Ma mõtlesin välja, mis on mu peamine probleem Tallinnaga. Ma ei tunne end siin turvaliselt. Ma ei tunne end isegi seal kastis turvaliselt ja see peaks ju nime järgi olema nüüd mu kodu. Mind häirib kohutavalt, et ma elan justkui ostukeskuses või mõnes muus eriti lärmakas kohas, absoluutselt iga krõps ja ohe on läbi seinte superhästi kuulda. Rääkimata siis sellest, kui lapsed otsustavad koridoris kisada ja joosta või vastaskorteris taas sõda puhkeb või ülal korteris omavahel lõuatakse. Oh, võiks öelda, et ma isegi lausa igatsen oma Ropka-naabreid! Neile sai vähemalt politsei kutsuda või ukse taha minna, aga mida teha, kui läbi kostavad TERVE MAJA TEGEMISED?! Sittagi pole ju teha!
Ja rääkimata siis sellest, et kui minuga peaks siin linnas midagi juhtuma, poleks mul kellelegi helistada. Või kuhugi minna – nagu juhtus tookord, kui ma ei saanud välja helistada ja ma hilisõhtul Tartust tulin, et avastada – välisukse võti ei keera. Ma põhimõtteliselt oleksingi siis veetnud öö ukse taga, sest kellegi juurde poleks minna olnud, helistada ei saanud ja lootma pidin vaid sellele, et äkki keegi tuleb veel hilja kuskilt ja tahab ka koridori sisse saada (mis juhtuski õnneks). Tartus oleks mul olnud laksust viis kohta, kuhu öömajale minna – ka siis, kui ma helistada ei saa.
Või kui peaks midagi juhtuma autoga, nagu oli eile. Tahtsin maale vanaema juurde minna, aga kuna ma eksisin ära, siis sõitsin paagi tühjaks ja oligi kööga. Vanaema elab ju jumalast hüljatud kohas, kus lähim bensukas on 30 kiltsa kaugusel. Hinge kinni pidades jõudsin bensukani välja, aga kui ma olekski tee peale jäänud, siis sinna ma olekski jäänud. Noh okei, on Kats, kellele ma saaks ehk helistada, aga temagi on ju poole kohaga tartlane ja kui teda pole või kui ta ei saa appi tulla, siis polegi rohkem.
Ja ma ei tunne end ühistranspordis või tänaval turvaliselt. Mis on äärmiselt imelik, sest ma olen end alati üsna kartmatuks pidanud ja alati olnud uhke selle üle, et getos kasvanud ja värki. Nüüd on aga nii, et kui trammi satub “Mamotška! Bolna!” lõugav ja kisav narkomaan, olen ma pisarateni tänulik, et minu ja tema vahel istub vanataat, kelle taha ma saan varjuda, juhul kui mees peaks noa välja võtma ja oma bolnat lahkelt ka teistele jagama. No tõsiselt, ma olen muutunud chickenshit-tüüpi inimeseks ja see on häiriv. Kui ma õhtul trammist eluga välja saan, olen mitu korda olnud nutu äärel kergendusest – ja vihast, et ma pean selliseid asju läbi elama. Oh, muidugi, hormoonid on üheks vabanduseks sellele. Ja teiseks fakt, et enam ma ei saa surmapõlgurina kaklusse joosta, kui selline hetk peaks tulema. Varem olin ma selleks valmis ja ei kartnud kakelda. Nüüd kardan ma isegi purjus inimese ainitist pilku, sest jumal teab, mis juhtub, kui ahvile silma vaadata, eks.
Ma saan aru, et enamikule teist tundub see hala arusaamatu ja imelik. Aga võib-olla kardate teie midagi, mis minu jaoks minu kodulinnas mulle endale üldse hirmus ei tundu! (Või võibolla olete te terved inimesed, kel pole aimugi, mida tähendavad paranoiad.) Sest mind häirib see, et siin on kõik võõras ja siin pole ühtegi omast pidepunkti, millest ma võiks häda korral haarata. Ja kuna ma olen chickenshit, siis ma päriselt kardangi iga viimast kui asja viimasel ajal, millele ei aita kaasa see, et ma ei saa siin linnas selles kastis magada ja ma olen üleväsinud, stressis ning pea kohal vilgub pidevalt punane “paanika!”-latern.
