Tegelikult ma peaksin kirjutama üht neljast asjast, mis ma pean valmis saama, enne kui nädal läbi saab, aga blogida on ju ka vaja!
Käisin eile rasedate naiste infopäeval. Oma suureks üllatuseks avastasin ma end ruumist, mis oli täis rasedaid naisi. Suurem osa neist juba selles astmes, et sai ikka aru küll, et on rase*. Sellega seoses tekkis mul mitu küsimust. Miks rasedad naised alati paarides käivad? Ja KUST nad endale rasedaid sõbrannasid leiavad? Kas selleks on mingi tutvumislehekülg, kuhu sa riputad üles kuulutuse: “Jäin rasedaks, on 10. nädal. Otsin sõbrannat, soovitavalt 15. nädal või hilisem.” Perekool ehk?
Enihuu, ma istusin seal nagu valge vares ja tundsin, et ei sobi sinna kuidagi. Ma kohe ei suutnud tunda mitte mingit hingesugulust kõigi nende naistega, kellest mõned tõesti olid sellised… kiirgavad näost. Ja siis märkasin ka paari stereotüüpset rasedat, kelle iga jutt algas sõnadega: “Jajah, ma tean, kuidas sellega on, kui ma esimene kord sõbranna sünnituse juures tugiisik olin, siis ei kasutatud seda masinat üldse…” (“Seda masinat” – seal peaks olema muidugi tegelik masina ja protseduuri nimi, aga söögu mind susi, sellised asja ei jää mulle meelde.)
Ja mulle tundus, et ainult mina haigutasin hambad laiali, sest olin praktiliselt magama jäämas. No mis nad alustavad siis nii ebainimlikult vara! Mu aju ei hakka enne 13 tööle!
Mähkimisvõistlused olid LOOMULIKULT ka. Vaatasin kaugelt, krimpsutasin nina ja läksin saali “What Would Audrey Do?” lugema. Ma olen päris kindel, et Audrey ei võtnud elus sellisest üritusest osa ja vaevalt ta oleks ka vabatahtlikult mähkimisvõistlusel osalenud.
Natuke targemaks sain ka, nägin ära, milline on nabanöör (jälk) ja milline värskelt piima andnud nibu (veel jälgim, nibu keskel oli KRAATER, piima täis).
/
Aga see postitus kannab ka harimise eesmärki. Lugesin taas Crackedi, seal oli selline põnev artikkel juhtumitest, mida koomiksid on kõhedal kombel ette kuulutanud. Ja sellega seoses mulle meenus, et jajaa, ka mina olen joonistustes asju ette ennustanud!
Kunagi ma joonistasin meie talvist aeda ja pilti, mis avanes lastetoa aknast. Mingil põhjusel otsustasin ma ühe õunapuuoksa külge joonistada ka linnumaja, sest ilma tundus pilt kuidagi eriti mage. Ja paari päeva pärast ilmus täpselt sama oksa külge päris linnumaja! Ja ei-ei, seda ei pannud sinna keegi, kes oli mul pilti näinud ja mõelnud, et ohhoo, küll see linnumaja siin Daki joonistusel on tore, annab kohe sellise aktsendi lumisele aiale! Maja riputasid üles naabrid (joodiknaabrid veel kusjuures, mis oli veel veidram), kes muidugi mu pildist midagi ei teadnud.
Ja viiendas klassis (1995) pidime me joonistama pilti tuleviku koolimajast. Ma pildi sisu eriti ei mäleta, ju seal olid strato-jetid, Twitter ja Facebook, aga seal oli ka raamaturiiul, kus reas õpikud. Ühe kaanele oli kirjutatud “Tšetšeenia sõda 1994-1996”. Nojah, võib ju mõelda, et äkki oli 11aastane Daki nii poliitikatundlik ja suutis ennustada antud õhkkonna põhjal, et ju saab sõda järgmisel aastal läbi. Võibolla oligi nii, ma olin väiksena üsna terane (unlike now, mil mul on suuri probleeme lihtsatest ülesannetest aru saamisega).
