Marie Claire avaldas oma blogis Maura Kelly kirjutatud artikli paksudest ja “Mike&Molly” sarjast. Seda saate lugeda siit ja muidugi on see post tekitanud internetis tõelise tormi.
Ma lugesin nii Kelly postitust kui ka rohket vastukaja sellele ja ei oska seisukohta võtta. Muidugi, ühest küljest ta ütleb:
I think I’d be grossed out if I had to watch two characters with rolls and rolls of fat kissing each other … because I’d be grossed out if I had to watch them doing anything. To be brutally honest, even in real life, I find it aesthetically displeasing to watch a very, very fat person simply walk across a room — just like I’d find it distressing if I saw a very drunk person stumbling across a bar or a heroine addict slumping in a chair.
Ja samas ta ütleb:
being overweight is one thing — those people are downright obese!And while I think our country’s obsession with physical perfection is unhealthy, I also think it’s at least equally crazy, albeit in the other direction, to be implicitly promoting obesity! Yes, anorexia is sick, but at least some slim models are simply naturally skinny. No one who is as fat as Mike and Molly can be healthy. And obesity is costing our country far more in terms of all the related health problems we are paying for, by way of our insurance, than any other health problem, even cancer.
Ma pean temaga nõustuma selles osas, et Mike’i ja Mollyt mängivad näitlejad on tõepoolest rasvunud, mitte lihtsalt ülekaalulised ja kuigi ma ise olen ülekaaluline, ei ole ma mitte mingil juhul selle poolt, et rasvumist (nagu ka haiglaslikku kõhnust!) promotakse ja inimesi püütakse arvama panna, et see on justkui okei ja midagi ei peakski tegema. Ma olen arvamusel, et rasvumist ei pea kindlasti mitte heaks kiitma – ja samuti ei peaks heaks kiitma superkõhnade kehadega inimesi. Mõlemad äärmused on halvad, täpselt nagu äärmused alati on.
Aga teisest küljest… Ma olen kogu oma täiskasvanuelu olnud kimpus oma kaaluga (hakkasin erinevatel põhjustel järsku juurde võtma 18aastaselt ja olen kümne kilo kaupa viimased kolm aastat edasi-tagasi kõikunud, viimasel ajal kahjuks aina ülespoole) ja KMI järgi olen ma ülekaaluline. Ma tean seda, ma teen trenni (vähemalt kolm korda nädalas) ja jälgin oma toitumist (kaalujälgijate põhimõtete järgi). Ma ei tunne, et ma oleks PAKS, tegelikult, kuigi ma nii ikka sageli ütlen. Mu kaal ei ole mulle kunagi takistuseks olnud MITTE MILLEGI tegemisel (eriti sporditegemisel ja kas see polegi peamine?) ja ma jõuan rohkem rauda lükata kui mõned mu 60kilosed sõbrannad. Ja alles eile ütles psühholoog mulle, et NUMBER POLE TEGELIKULT OLULINE (me küll rääkisime natuke teises kontekstis). Noh, selle üle võib vaielda, mingis mõttes ta ikkagi on ka. Aga kui sa oled tervislikus kaalus, siis pole number oluline, ole sa 65 või 85. Kõik sõltub su enda keha eripäradest.
Nii, tagasi posti juurde. Et siis temal on vastik vaadata rasvarullidega inimesi suudlemas? No andke andeks! Minu rullid elavad rõõmsalt minuga mu elu kaasa, julgen avalikult isegi oma Abikaasat suudelda ja magamistoas ME ISEGI SEKSIME, kujutate ette? Rasvarullid ja kõik muu kaasakuuluv. Teinekord ei lase isegi tuld ära. Hämmastav, kas pole? Ma saan Kellyst aru, et koledaid inimesi pole hea vaadata, AGA koledus on igaühe silmades. Minu jaoks on näiteks kõige koledamad pealtnäha normaalkaalus tüdrukud, kellel kõht ja käed lotendavad – ehk siis kes küll NÄEVAD saledad välja, aga pole elus trenni teinud. Ükskord pidin ma Genklubis just sellise tüdruku nabapluusi alt paistvat kõhtu vahtima (ta oli TÄPSELT meist teiselpool lauda) ja mulle hakkas see vastu. Aga ma ei tee selle põhjal üldistusi ega ütle, et kõik inimesed on munnid ja neist ei peaks ammugi ühtegi telesarja tegema. See, et mina hindan treenitud kehasid (isegi minu rasva all on lihased), ei tähenda, et ma peaks oma väärtushinnanguid kellelegi peale suruma.
Ja see, et Maura Kelly on anorektik (ta on oma haigusega võitlemisest mitmeid kordi kirjutanud) ja ei suuda ENDA PSÜHHOPÕHJUSTEL vaadata ülekaalulisi inimesi, ei tähenda, et sellised sarjad tuleks telekast ära koristada, või – mis veel olulisem – paksudel inimestel ei tohiks justkui üldse olla õigust õnnele, armastusele ja hellustele, nagu Kelly kipub viitama.
Koledaid inimesi on kole vaadata ehk siis antud kontekstis pakse inimesi ei taha vaadata – aga sellega on lihtne, ära siis lihtsalt vaata neid! (Umbes nagu blogidelugemisega.) Aga ära anna tervele maailmale teada, et SINU MEELEST ei tohiks koledad inimesed üldse eksisteerida, õnnelikud olla ja – oh õudu! – füüsilist õrnust teineteisele avaldada.