Ning muidugi on tagasi paranoiad, mis kogu loo veel talumatumaks teevad. Paranoiad, mida pole olnud minuga vähemalt poolteist aastat.
Ma olen tõsisel langusteel.
19 thoughts on “whinings of a chickenshit”
vot, ma olen trammiga liinil kopli-ülemiste umbes pool aastat tööl käinud ja pole peaaegu üldse seiklusi ette tulnud. no olen näinud mõnda joodikut ja 2 korda ka ühte meest, kes vist oli narkomaan. aga muidu alati rahulik, ainult mupo umbes kord kuus ja vahel tihedamalt ka. ehk on asi kellaaegades. liigun hommikul 11 ajal ja tagasi 18-19 ajal.
eks sul on vist tegelikult see probleem, et sa tulid tallinna mitte omal soovil ja siis tundubki kõik halvem. kui oleks nii, et tallinna kolimine oleks olnud su oma idee ja tahtmine, oleks ka suhtumine hoopis teine. hormoonid veel lisaks ja ongi 🙂
Tihane, nii ongi: kui ma eelmine kord Tallinna tulin, ei olnud üldse nii hull see asi, mäletan. Aga praegu on jah kogu kompott, hormoonid, sund, lisaks see, et ei saanud valida elukohta jne jne. Ja Kristi, lennuhirm on ka tekkinud! Päkapikk käis ära, suur-suur aitäh!
Kopli on muidu täitsa kena, vahemaad on probleemiks ja see, et meie kandis elavad ainult trammid ja ongi suht kõik, mis meil siin taga lõpus toimub. Aga tuleb üles otsida ägedad kohad, neid kindlasti on. Aga seiklused trammis võiks tõesti ära lõppeda – või siis ei tahaks pühapäeva hommikul esimese asjana näha, kuidas mingi tšikk akna all overdose’ib.
Kui ma rasedaks jäin siis tekkis täiesti lambist lennuhirm. Ma niii plaju lennanud ja alati meeldinud, ka üle ookeanite üksi, ja pole probleemi olnud. Aga vot tuli. Ja jäi. See hirm. Äkki mingi rasedusega kaasnev alalhoiuinstinkt. Aga küll varsti Tallinnasse ka tuttavad ja sõbrad tekivad, ma usun. Ja kui ei teki, siis tuleb tartlased kuidagi Tallinnasse mmeelitada 😛 Muide, kas sul päkapikk käis reedel? Kui kohal siis saab päkapikk postkontorist antud kulleripaki tsheki ära visata:D
Kus kandis sa seal Koplis nüüd siis elad? Kopli on lahe suviti, kui on palju päikest ja rand lähedal, aga sügisel-talvel on tiba tusane tõesti.
Oota kuni laps sunnib – siis hakkad VEEL rohkemaid asju kartma 🙂 Mul oli ka emaduse alguses kohutav apu tunne, aga siis sain aru, et see hirm tuleb just selle emaduse territooriumiga… mingil momendil harjud ara ja enam igaminutiliselt ei paanitse/pabista…
Elan Tallinnas 3. aastat ja magan teisel korrusel ühikas ka nii, et välisuks topeltlukus ja lukutan veel lisaks oma boksiust ka. Kui mees kõrval, siis läheb ainult välisuks lukku. Varem aga magasin üksi üldse nii, et nuga oli madratsi all ja pipragaas voodijala kõrval. Üsna drastilised meetmed jah, aga vähemalt ei karanud öösel iga sahina peale üles. Samas süvendab Tallinnas paranoiasid see, et kui isegi kellegagi keset tänavat midagi juhtub, siis kõnnivad inimesed lihtsalt pead teisele poole keerates mööda, kedagi ei huvita, mis toimub.
Ma ilmselt pole parim lohutaja, sest kobisin ise peale 9. kuud pealinnas tagasi Tartusse aga mul oli täpselt samasugune ebaturvaline tunne seal. Võib-olla on tegemist ka osaliselt asjatu hirmuga, mis on tingitud sellest, et palju räägitakse, kui ohtlik ikka Tallinnas on, kuid samas, selliseid narkareid nagu Tallinnas, pole ma Tartus elusees näinud…Ja trammid on tõesti kõige hullemad kohad.
