Monthly Archives: november 2010

naised, mu naised

hoomamatu Leave a reply

“See on umbes nagu kui panid lapsena saiakuulikesi ninna. Alguses tundub, et neid mahub sinna lõputult… Teate ju seda tunnet?”
“Ei… Ainult sina panid lapsena saia ninna.”
“Ee… Teie ei pannud siis või?”
“Ei!”
“Ahah… Mina ka mitte.”

teemad, mis panevad inimesed targutama

hoomamatu 30 Replies

Mu lemmikajakiri terves veebiversumis on Cracked ja täna ilmus seal selline artikkel: “5 Topics Guaranteed to Elicit Condescending Advice“. Ja iga asja peale ma vaid noogutasin, naersin ja mõmisesin omaette: “Täpselt nii ongi!”

5. Dieedid ja kaalulangetamine. Appi, kui palju olen ma saanud elus erinevaid “tarku nõuandeid”, kuidas kaalu alandama peaks. Ära söö pärast kuut õhtul. Ära söö kartulit. Ära söö gluteenitooteid. Ära söö hapukoort, vaid asenda see maitsestamata jogurtiga. Joo palju vett. Võta Allyt. Ja nii edasi ja nii edasi. Jah, peaaegu igaüks meist on proovinud mingil viisil oma kaalu kontrollida (mul on mitu meestuttavat, kes on proovinud kaalu tõsta) ja teavad seega suurepäraselt, mida peaksin just mina tegema, et see töötaks. Ja ma olen ise samasugune smug bastard, sest minu jaoks töötas Kaalujälgijate meetod kombineerituna TRENN, TRENN, TRENN režiimiga. Millegipärast ei taha keegi mind uskuda, kui ma ütlen, et paksuks ei tee mitte riided ega kartul, vaid ebaõigetes kogustes söömine ja vormi aitab saada trenn. Ja ainult trenn (kombineerituna õige söömisega). Näete siis – olen täpselt samasugune targutaja.

4. Laste kasvatamine. Lisaks siia omalt poolt ka rasedus. Ma laste kasvatamisest ei tea suurt midagi, aga olen üsna veendunud, et pean hakkama tulevikus suuri sõdasid maha pidama kõikide teistega, kes arvavad, et teavad minust paremini – alates ämmast lõpetades kaubamaja müüjaga. Sest nii see asi lihtsalt toimib, KÕIGIL on sel teemal midagi öelda.

3. Arvutialane nõu mitte-Apple’i tootele. Hahhaaa, naljapärast võiks otsida üles need postid, kus ma olen arvutiteemalist hala kirjutanud ja kokku lugeda, mitu kommentaari on soovitanud mul Mac osta. Ka viimane kord, kui ma mõni nädal tagasi Registry Optimizerit Twitteris (ja FBs) mainisin, pidi ikka olema mõni smug bastard, kes üle õla viskas: “Osta Mac.” Tähendab, ma ostaks hea meelega Maci, aga Mac on kallis. VÄRDJALT KALLIS. Minu arvuti maksis 4500 krooni ja näidake mulle mõni Mac, mille ma sama raha eest oleks saanud (ja mis sama nunnu välja näeks). Nii et LÕPETAGE ÄRA! Ma saan aru, et teie arvate, et Mac on jubehea. Ma USUN seda. Aga kui mul on probleem Windowsiga, siis, eks, ei aita see, kui te ütlete, et osta Mac.

2. Haigused. Kui mulle kunagi soovitati küüslauguküüned ninna toppida nohu vastu, siis ma loobusin terviseteemadel (eriti) avalikus teemas arutamast. Aga õnneks ma pole eriti haige, ma ei tahaks üldse olla mõne nähtava haigusega inimese nahas (näiteks kellegi, kellel on akne või kes kasutab keppi (vt ka Crackedi artikkel), kes saab ilmselt KOGU AEG nõu, mida ta võiks teha, et tal keppi enam poleks.

