Frisky kirjutab kõige nõmedamatest jõulukingitustest, mis selle saidi töötajad on kunagi saanud. Hakkasin mõtlema oma hulleimate kinkide peale – ja neid polegi eriti. Mulle on vist üldiselt väga hea kingitusi teha, mulle meeldivad paljud asjad:) Tavaliselt tunnen ma end sitasti siis, kui mulle tundub, et õde on ebaõiglaselt ägedamaid kinke saanud – no siuke lapsepõlvest pärinev õdedevaheline rivaalitsemine, eks.
Muidugi ainus kink, mis mul kunagi meelest ei lähe, on Tannu käest saadud jumalaluule raamat. Ma tean, et ta kinkis selle mulle heast südamest, vaatas, et ilus pealkiri ja raamat kah pealegi, et ju mulle ikka meeldib. Luulet ei loe ma niikuinii (kui, siis Andra ja Aapo oma vaid ja vahel harva ka muud), aga see oli jah, huumor, ütleme.
Eks vanaema kingitused on ka olnud sellised, mida pole osanud noorena hinnata. Oi küll ma kirusin, kui jälle pakitäie rätikuid kingiks sain, kui ise alles põhikoolis olin. Aga nii tore oli need siis kasutusse võtta, kui oma elu peale läksin ja nüüd on vanaema rätikud mu lemmikud.
Ahjaa, ühel aastal kinkis maavanaisa pliiatsiteritaja ja 25 krooni. Ma võisin siis olla umbes 20.
Aga mis on teie kõige ebasobilikumad jõulukingitused, mille olete saanud? Või ise kogemata teinud? Kommentaarium on avatud!
16 thoughts on “hulleimad kingitused”
Mulle meeldivad kõik kingid,mis tulevad heast südamest.Eks elu jooksul on ka mõttetusi saadud-tuletagem meelde alg- ja põhikooliaegseid loosipakke.Sealt võis igasuguseid asju leida,alustades küünlajalgadest ja lõpetades pornoajakirjadega(sic!).Kunagi ei lähe meelest,kui solvunud üks mu tolleaegne klassivend oli,kui jõulupakist mingi odava meestešampooni leidis.Kingi tegi üks meie klassi vaiksemaid ja rohkem omaette hoidvamaid tüdrukuid ja kust ta pidigi teadma,mis ühele ülbele poisiklutile võiks meeldida.Aga ebameeldivust kui palju,nii kinkijale kui kingisaajale.Endale sattusid tavaliselt mingid nipsasjad-tolmukogujad.
Igatahes,parimad kingid tulevad kallitelt inimestelt.Vastavalt nende võimalustele.Olen rahul nii villaste sokkide kui pudeli õllega!:D
Uh, loosipakid olid tõesti õudsed. Aga no kuidas teha kingitust võhivõõrale (nagu minu jaoks enamik klassikaaslasi oli)? Ikka teed midagi universaalset – pildiraami, fotoalbumi, küünlajala. Ükskord sain ma oma südamerõõmult loosipaki ja see oli kristallkauss, kaanega. Mis sai mu lemmikasjaks terves universumis – sest see oli TEMALT. Praegu ma isegi ei tea, kus see olla võiks…
mmmm… no ma olin omast arust punkariplika teismelisena, eksole, ja siis sain vanematelt jõuludeks pidžaama! oh õudust!! see oli selline flanellist koletis. ega nad ei suutnud kunagi leppida asjaoluga, et neil sini-roosade juustega tegelane kodus ringi jalutab, aga kamoon, pidžaama? oleks siis võinud mõni armas öösärk olla. muide, ma ei kandnud siis ega kanna ka praegu pidžaamasid. vot!
igasugu ehteasjad on väga toredad kingid ja raamatupoe kinkekaardid rokivad alati!
Mulle kinkis ka kunagi mitu aastat järjest vanaema pidžaamasid, pole ka neid kunagi kandnud. Sellised pikad käised ja puha. Iseenesest koledad polnud aga no ei kanna. Peale kolmandat korda ütlesin läbi lillede, et järgmine aasta pole vaja. Nüüd on igasugu muid asju kinkinud, ja nii mööda pole enam pannud.
Lapsena vihkasin kui sain raamatuid kingiks. Praegu pole küll selle vastu midagi, aga raamat peaks olema selline, mida ma lugenud ei ole 🙂
Lõhnaküünlad ja viirukid ka ei meeldi, kuna ma ei kannata nende lõhna.
Aga üldiselt pole väga mööda pandud, kuigi nii mõningaidki tarbeasju on kogunenud rohkem kui vaja.
Tean, et paljudele ei meeldi kinkekaardid, kuna need pole isikupärased, aga ma leian küll, et kui ikka ei oska midagi valida, siis pigem kinkekaart kui asi mis on saaja jaoks kasutu või ebameeldiv. =)
Isegi kinkekaardiga saab mööda panna. Mulle on korduvalt kingitud kaubamaja kinkekaart aga oh üllatust, ma ei käi seal kunagi. Samas kui ma oleks superõnnelik raamatupoe või kino kinkekaardiga (ja kõik teavad mu raamatu-filmihullusest).
