Alles hiljuti sai räägitud blogimaailmas tekstide varastamisest ja mis ma siis täna näen? Kuna Kiisu blogi kommenteerida ei saa, siis panen tähelepaneku siia üles.
dakiblogi
selle tšiki blogi, kes samastab end pardiga
13 thoughts on “nagu kaks tilka vett”
Ma olen avastanud enda kolumne ja blogitekste ja asju nagu sajast tuhandest kohast. Ükskord mingis foorumis tõusis sellest isegi kisa, sest keegi enne mind juba mainis, et kuulge, khm… Ja mingi värd arvas selle peale, et mismõttes kellegi teise tekst? See oli internetis ja “ma olen ise ka seda edasi saatnud sõpradele, täiendanud, kust vaja ka”.
Hahahaa:D “Täiendanud, kust vaja”. Super.
🙂 Ma arvan, et väga ajakohane teema…Ingrid Rüütli sünnipäev ju oli hiljuti. Ja intervjuudes ta nüüd tuletas taas meelde, et ega rahvakultuur valmis ei saa, regilaulgi muutub ja areneb. Ja et me kõik oleme rahvakultuuri loojad. Eks need levitajad ja täiendajad siis ilmselt mõtle, et blogitekst on rahvakultuur, mida edasi arendada. Tegelikult huvitav mõte ju…Sest KUI blogi autoril ei ole blogi juures nime ega kirja, kus kinnitatakse oma soovi siiski avaldatavate tekstide autor olla, siis kas me saame rääkida autoriõigusest? Kas tänaval suvalisel majaseinal oleva autorinimeta kunstiteose edasiarendamine, kopeerimine enda majaseinale või eksponeerimine kunstinäitusel on ok või mitte? Või kuulub see graffiti üldse majaseina omanikule ja tollelt tuleks küsida luba? Kui keegi otsustaks avaldada kellegi teise osalt “edasiarendatud” blogitekstidest koosneva raamatu, kas siis oleks algse nimeta blogi autoril võimalik protestida? Huvitav oleks täitsa teada juristide seisukohta.
Koht, kuhu sa postitad oma asja, on sinu nimele registreeritud tavaliselt. Eriti hästi tuvastatav, kui sa oled lausa domeeni reganud. Nii, et see järelikult ei ole suvaline majasein.
Kui ma enda blogi teksti kuskilt portaalist või väljaandest leiaks, siis ma teeks ikka paraja skandaali, helistaks peatoimetajad ja mis iganes asjapulgad läbi.
Vat mina ei hakka kellegi tekste pätsama, aga ma püüaks pugeda natuke nende pähe, kes seda teevad. Et järsku mõni mõtleb, et KUI ta ei näe teksti taga autori nime, isegi kui ta usinalt otsib, siis järelikult see inimene ei taha nende tekstide autorlust (ja ka sellega kaasnevat vastutust ja kuulsust?) avalikkuses (sõbrad on teine asi) endale võtta. Ok, seega vabad tekstid, kasutagem. Kui blogi on kindla eksisteeriva inimese nimele regatud, on lugu muidugi parem, aga siiski…
Küsimus on põhimõtteline – kas blogiteksti kasutaja ja arendaja on kohustatud järele uurima, kes on autor ja kas too on nõus ja mis juriidika seal taga võiks olla. Või võib lähtuda sellest, et kui nimelist autorit pole, siis on kõik lubatud. (Seda, mis on viisakas ja kuidas ei tehta, ma ei aruta, see on teine teema) Mina ei tea vastust, ehk blogimaailmaga ja Eesti IO teemaga kursis olevad inimesed on asja uurinud?
Paljudel inimestel on tegelikult raske aru saada, et miks see viitamine või autorilt loa küsimine kuidagi oluline on. Kõrgkoolideski on ju eraldi terved juhendid selle kohta, et mis on plagiaat ja kuidas viidata jne. Ja interneedusega seoses on see teemadering veel sootuks keerulisem.
“Paljudel inimestel on tegelikult raske aru saada, et miks see viitamine või autorilt loa küsimine kuidagi oluline on.”
Sellisel juhul võiks need inimesed ajakirjandusest kõrvaldada.
Ma ei räägi üldse ainult ajakirjandusest.Ega ma kooliprogrammi tea, aga täiesti viksid ja viisakad noored inimesed teevad selles vallas apsakaid.Ei tunne Kiisut, aga arvatavasti on siingi tegu noore inimesega ja ju ta tundis siis selle Femme.ee kirjutisega sellist hingesugulust, et need mõtted muutusid ta enda omaks.