1. Vaimsed probleemid. Mul pole Crackedi jutule suurt midagi lisada. Alati on keegi, kes arvab, et “võta end kokku ja saa üle” ja alati on keegi, kes võtab lahti RHK-10 ja hakkab sealt diagnoosi otsima.

/

Lisaks omalt poolt veel kaks asja, mis alati targutamiskoori laulma panevad.

Blogimine. “Su blogi on igav. Sa ära muretse nii palju lugejate arvamuse pärast. Su blogi meenutab pliiatsivägistamist viimasel ajal. Blogimiseetika jutt on pask. Sa peaksid mitte rasedusest blogima. Sa ei peaks oma eraelust blogima. Sa peaksid rohkem oma eraelust blogima.” Need on vaid mõned neist paljudest “nõuannetest”, mida ma olen seoses blogimisega saanud – lähipäevade jooksul. Muidugi on ilgelt nõme olla see blogija, kes blogib blogimisest, aga siinkohal, noh, on see õigustatud. Sest KÕIGIL on arvamus blogide kohta. Kui “päriselus” kellegagi sellest rääkida, siis kuuleb sarnaseid targutusi: blogid on verbaalne eneserahuldamine, blogid on nõmedad, blogijad võiks endale elu leida, blogid on selleks, et rääkida titekakast, blogimine on ajaraisk. Ükskõik, kuidas sa ka ei blogiks, alati leidub keegi, kes arvab, et sa võiks seda teistmoodi (või üldse mitte) teha.

Raamatud ja nende toimetamine-tõlkimine. Väga popp on viimasel ajal raamatute toimetajaid kiruda. Raamatute koha pealt on igal ühel oma arvamus (mis sageli peaks olema see kõige õigem). Ma olen olnud mitme raamatu tegemise protsessi juures osaline (ka sellise, kus lõpuks olid tõesti massiivsed vead sees, puudusid näiteks ühel leheküljel tühikud – ma tean, kelle süü see tegelikult oli, aga ka mina oleksin võinud VEEL KORD läbi lugeda ja parandused teha, kuigi see polnud minu ülesanne – nii et järelikult oli see ka minu süü) ja ma võin öelda, et alati saab teha paremini, täiuslikult ei õnnestu kunagi miski. Ja toimetaja olnuna tean ma ka, et toimetajal oleks tegelikult omakorda vaja veel toimetajat, kellel oleks omakorda vaja veel toimetajat. Aga lõputuks ei saa seda rivi ajada ju tegelikult, eks. Oh, muidugi, ka mina vingun ja targutan, kui näen eriti tobedaid vigu või eriti halba tõlget, mis ainult tõestab seda, et see on teema, mis toob inimestes välja targutajad.

/

Võibolla see kõik näitab, et inimesed lihtsalt on loomult esiteks vingujad ja siis targutajad, sest me arvame, et teame alati kõige paremini. Suvalised poetagused joodikud teavad alati paremini kui peaminister, kuidas riiki juhtida. Suvaline blogija teab alati paremini, mida võiks teede olukorra parandamiseks ette võtta. Mitteblogija või blogilugeja teab alati paremini, kuidas peaks blogima. Kõhn inimene teab alati, kuidas paks võiks kaalu kaotada. Maci-omanik on alati ja alati superior, sest tal on Mac. Ja nii edasi ja nii edasi.

Mis on teie arust teemad, mis toovad inimestes välja targutajad? Homoabielud? Valimised? Keskerakond? Euroopa Liit? Perekool? Naisteajakirjad?

ebausust vol 2

hoomamatu 7 Replies

“Kui sa sõidad silla alt läbi samal ajal, kui rong üle sõidab, tuleb panna rahakott pea peale. See pidi õnne tooma,” teavitas mind Abikaasa, kui pühapäevases liikluses Tallinna poole tuksusime ja eemalt üle silla roomavat rongi vaatasime. Minu reaktsioon oli muidugi: “WHAT. THE. FUCK.”