Muidugi ei ole neid pilte kuskil alles, nii et ma ei saa teile kuidagi tõestada, et minus on peidus hämmastavad ennustajavõimed! Aga all-in-all ei ole mul sugugi raske uskuda, et joonistades võib kogemata tulevikku ennustada.
Ja selles vaimus võiksin ma siia joonistada nüüd pildi, kus ma istun arvuti taga kuni esmaspäeva varahommikuni ja vuhin tööd teha.
//
*Eile kodus.
“Sul on juba näha küll kõhtu!”
“Ei, musi, see on mu tavaline rasv.”
“Su tavaline rasv on teise kujuga!”
Muuhulgas nägin täna unes, et tuleb tütar.
15 thoughts on “rändom”
Ma oleks eile peaaegu Petrone prindist läbi astunud, et kas sa oled seal, aga siis mõtlesin, et etteteatamata sissesadamine ehk häirib mingeid kiireid-olulisi tegevusi. Ühesõnaga, ma eile mõtlesin sulle:)
Nele, oleks jah olnud hästi kiire:) Õpetan praegu siin uut assistenti välja, viimased päevad on megakiired… Aga me PEAME kokku saama!
mähkimisvõistlused… iik! mul on hea meel, et ma pole ühelegi rasedate infopäevale sattunud! ellenit oodates oleksin ennast ilmselt täpselt samamoodi tundnud, kui sina praegu, karli oodates oleks asi ilmselt parem olnud, aga… milleks? ei usu, et oleks suuremat targemaks saanud.
Ma pole ka sellisest infopäevast kuulnud. Aga perekoolis (loengud kliinikumis) käies, saime ikka esimest korda šoki. Audikas mängis beebimuusika, mis oli selline mega nunnu ja vahele oli samplitud laste kilked ja ema südame löögid. Ja siis naeratava näoga ämmakas. See kõk oli nii hingematvalt armas, et me mehega pidime oksele hakkama. Libero lehelt pidi saama seda alla laadida. Ja kapi otsas oli seal ruumis jalgevahe täisavatusega, ma jõllitasin seda õudusega…
Ja muide lihtsalt infoks, et raseduse ajal aitab magneesium väsimust eemal hoida ja samal ajal kaiteb enneaegse sünnituse ja veel millegi eest. Igatahes hea kraam.
Uh kui hirmsad kogemused teil on! Mina jõudsin ainult “Lapse eest hoolitsemise” loengusse kliinikumis ja eeldasin ka, et see midagi ninnu-nännut on aga vastu ootusi istusid seal kõik mornilt nurkades ja isegi ei küsitud midagi, rääkimata targutamisest. Ning mu kõrval istus üks õnnetu rase, kes oli näost nii mädapunne täis läinud, et kiirgamisest ei saanud seal juttugi olla…Nabanööri pole ma ka kunagi näinud, isegi mehel ei lastud seda millegipärast näppida aga arvata on, et see midagi kaunist just pole.
Selle paarides käimise kohta. No mul oli kunagi üks sõbranna, kes rasedaks jäädes üritas mullegi auku pähe rääkida…Paljud ilmselt lasevadki end veenda 🙂
Magneesium jalgadele ka hea. Krampide vastu jne. Aga liiga palju ei soovitaks võtta.
Mul polnd kah ühtegi rasedat sõbrannat ja väga outsider oli käia nt perekooli loengutes.. Lõpuks õppisin ja võtsin mehe kaasa : )
Perekooli loengutes käisin koos mehega. Kõik peale imetamise st.
Rasedad sõbrannad on võibolla pereklubist? 😀 Me tugiisiku loengus olime mehega, siis oli samas loengus veel kaks paari sama kuu pereklubi koosootamise teemast 😛
Sünnitamise loengus näidati meile kõvaks kuivanud nabanööri. Et saab lasta lootekestadest trummi teha ja nabanöörist pulgad. Vot see oli iik. Kõigest kõige hullem minumeelest on muidugi platsenta söömine.