Muideks, vanadel aegadel ju teatavasti noored inimesed väljendasid oma igati ehtsaid tundmusi romaanikangelaste sõnadega, ka sõnasõnalt. Ilmselt mitte üksi suuliselt, vaid ka kirjalikult 🙂
Jah täpselt, Catalina, ma saan aru, miks ta kopis – sest tundis, et tahaks ise sama öelda. Aga väike lingike panna, see poleks tal tükki küljest võtnud. Pigem on asi selles, et a) ta arvas, et ei jää vahele ja saabki neid mõtteid omade pähe esitada, b) arvas, et keegi ei vii otsi kokku (sama, mis a) ja c) ei saagi aru, et võõra tekst on võõra oma, ka siis kui ta nime “Mõškin” sõnaga “tema” asendab. Jah, ta peaks olema 18-19 ja mina sain aru, et see pole tema tekst, sest olen ta blogi varem lugenud ja esiteks ei oska ta õigekirja ja teiseks ei oska ta, noh, teemat arendada. Kiire ühe lause guugeldamine andis mulle täisteksti ja õige autori kiirelt kätte. Sest MA LIHTSALT EI USKUNUD, et see tšikk üldse suudab midagi sellist kirjutada – ja mul oli õigus.
Iseenesest on muidugi huvitav küsimus, kusmaalt lähevad autoriõigused. Ja tegelikult ei ole paljud erilist vaeva näinud, et oma teksti oma nimega varustada – näen seda sageli, kui töö pärast erinevates blogides surfan. Teksti autorit või boogiomanikku pole märgitud umbes 25% blogide juures või on seda nime ääretult raske leida. Ma ei ole kunagi siia blogisse mingit autoriõigusemärget riputanud, sest pean seda endastmõistetavaks, et kui on dakiblogi tekst, siis on tekst daki oma kah. Ja minu pärast tsiteerige, aga viidake! Jah, näiteks võttis üks mu tuttav mu blogiteksti ja muutis siin-seal paar sõna – kas see on vargus? Vaevalt küll, tema üritas vist nalja teha. (Ma ei saa enam linkida, sest ta on oma blogi kinni pannud.)
Ja nagu ma olen aru saanud, siis saab Eestis autoriõiguste teemast kergelt mööda minna, kui teha screenshot, mida on praktiseerinud Tähismaad juba pikemat aega. Neil ei lubata kasutada fotosid teatud lehtedel? Milles probleem! Teeme screenshoti ja paneme üles! Nii ju võib!
Viitamisega… Mina olen ka ise seda paar korda üsna lõdvalt võtnud, üks kord, kui panin ka blogisse üles ettekande, mis põhines suures osas Solove’i raamatul, mille ma ka ära mainisin, aga ikka saadi väga pahaseks – see on ju plagiaat! Kuna see oli suuline ettekanne, siis ei saanud ma ju iga natukese aja tagant öelda, mis leheküljelt üks või teine tera pärit oli? Või sain ja oleksingi pidanud? Teksti (mis oli mulle spikriks) ma seda ei pannud ja kirjaliku tekstina muutus ettekanne plagiaadiks…
Koolis ikkagi õpetatakse viitamist väga põhjalikult. Mul õde kirjutab lõputööd praegu ja see on täitsa kreisi, kui põhjalikud on viitamisnõuded.
on siis raske panna taha sulgudesse pisikeselt viide, kust tekst on kopitud? isegi siis, kui pole teada, kes selle kirjutas, ikka saab ju lingi panna…. kuulsin lugu, kus kolmanda kursuse yli6pilane polnud viitamisest midagi kuulnud
Üks mõte veel – ma saan aru, et Kiisu Imp. on blogimaailmas vaikimisi retardiks kuulutatud, aga äkki see oligi Kiisu artikkel? Keegi viitsis üldse kontrollida? 😀
Jajah, oli jah Merka! Ma teadsin ta nime, sellepärast teadsin, et ta pole ka antud artikli autor, aga mulle kohe esimese hooga ei meenunud.
Ma arvasin ka esialgu, et äkki on tema oma, aga see Femme artikli kirjutas vist keegi Liis. Kiisu nimi on midagi, mida lühendatakse Merkaks vms.