“Kui sa sõidad silla alt läbi samal ajal, kui rong üle sõidab, tuleb panna rahakott pea peale. See pidi õnne tooma,” teavitas mind Abikaasa, kui pühapäevases liikluses Tallinna poole tuksusime ja eemalt üle silla roomavat rongi vaatasime. Minu reaktsioon oli muidugi: “WHAT. THE. FUCK.”
Järgmine wtf moment oli eile FBs, kui Jaanika (uh, ta pani vahepeal oma blogi kinni ja nüüd ei mäleta ma enam aadressi, et viidata) teatas, et ise juuste lõikamine olla “vanarahva” sõnul ebaõnne tooja. (Vanarahva panin jutumärkidesse, sest ma olen täiesti kindel, et vanarahvas lõikas ise endal juukseid ja see on lihsalt mingi ebausklike väljamõeldis.) Sellele protesteerisin ma häälekalt vastu, sest ma olen eluaeg ise juukseid lõiganud. (No mu elu on muidugi olnud ka parajad ühest august teise roomamise ja sitas sumpamise maailmameistrivõistlused, aga IKKAGI. Ma ei usu, et see kuidagi juukselõikamisega seotud oleks.)
No ja siis muidugi need kirjad, mida ma ikka aeg-ajalt saan. “Saada see edasi viiele inimesele, muidu juhtub 14.10. kell 14.10 sinuga midagi kohutavat!!11!!!!” Ja siis klassikaline: “Tänavune oktoober on eriline. Selles on 5 reedet, 5 laupäeva ja 5 pühapäeva. Seda juhtub kord 823 aasta jooksul.” Muidugi ei mõelud ka mina selle üle pikemalt, kuid eile FBs osakonnakaaslane called the bullshit ja juhtis tähelepanu, et selline oktoober oli aastal 1999, ka aastal 1982 jne. Teine osakonnakaaslane ütles seepeale, et tõesti on kuidagi veider, et osad usuvad, et üks seitsme kombinatsioon (7 nädalapäeva, eks) korduks vaid 823 aasta jooksul… Jah, ma just ei uskunud seda, aga ma ei hakanud selle üle ka pead vaevama, umbes nagu ma ignoreerin kõiki neid kirju, mis protesteerivad FB tasuliseks muutmise vastu, hoiatavad müstiliste kasutajate eest, keda sõbraks lisades sa saad arvutisse viiruse või kes teatavad, et teatud lehekülge FBs laikides annad sa parema käe pedofiilidele.
Aga tagasi ebausu juurde. Ebausk on küll tobe ja ajab naerma, aga ei saa öelda, et ma ise ei oleks ebausklik. Muidugi olen. Kooli ajal kirjutasin ma kõik oma kirjandid ühe pastakaga, mis oli minu arust õnnetoov. Kui ma lähen A-kujulise posti alt läbi, hoian ma hinge ja silmi kinni. Kui ma kõnnin kellegagi tänaval ja me möödume samast postist erinevalt poolt, siis ma ütlen pärast “Tere!”, et me tülli ei läheks. Ma ei taha anda rahakotist ära viimast rahatähte või suitsupakist viimast suitsu. Hahaa, kõik see jutt tuli mulle tuttav ette ja vaatasin, et ma olen korra juba ebausust põgusalt kirjutanud.
Ja ma ei taha asju ära sõnuda. Mulle ei meeldi rääkida asjadest enne, kui need on teoks saanud – see oli ka natuke põhjuseks, miks ma rasedusest ja nt abiellumisest kirjutamist edasi lükkasin. Ma ei taha rääkida sellest, kuhu ma tööle lähen, enne kui ma päriselt olen seal tööl (ja mind polegi kohe lahti lastud, nagu ükskord juhtus, kui ma enne õhtut hõiskasin). Siin muidugi mängib oma rolli see, et ma olen väga palju kordi pidanud hiljem selgitama, et MIS KURAT SIIS JUHTUS (vt eelmine abiellumine), kui olen enne õhtut ette ära hõisanud. Aga päriselt ei saa nii elada, et oma plaanidest üldse ei räägi ju.
Aga see “ära hõiska enne õhtut” süsteem kehtib ka mu unistuste puhul. Ma enam ei julge unistada, sest kardan nii ära sõnuda – nimelt on mul jäänud mulje, et kui sa millestki unistad, siis see ei saa kohe kindlasti teoks. Nii on mu unistused poliitiliselt korrektsed ja ümmargused nagu Tallinna linnapea jutt, sest ma ei taha, et miski võimaliku hea asja ära rikuks. Teisalt jälle konkureerib sellele ebausule kindel teadmine, et kui oled soovi universumisse lendu lasknud, siis on suurem tõenäosus, et see saab teoks. Nii ma siis olengi väga ettevaatlik oma soovidega ja kui tahan midagi “universumisse teele saata”, siis sõnastan väga hoolikalt oma mõtted. Ja unistuste jaoks soove raiskama ei hakka.