Järgmine wtf moment oli eile FBs, kui Jaanika (uh, ta pani vahepeal oma blogi kinni ja nüüd ei mäleta ma enam aadressi, et viidata) teatas, et ise juuste lõikamine olla “vanarahva” sõnul ebaõnne tooja. (Vanarahva panin jutumärkidesse, sest ma olen täiesti kindel, et vanarahvas lõikas ise endal juukseid ja see on lihsalt mingi ebausklike väljamõeldis.) Sellele protesteerisin ma häälekalt vastu, sest ma olen eluaeg ise juukseid lõiganud. (No mu elu on muidugi olnud ka parajad ühest august teise roomamise ja sitas sumpamise maailmameistrivõistlused, aga IKKAGI. Ma ei usu, et see kuidagi juukselõikamisega seotud oleks.)

No ja siis muidugi need kirjad, mida ma ikka aeg-ajalt saan. “Saada see edasi viiele inimesele, muidu juhtub 14.10. kell 14.10 sinuga midagi kohutavat!!11!!!!” Ja siis klassikaline: “Tänavune oktoober on eriline. Selles on 5 reedet, 5 laupäeva ja 5 pühapäeva. Seda juhtub kord 823 aasta jooksul.” Muidugi ei mõelud ka mina selle üle pikemalt, kuid eile FBs osakonnakaaslane called the bullshit ja juhtis tähelepanu, et selline oktoober oli aastal 1999, ka aastal 1982 jne. Teine osakonnakaaslane ütles seepeale, et tõesti on kuidagi veider, et osad usuvad, et üks seitsme kombinatsioon (7 nädalapäeva, eks) korduks vaid 823 aasta jooksul… Jah, ma just ei uskunud seda, aga ma ei hakanud selle üle ka pead vaevama, umbes nagu ma ignoreerin kõiki neid kirju, mis protesteerivad FB tasuliseks muutmise vastu, hoiatavad müstiliste kasutajate eest, keda sõbraks lisades sa saad arvutisse viiruse või kes teatavad, et teatud lehekülge FBs laikides annad sa parema käe pedofiilidele.

Aga tagasi ebausu juurde. Ebausk on küll tobe ja ajab naerma, aga ei saa öelda, et ma ise ei oleks ebausklik. Muidugi olen. Kooli ajal kirjutasin ma kõik oma kirjandid ühe pastakaga, mis oli minu arust õnnetoov. Kui ma lähen A-kujulise posti alt läbi, hoian ma hinge ja silmi kinni. Kui ma kõnnin kellegagi tänaval ja me möödume samast postist erinevalt poolt, siis ma ütlen pärast “Tere!”, et me tülli ei läheks. Ma ei taha anda rahakotist ära viimast rahatähte või suitsupakist viimast suitsu. Hahaa, kõik see jutt tuli mulle tuttav ette ja vaatasin, et ma olen korra juba ebausust põgusalt kirjutanud.

Ja ma ei taha asju ära sõnuda. Mulle ei meeldi rääkida asjadest enne, kui need on teoks saanud – see oli ka natuke põhjuseks, miks ma rasedusest ja nt abiellumisest kirjutamist edasi lükkasin. Ma ei taha rääkida sellest, kuhu ma tööle lähen, enne kui ma päriselt olen seal tööl (ja mind polegi kohe lahti lastud, nagu ükskord juhtus, kui ma enne õhtut hõiskasin). Siin muidugi mängib oma rolli see, et ma olen väga palju kordi pidanud hiljem selgitama, et MIS KURAT SIIS JUHTUS (vt eelmine abiellumine), kui olen enne õhtut ette ära hõisanud. Aga päriselt ei saa nii elada, et oma plaanidest üldse ei räägi ju.

