Tartus on ikka nii mõnus olla. Magada saan hoolimata vanast loppis külalistetoa madratsist täiesti suurepäraselt (ja hoolimata hommikusest kohustuslikust pissilkäigust – oh, kuidas see võiks juba läbi olla!), eile tegin valmis kolm erinevat magusat küpsetist (millest ühest pool kukkus maha, aga pole hullu) ja täna saab võibolla natuke lund lükata (või harjaga… harjata). Ja muidugi jõul. Seda olulist asja ei saa unustada.

Arutasime eile emmega, et me ei saa aru neist, kel tuleb pühadestress. St ma SAAN ARU teoorias, mis erinevad faktorid seda põhjustavad, aga ma ikkagi nagu ei saa aru. Naljakas, eks, ma peaks ju igasuguseid stresse ja depressioone ise väga hästi mõistma. Aga minu jaoks on jõulud olnud alati tervenemise ja stressist lahti saamise aeg, mu eelhäälestus on alati olnud teine. (Räägib inimene, kellele tekitab stressi see, kui ta oma igaõhtust pomelot ei saa…)

Mulle meeldib see, et saab vaaritada, et päev otsa on mõnusad perekondlikud ettevalmistused selleks, et saaks õhtul maha istuda ja isekeskis end mõnusalt tunda. Mulle meeldib kingitusi valida, mõtiskleda, mida kellele kinkida, hiljem neid pakkida. Mulle meeldib süümekaid tundmata kõht täis puukida (ja iga jumala kord üllatusega avastada, et ei olegi midagi juurde võtnud), näha neid nägusid, mis on kallitel kinke avades, käia surnuaial ja imetleda seda tuledemerd… Ma ei tunne, et ma peaks kõike jõudma või et kõik peaks olema ideaalne. Kõik ONGI ideaalne hoolimata sellest, kas ma teen midagi või ei tee, või kas miski läheb natuke viltu või kukub pool plaadikooki maha. Ja kuigi sugulased on kõik mööda ilma laiali, ei tunne ma mingeid süümekaid, kui neile külla ei jõua, sest see lihtsalt on nii, et meie peame jõule ema juures, nii on olnud ajast aega ja jääb ka, aamen. Armsaid jõuab külastada ka teine kord ju, selle pärast ei pea stressama!

Aga samas ma saan aru, et on inimesi ja peresid, kus on teistmoodi, kus vaadatakse asjadele teistmoodi ja las nii ollagi. Kuid palun ka mitte pahandada, kui ma panen kõrvad kinni, kui keegi hakkab kurtma kommertsialiseerumise, liigvaraste jõulukaunistuste ja hulluse teemadel, sest minu maailmas seda pole. Ja nii on täitsa hää.

Nii et ma ühinen Triangli jõulusooviga – et olgu teie kõigi pühad täpselt sellised, mis on teile ideaalsed. Ja igaüks peaks ju rõõmustama selle üle, et on pööripäev ja siit edasi hakkavad päevad kukesammu haaval pikemaks taas minema. Üks ring sai jälle täis.

Muah!