Mis kraatrit nad teile naitasid, sellest ei saa aru… ise pole kull midagi sellist nainud…
Annekas: taaskasutus ausse! Hahahaa, vot see on tõesti õudne!
Magneesiumi ma söön juba pikemat aega, sest mu rohtude kõrvalmõju on alati olnud rahutud jalad (esimese hooga kirjutasin “rasedad”) ja selle vastu aitab, nii et võtan seda praeguseni edasi.
Selle ürituse leidsin Facebookist ja mõtlesin, et äkki saan targemaks. Noh, natuke sain, aga peamiselt oli reklaamüritus. Üks tsikk, kes pidi seljavalude vähendamisest rääkima, rääkis 5 minutit sellest, et tuleb käia trennis ja hoida head rühti ja 40 minutit mingitest imekingadest. Aga oli ka asjalikke esitlusi… Üldiselt siiski kõhe värk!
Ja see kraater, äkki see oli selle naise eripära. Ta ninuväljad olid ka suuremad kui minu tissid kokku üldse.
“Muuhulgas nägin täna unes, et tuleb tütar.”
hehee.. mina nägin unes, et mul sünnib 4,5 kg kaaluv laps. ja võid ette kujutada minu nägu, kui sünnitusmajas ämmemandate vahetus oli ja uus küsis vanalt “kas on suur laps?” ja teine selle peale noogutas. no tore on, eksole 😀 (tegelik kaal oli 3,5 kg).
muide, mulle hakkas ka kogu see asi alles päris lõpus kohale jõudma. enne polnud mingit kõhu paitamist ja ninnu-nännutamist. ma ei saanud ära, et miks kõik nii heldinult rasedaid naisi vahivad. mehed hakkasid mind kohtlema nagu ivaliidi jne.
aga suuremad lapseasjad tõin koju ca 38. nädalal. haiglakoti panin kokku peale 40. nädalat.
muide, mul üks sõbranna kolib sinuga samal ajal Tallinnasse. kus sinul see uus elukoht on? ta on sinuga sarnane tüüp 🙂 .
aaa, ma leidsin asukoha üles. ta kolib samasse kohta. äkki saate naabriteks? 😀
Pirtsu, vot, jah! Uusi inimesi on vaja vist küll.
Ma olen eriti veendunud, et on tüdruk, eile hakkasin aga ise UH piltidelt uurima, et äkki on kuskil midagi kahtlast rippumas. Pealegi, abikaasa suguvõsas on kõik raskekaallased sünnil olnud, ta ise oli VIIS KILO. Ma üldse ei hakka selle õudusesse laskuma.
Ma soovitaks rasedate s6branna(de) saamiseks minna http://www.pereklubi.com foorum ->rasedus ja sünnitus -> ootame koos. Kui ma ise rase olin ja mulle seda foorumit soovitati, siis suhtusin sellesse äärmiselt skeptiliselt, arvasin, et sealne seltskond on sama 6el ning madalalaubaline nagu perekoolis, aga ma eksisin. Vähemalt need tulevased emad, kellega mina sattusin koos rase olema, osutus väga ühtehoidvaks ja äärmiselt toredaks! Kuna k6ik on seal täpselt samas raseduse staadiumis, siis on k6igil sarnased probleemid. Selles foorumis leidus alati keegi, kes oskas/tahtis sind aidata. Mine vaata, ehk leiad sinagi kellegi kellega koos kevadel kärutamas käia ja beebijutte ajada.
BlogivEmme, ma juba tegin end seal kasutajaks, aga ma vist ei oska hästi foorumis elada. See on kuidagi… seisev minu jaoks. Või pole ma veel õiget rütmi tabanud.
Kahju küll kui see foorumi seltskond passiivseks osutus. Kui seal varem t6esti midagi asjalikku ei toimu, siis garanteeritult huvitavaks läheb viimasel kuul, kus iga päev keegi sünnitama läheb ja sageli ka otse sünnituslaualt, valude vaheaegadel jaksab foorumisse kribada ja teisi p6nevil hoida 🙂