Aga see “ära hõiska enne õhtut” süsteem kehtib ka mu unistuste puhul. Ma enam ei julge unistada, sest kardan nii ära sõnuda – nimelt on mul jäänud mulje, et kui sa millestki unistad, siis see ei saa kohe kindlasti teoks. Nii on mu unistused poliitiliselt korrektsed ja ümmargused nagu Tallinna linnapea jutt, sest ma ei taha, et miski võimaliku hea asja ära rikuks. Teisalt jälle konkureerib sellele ebausule kindel teadmine, et kui oled soovi universumisse lendu lasknud, siis on suurem tõenäosus, et see saab teoks. Nii ma siis olengi väga ettevaatlik oma soovidega ja kui tahan midagi “universumisse teele saata”, siis sõnastan väga hoolikalt oma mõtted. Ja unistuste jaoks soove raiskama ei hakka.

Mis on muidugi ääretult kurb, et ma enam unistada ei oska ega julge, olen sellest vist varemgi kirjutanud… Aga iga kord, kui ma olen hakanud selgelt ette nägema, milline mu elu kuue kuu või aasta pärast on, on midagi totaalselt persse läinud. Nii et ma seekord enam parem ei proovigi:)

emapalk my ass

hoomamatu 17 Replies

Nojah. Seaduste lugemine on alati olnud minu jaoks suur eneseületus. Ma mäletan, kui kunagi Riigiteatajat lugesin ja pärast mitut tundi lõpuks hakkasin asjadest aru saama, siis oli võidutunne ületamatu. Aga emapalga seadus tõmbas mind lohku.

Nüüd ma juba tean, et oleksin pidanud otsima väljendit “jooksev aasta”, mitte “kalendriaasta”. Mind ajas kõige rohkem segadusse lause: “hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta”, millest mina oma blondiajuga lugesin välja, et kui Põrnikas sünnib 24.04 või misiganes see tähtaeg meil praegu ongi (see on kolm korda muutunud, mul pole enam meeles:), siis arvestatakse emapalka perioodi 23.04.10-23.04.11 järgi. Selle mõttega tõstsin ma ka oma Tallinnasse kolimise plaanid ettepoole ja tulen PPst ära 15.11 ja alustan uues kohas 6.12. Aga see kõik tähendab, et 15.11 saan ma tillukese lõpparve (sest sain puhkust ette sel aastal) ja see on ka mu viimane raha enne jaanuari. Mis ei olekski nii hull, kui see kõik ei oleks mu ainus võimalus veel viimaste kuudega emapalka kasvatada.

Nii et ma hakkan saama emapalka 2010. aasta põhjal. Aasta, kus ma läksin poole kohaga tööle veebruarist alles ja olen saanud väga väikest palka )pool kohta ikkagi, mis on superhästi sobinud mu suure unega viimasel ajal). Ja seesama aasta, kus ma andsin käsikirja ära suht väikese raha eest, sest leidsin, et ma ei tahagi selle eest palju saada. Pekki küll. Oleks teadnud, siis oleks ilmselt paar tuhat juurde saanud, kui oleks KÜSINUD. Aga ma ei küsinud ju, sest ma ei pidanud seda oluliseks (nagu ma sageli raha ei pea).

Oijah. Noh, oma viga, et enne kelleltki ei küsinud, mida see segane lausejupp tähendab. Ja et nii tormakalt kolin ja tööd vahetan, emapalgale mõtlemata (tegelt ma ju mõtlesin, aga mõtlesin, et see kolm kuud täistöökohal tuleb emapalgale vaid kasuks, mitte, et see mul kõik pekki keerab).

Kõige enam olen vihane iseenda peale. Täpselt selline asi, mis juhtub minuga. Tahad omast arust head, aga välja kukub nagu alati.

Aga positiivsest küljest vaadates – ikka parem, kui saada emapalka 2009. aasta põhjal, eks. Siis ma ju ei käinud üldse tööl.

Päh. Tuju on igaljuhul nüüd tänu sellele megakehv ja mul on kopp ees sellest nähtusest nimega rhinitis of pregnancy ehk siis ma tahaks ÜHTKI päeva elada nii, et ma ei peaks aevastama ja nuuskama. Lähen ja teen pärast tööd tiiru kaltsukates, äkki hakkab parem.