Minu probleemiks saigi lõpuks see, et ma ei suutnud seal ära kohaneda – sõbrad jäid ikka Tartusse, Tallinnas ma kedagi uut ei leidnud ja isegi oma Tallinnasse kolinud Tartu-sõpradega olen nüüd rohkem suhelnud kui tollal ise Tallinnas elades…Ma tõesti loodan, et Sul paremini läheb, sest tegelikult on ju Tallinnas palju rohkem võimalusi ennast hästi tunda (teatrid, kinod, poed ja kohvikud) kui Tartus ja jama on sellest lihtsalt hirmu tõttu kõrvale jääda. Ja üldiselt kipub nii olema, et kui olukord ikka talumatuna tundub, tuleb elus tihti mingi lahendus ette.
Kui sa suveni vastu pead, siis ma võin sulle teha ühe jalgrattaekskursiooni Koplis ja Põhja-Tallinnas. Ma iga suvi käin paar korda nostalgiaringil Koplis.
No ma ju RÄÄGIN, et asi pole niivõrd Tallinnas, vaid meelestatuses ja mitmete halbade asjade kokkulangemises. Kui ma poleks rase, oleks saanud ise elukohta valida (kasvõi Koplis, aga oleks saanud ise valida! Ja Kopli on OK tegelt ju.), oleks tulnud OMA, mitte abikaasa töö pärast jne jne, oleks olukord hoopis teistsugune. Aga seda, kuidas igast värvikad tüübid mu mulli üritavad tungida, ma ka aru ei saa. Müstika.
Aabram, teeme ära:)
Rahu, ainult rahu. Hirmud on okei, kui need ei muutu foobiateks või paanikahoogudeks. Väikesed hirmud on kõikidel. Mina kardan siiani Tartus jõeäärset parki, kus mu sõbrannat üritati vägistada (päästjaks osutusid kiired jalad lõpuks, thank god, et tegu oli sportliku neiuga). Kardan kodulinna pimedaid tänavaid, sest pimedus tekitab minus ebaturvalise tunde kontrolli kadumise tõttu. Kardan samal põhjusel, visuaalse info puudumise tõttu, metsas üksinda käia ja pimedasse metsa ei läheks ma surma ähvardusel ka üksinda vist. Kardan endise kodutrepikoja pervonaabrit, kellel on komme trepi peal ees seista ja veidi põigelda, et ikka kokkupuude oleks (kardan hoolimata sellest, et kui reaalselt mõelda, on tegemist ohutu ja kompleksides vanamehenässiga; ebameeldiv on ja kõhe ikkagi). Kardan üksinda olla uues kodus, kuna 1. korrus ja suur tühi mitme sissepääsuga maja… ei hooma seda, mis teises elamise otsas toimub. Kamoon, mul tekkis ärevus isegi siis, kui endise kodu trepikojas keegi käis ning see korterisse sisse kostis- peamiselt seetõttu, et jeerum, äkki ühistu esinaine või keegi muu provva tuleb mingit udujuttu ajama sellest, kuidas meie korteri põrandaküte üldelektrit tarbib või “kindlasti te varastate vett, sest teil on nii väikesed vee arved”.
Teinepool on mind juba ammu Paanika-Neleks ristinud ning ma ise tervitan oma ärevust alati elutervelt- mul on lubatud mõistuse piires ärev olla ja kui ma näen ohu märke, et see hakkab väljuma normi piiridest, siis ma saan sellega edasi tegeleda. Pealegi, kui ma pimedaid tänavaid poleks vältinud, poleks ma tõenäoliselt Tartus nii mõndagi huvitavat tänavat või arhitektuurinäidet avastanud:) (Ringiga minnes näeb põnevaid asju.)
kõlan nagu stalker, aga kui sa kunagi ukse taha jääd, võta minuga ühendust 😀 ma elan õikal oma kahe kassiga, vähemalt tead et sa ka nüüd tänavale ei jääks, kui see su hinge lohutab 😀
eeem karbis? Randla tn kabinetid?
Ja mina.
Mina olen ka ju selles neetud linnas ja vihkan samamoodi neid haisvaid busse ja tramme ja troppe ja tõmblemist ja distantse ja tühjust.
Sain just auto ka korda, niiet olen jälle võimeline tekkima igasugustesse kohtadesse. Mu numbrit tead, eks?