Ma olen nii paljudelt kuulnud, kuidas neile ei meeldi kingiks tasse-kruuse saada, mulle just niiii meeldib, kui on mõnus kohvitass mingi nunnu pildi või tekstiga. Igasugused raamatud-raamatupoodide kinkekaardid-ehted-kosmeetika jnejnejne on minu puhul täiesti IN. Ainus, mida mulle ei meeldi saada, on kommid-küpsised, sest ma lihtsalt ei söö neid.
Endal omast arust selliseid feile pole olnud, kingisaajale olen alati individuaalselt lähenenud.. Aga põhikoolist mäletan, kui kõik klassi tüdrukud said suured kingipakid ja igasugust tavaari sees ja mina sain pisikese karbikese hõbeketiga. Oii, siis olin solvunud, kuigi välja ei näidanud. Praegu on käekett endiselt armas ja kasutuses, muud loosipakkidest saadud asjad aga kas ära söödud või seisma pandud/ära visatud 🙂
Ma olin 16 ja sain kingks tolmuimeja. Kodust ära kolides jätsid vanemad selle endale. (ehk ei saand luba kaasa võtta).
Ma väga ei hooli mis on kingiks, mõte on see mis loeb.
Selle aasta parim jôulukink on käes- kootud aluspesu, punane.
Ma arvan, et kohe mis meelde tuleb ja rõve oli kingitustest: ERITI kole, ülivärviline ja karvane elukas? mänguasi minu emalt, nii umbes üle meetri pikkune. Olin siis vist 18. Ojaa, ja siis kui sain 15 siis kinkis õde mulle Barbie nuku – hallooo! oleksin seda tahtnud ehk 12 aastasena, aga no mis teha…
hahaa. meil oli kunagi väga piinlik õppeaine nimega perekonnaõpetus, mille õpetaja oli tegelikult ülivinge. paaris tunnis rääkisime pereplaneerimisest ja kõikvõimalikest rasestumisvastastest vahenditest, sealhulgas erinevatest kondoomidest. rääkisin meeleolukatest tundidest ka viis aastat vanemale sõbrannale, kellele meie koolijuhtumised väga nalja tegid. jõuludeks kinkisin talle terve hunniku kõikvõimalike omadustega (maitse, värvi, mustriga) kondoome. kui ta paki lahti tegi,ütlesin rõõmsalt, et noh, küll läheb vaja. selle peale ütles ta, et ma olen selle kingiga tiba hiljaks jäänud – ta oli samal hommikul teada saanud, et on 10ndat nädalat rase. 😀 😀 😀
nüüdseks on ta laps päris suur juba ja me naerame omavahel, et kui ta järgmist nii erilist kinki soovib, siis jätab ta minu tollase jõulukingi kasutamata. ma siiski kahtlustan, et see varu on ammu otsas. ehk peaks uued kinkima? 😀
Nii naljakas see pliiatsiteritaja ja 25.- värk 😀 Aga natuke njummi ka kuidagi:)Homme päkapikk käib äkki siis saad uued hulleimate kinkide nimekrija lisada:D
Aa, minu hulleimad kingitused…Thinking thinking, thinking hard…No lõngakerad sain kunagi loosipakiga klassiõelt. Ei ole küll väga midagi hullu aga see klassiõde tegelikult oleks võinud natuke mõelda ja tal oleks meenunud kui mitu korda ma käsitöö tunnis kududes hädaldasin:)
Kristi, ootan päkapikku väga!
Tegelt seda sõnavormi ei ole olemas. “Kõige” käib ette ja vsjoo.
Kunagi tööl kingiti kõigile nii paarikilone jõuluhani. Kõik hõiskasid, peale minu.. Ma olin äärmiselt nördinud, kuna ma ei oska süüa teha ja mind pole isegi võimalik õpetada. Kurtsin siis MSNis, panin isegi pealkirjaks, et “No mida küll teha 3 kg kaaluva jõuluhanega?” ja siis üks mu USAs elav sõber, arvas, et aitab mind meeletult ja nii tuligi mulle ootamatult pakike. Paki sees oli SUUR kokaraamat pealkirjaga “1000 lihtsat ja odavat retsepti”…. No mis ma ikka oskan öelda- hani oli sügavkülmas aasta otsa, siis kolisin ja viskasin lihtsalt selle jääkamaka minema (sest kõik teised kokandushuvilised väitsid, et niikaua sügavkülmas olnud hani ei kõlbagi enam kuhugi… minu jutt mammutitest ja nende jääajast sealolemisest ei kõigutanud kellegi arvamust) ning kokaraamat on ühe sõbranna juures kasutusel 🙂
Kõige mõttetumad kingitused on olnud kindlasti igasugused nipsasjad- mingid väikesed luige- või inglikujukesed näiteks.
Ei mingeid kujukesi!
Vanaemade poolt kingitud serviise ja nugade-kahvlite komplekte ja rätikuid-voodipesu vihkasin lapsena, ent nüüd olen väga õnnelik ja tänulik, kuna kõik on kasutuses. Hiljuti kolides sain põhjust ka esimest korda kasutusele võtta 15 aastat karbis hoitud söögiriistad ning muidugi legendaarse roosade lilledega supitirina! Kadunud vanaema oli ettenägelik daam, teadis, et minus see koduhaldjas ikka sügaval peidus on 🙂
Meelike, sul tõesti ei olnud ühtegi tuttavat, kellel oleks olnud midagi teha jõuluhanega?