Eksisteerida tohivad kõik ja õnne on kõik väärt, nähku nende keha välja ükskõik milline.
7 thoughts on “Marie Claire ja paksud”
Mike & Molly on üks armsamaid ja naljakamaid seriaale, mis minu meelest viimasel ajal välja tulnud on. Ei ole mingeid paksukesi poolpaljalt voodis amelemas näha, kõik on väga maitsekas. Ja näitlejad on väga maitsekalt riietatud.
Mul ei ole tüsedamate inimeste vastu midagi, kui riietutakse vastavalt figuurile. Siin UKs on kahjuks väga päise palju ja nad armastavad end väga liibuvatesse riietesse suruda. Ka variant, kus pluus eest lühikeseks jääb ja põlvedeni kõht välja ripub on levinud, mida on küll ebameeldiv näha.
Peaasi, et inimene ise rahul oleks.
Mari, muidugi võiks inimestel olla piisavalt maitsekust, et korralikult riides käia, aga ega ma isegi alati suuda. Ja see polegi niivõrd kaalus kinni, halvasti käivad riides päris paljud.
Mike&Molly on tõesti tore sari, väga armsad tegelased.
*väga pakse palju. Kuradima iPhone`i õigekirja kontroll ei saa tihti aru, mida ma öelda tahan.
Ma ei mõtle just super stiilselt riides käimist, pigem esteetiliselt. Kui kõht ees tõesti põlvedeni ripub, siis võiks selle ikka pükste alla ära peita, mitte seda rahus kõigile näidata.
Samuti ei saa ma aru teismelistest tüdrukutest, kes oma muffinit keset talve julgelt näitavad. Cover it up girl! Ilmselgelt hakkan ma vanaks jääma seda öeldes 😛
Teemakohane pilt sellest, mida mina maitsetuks pean: http://www.peopleofwalmart.com/?p=23152
Eestis õnneks selliseid juhtumeid palju ei kohta 🙂
Kuidagi paha oli lugeda tema kirjutist…Tekitas natuke sellist kummalist viha tema vastu. Et kuidas ta julgeb nii öelda. Samas ei julge endalegi tunnistada, et olen ka ise nö inetute inimeste amelemist vaadates tundnud tunnet, et tahaks pea ära keerata. Siis ei ole küll tegu olnud paksude inimestega aga räpaste ja hoolitsemata ning, mis seal salata ka inetute, inimestega. Ilu on muidugi vaataja silmades. Aga ega oma mõtete ja tunnete vastu ju ei saa, see on selge. Ise ei paneks iialgi midagi sellist avalikult kirja. On ju teada, milliseid tundeid see nendes paksudes inimestes tekitab. Ja sellest oleks siiralt kahju kui keegi ennast oma kehas veel halvemalt tunneks kui ta juba arvatavasti nagunii tunneb. Arvan, et siin ongi küsimus mitte selles, kas ja mida keegi nö inetuid amelemas vaadates tunneb, vaid selles, kui eetiline on sellist asja avalikult kuulutada. Ja sina nüüd küll ülekaalulune ei ole 😀
Kristi, vot täpselt! Selge on see, et nii mõtlevad väga paljud, tegelikult. Poliitilise korrektsuse ajastul ei tohi paljutki välja öelda ja see on sageli mullegi vastukarva. Aga tegelikult võikski lähtuda siin sellest, et asju saab välja öelda ka nii, et see ei pane inimes end halvasti tundma. Muidugi teavad kõik, kui suur probleem on Läänemaailmas rasvumine ja sellest PEAKSKI rääkima, aga mitte sel viisil!
Minu MEELEST on naljakas jälle see asi, et kõik üritavad olla mingid poliitiliselt korrektsed samal ajal oma vaimustava isiksuse ja tunnetega laineid lüüa, teiste ponnistusi vaadates neid kas peksta või paitada. Pidevalt teie, blogipidajad, üritate negatiivsete kommentaaride peale väita, et ärge lugege, kui ei meeldi, ja ärge mõistke hukka (uhaa, see ju minu MEEL!). Ja siis samal ajal väidate, et jah, teie MEELEST ei võiks midagi sellist kirja panna (jah, ja see on teie MEEL jällegi, nii et ei ole õigust teidki hukka mõista) õõv. okse hakkab sellest blogieetika mölast. Daki, ise siin tahad, et sul oleks vabadus asjadest kirjutada, aga teistel “heasoovlikult” ei lubaks kirjutada. õõv teist korda. Las ta arvab, tema MEEL ei muuda veel maailma. Ärge üldse andke maailmale midagi teada. Daki, aga pean mainima, et su blogi on juba pikemalt aega kuidagi tüütu pliiatsivägistamise sündmuspaik, aga loodan, et selle võrra saavad raamatud paremad.
Õõv on äge sõna:) Jah, ma saan aru, et see on selline… Noh, kahetine asi. Et ise tahad öelda, aga ei pruugi alati meeldida see, et ka teised tahavad öelda. Ma omast arust ei rõhunud siin väga blogieetikale, vaid sellele, et tegelikult ta viitas ühele suurele probleemile meie ühiskonnas, aga viitas kuidagi… nii, et see hakkas mulle vastu. Jah, minu MEEL, täpselt.