Mul on vist ma ei tea millega vedanud, aga ma olen end Tallinnas alates suht esimestest päevadest üsna koduselt tundnud. Ilmselt on asi selles, et suurema osa mu ajast täidab ülikool ja koolis on väga vinge rahvas, lisaks pole Mustamäe teab mis kriminogeenne kant (kuigi teel kodust kooli jääb poolele teele hullar ja ramps, nii et sellel marsruudil on üht-teist põnevat juhtunud), kuskil Koplis elades ma ilmselt oleks märksa paranoilisem. Kuigi, ka siin tunnen ma end halvasti kui välisuks lukus pole ja õhtuti rõdul suitsu tehes tõmbun pisut krampi kui akna alt mõni purjus kamp mööda kakerdab – äkki märkavad mind, hakkavad tülitama, akent lumepallidega loopima, vihastavad mu igno peale, püüavad koridori pääseda, hakkavad ukse taga lõhkuma…?
Trollis ja trammis ma tavaliselt kas magan pooleldi (!) või loen midagi, ei viitsi üldse ringi vahtida ja iga kalkarit või asotsiaali pilguga puurida ja kahtlustada. Olen omas mullis. Isegi Balti jaama kodutud ja kerjused on kuidagi sõbralikud ja omad, vahepeal annan neile taskupõhjast peenraha, siis oleme eriti suured sõbrad. Linnas liikudes keeran käekoti sanga kaks korda ümber käe, et kotipoisid seda ära rebida ei saaks, see on vist üsna ainuke turvameede, mida ma linnas liikudes kasutan. Muidugi, kuivõrd ma punktist A punkti B liikudes sageli suitsetan, siis riskiksid kotipoisid sellega, et mu kotti krabades ma kustutaks suitsu neile näkku lihtsalt. (-:<
Aga suvel on Hirvepargis märksa meeldivam istuda kui Tartus Pirol.
Ma olen ilmselt pime või mis. Kus kohas need pätid ja kriminaalid teil on kõik?
Ma olen alati mõelnud, et Tallinn on väike, armas ja nunnu linn. Tartu on väiksem ja nunnum, aga ikkagi.
Oi, kullake, sul on vist kehvem pool meie kommikarbist?:)
Mina näen koplis ennekõike seda ilusat külge – parke ja merd, kiireid tramme ja vaikust – minu peale ja kõrvale pole vist midagi sattunud. Ilmselt mõjub see ka, et see osa karbist ei ole minu kodu, pigem nagu hotellituba.
Alguses ma võtsin umbes 3 päeva ja tutvusin põhjalikult ümbrusega, siin ei ole midagi hirmsat – hirmsam osa on sõle kandis, see lõpp siin on rahulikum osa põhjatallinnast, randla oleks tõenäoliselt hullem. Või siis ma olen just oma hormoonid kontrolli alla saanud – see hirm oli päris hull tegelikult, eriti hull imiku esimestel elukuudel. Paidev paanika isegi koplis elamata. Aga läheb üle.
Kuigi tõsi ta on, et vaikust tallinnas ei ole, ei mägedel, ega koplis, ammugi kesklinnas. Vaikus algab ikka lähivaldades, selle pärast me olemegi valmis iga kell kilomeetreid koju sõitma.
Kui sa tahad, võime sulle vastassahtli võtmed anda – meid seal palju pole, magada saad kindlasti!
Ma igaks juhuks ei ütle parem midagi, sest Kopli on üks ütlemata mõnus ja turvaline paik mu meelest. Ja kuskohas sa neid narkomaane kogu aeg näed ja kuidas saavad trammid aeglased olla? Tallinna kõige kiirem liiklusvahend! Vot kui sa elaksid Õismäel, siis ma saaks virinast aru.
A minu ukse taha võid öösel vabalt tulla, juhul kui sa ei karda jalaluud ära murda või liivahunnikusse sisse astuda, diivanil saab öö küll ära magatud. Pealegi on mul alati kõnelimiiti + lauatelefon.
Aga kas teil polegi üldse võimalust ise valida, kus elate? Kui ikka kuidagi ei meeldi seal karbis, kas te oma korterit ei saa üürida?
Evu, ei saanud jah, määrati. Ja hea, et sinna määrati, oleks veel võinud hullemini minna, saada näiteks Musta lõppu kuskile, kus pole isegi bussiühendust. Üürimine pole mõttekas. Me saaks, aga rahaliselt oleks see hirmus laks. Ja eks ma ikka harjun ka:)