Mis on muidugi ääretult kurb, et ma enam unistada ei oska ega julge, olen sellest vist varemgi kirjutanud… Aga iga kord, kui ma olen hakanud selgelt ette nägema, milline mu elu kuue kuu või aasta pärast on, on midagi totaalselt persse läinud. Nii et ma seekord enam parem ei proovigi:)
7 thoughts on “ebausust vol 2”
Ka mina olen mõõdukalt ebausklik, saates aegajalt edasi ka kirju a’la oktoober 2010 on eriline. Selle viimase juures on parim see, et 2011 juuli toob meile samuti 5 R, 5 L, 5 P. Siin kohal naeran iseenda üle.
See ebausu värk on selline kahtlane asi.
Vahel mõtleme tõesti, et unistasin ja rääkisin kõigile millestki peadpööritama panevalt heast asjast ja nüüd olen ise süüdi, et see ikkagi ei täitunud. Teisest küljest mõeldes võis see olla ju ka üks halb kokkusattumus. Võiks küsida, et kas üldse mõtleme ebausule ja enda tehtud “vigadele” kui kõik plaanipäraselt sujub? Loomulikult mitte. Ja kui midagi untsu läheb, siis peame ju alati leidma vea, mida tegime ning end selle pärast nahutama.
Muidugi mõned ebausu tavad on päris armsad. Nagu näiteks leiva maha kukkudes suu andmine, et toit majast välja ei läheks või kasvõi ka see erinevalt poolt postist möödudes “Tere!” ütlemine. Aga need rahakoti pähe panemised, musta kassi nägemisel kohe tagasi sõitmised, hirm 13 ja reede ees jms. on minu arust küll väga tobedad.
Mina olen kuulnud seda, et kui “rongi alt läbi lähed”, siis võib soovida. Sellest rahakotiasjast pole aga kuulnudki.
Ma vanasti Tartus elades olin väga usin soovija, Tallinnas oli kah tegelt paar kohta, kus oli võimalus “rongi alla” sattuda (Rahvusraamatukogu juurest Kristiine keskusse minnes nt). Ja siis ma muudkui soovisin-soovisin-soovisin. Praegu olen ma vist oma eluga nii rahul, et ei tule selle pealegi eriti, et midagi juurde tahta. Mitte et elu ideaalne oleks – blogi on suures osas ju nutt ja hala -, aga olulised asjad on paigas. Ja eks vist on jah tekkinud see hirm, et võib ära sõnuda… Siis muidugi tuleb meelde Charlotte SATC esimesest filmist, kui ta lõpuks rasedaks jäi ja Carrie teda analoogses mures lohutas. See võtab natuke hirmu maha küll. 🙂
Hahahaa, Klari, tõepoolest! See seletab ka minu puhul mõndagi:)
Kats, numbrimaagia on ilus asi, mulle hästi meeldis see 10. aasta 10. kuu. Aga tahaks teada lihtsalt, kust see 823 aasta jutt tuli – kui saaks kuidagi trackbackida…
Kkadri, ma arvan, et sul on õigus – kui midagi läheb viltu, siis PEAB ju miski süüdi olema, mitte et elu ongi selline, kus ilma mingi põhjuseta asjad viltu lähevad. Ja seda viimast ei taha ju keegi uskuda.
juuste lõikamise kohta ma olen seda kuulnud, et ise endal juukseid lõigates pidi nagu mõistuse ka ‘ära lõikama’, ühesõnaga lolliks jääma.
ma lõikan ka ise endal juukseid, see seletab nii mõndagi.
Mu blogi on jah kutsetega avatav, aga aadress on skrata.blogsbot.com.
Muide, ma ise ei ole ebausklik, aga kuna olen folklorist, siis tean ebauske ja siit ka see vanarahva asi. Nimelt juustega on ju teadupoolest juba antiikajast ebausud seotud. Juuksed kui tugevuse allikas ja nende lõikamine jõu nõrgendamine. Ja kogu see juuksed kui seisusemärk. Eks talunaise pikk pats lõigati abielludes maha, et naine oleks “nõrgem”, alluks mehele, kaotaks nooruse uljuse ja vallatuse. Vot. Siukse lugu.
Mulle endale tuli üllatusena näiteks see, et tänaval kaevukaantele astumine toob õnnetust. Loogiline ka – nii mõnigi on sisse kukkunud. Nüüd astun ikka edasi kaantele, aga ise irvitan sisemas. Samas, ebausu postiivseks pööramine on ka ebausk. Ma ütlesin, et ma ei usu, et kui mõtlema hakkan, siis mustad kassid peaksid mulle õnne tooma ja reede 13 ka 😛
Ahjaa, juustega veel – juukseid ei tohi õues loopida, sest see toob 1. peavalu ja 2. viib mõistuse peast 😛