin guugeldanud the shit out of error 0x8007045D ja teinud kõike, mida oskasin ja ka seda, mida ei osanud, andsin ma alla ja otsustasin, et pekki. Kodust on vaja pagenduda, sest siin on jälle remondi-, also known as sõjatanner ja nii läksin ma kolmandat korda sel nädalavahetusel kinno ja vaatasin filmi nimega “Tron: Legacy”. Jõudsin järeldusele, et kui ma surivoodil üldse midagi kahetsen, siis ei ole seda mitte kõik need üheöösuhted, korrad kui ma olen püüdnud alkoholi alistada või sekundid, mis on raisatud nime “Nõia-Ints” pealkirjadest lugemisele, vaid just need kaks tundi, mida ma selle filmi peale raiskasin, on põhjus, miks ma surivoodil nutan. No vähemalt oli see visuaalselt… okei, aga süžee ja kõik muu sakkis nii hullult äässi, et ma isegi ei suutnud pahandada nende kümnete inimeste peale, kes filmi ajal edasi-tagasi käisid, sest kui ma oleks viitsinud oma valutava kere püsti ajada, oleks ma vist kah käinud vahepeal koridoris aega surnuks löömas.

Enihuu. Tänu sellele, et tänane päev on olnud nii übernõme, siis on kadunud kõik see positiivsuslaks, mis ma eilsest sain ja ma lähen uude nädalasse, hambad risti ja palved huulil, et saaks juba rutem puhkusele ära, sest mul on tunne, et ma lähen vaikselt hulluks. Tahaks, et juhtuks midagi head ja kohe praegu!

/vasakule puhisedes ära/

//lootes, et peagi saab see sõda siin kodus läbi ja ma saan kuhugi pikali heita ja raamatut rahus lugeda//

///also known as wishful thinking///

—

*Ajaloolasest ema arvas, et minust võib veel asja saada, kui ma guugeldades leitud teadmisi vitaalivendadest presenteerisin; mina arvan, et minust võib lihtsalt hea guugeldaja saada.

**Hea restos-käik: hõlmab huvitavaid toite, soovitavalt Itaalia päritolu. Igal juhul ei kvalifitseeru heaks restos-käiguks need korrad, kui pearoogade hulgas on valida pippuripiffi ja klassikalise seaprae vahel.