12. nädalaks olen ma jõudnud mingisse eriti tüütusse faasi, mis on, loodetavasti, ajutine. Enam ei vaju ma kell 9 magama, oh ei! Nüüd on nii, et hoolimata sellest, kui väsinud ma ka ei oleks (ja väsinud olen ma ikka kogu kuradi aeg), ei tule und enne 2-3 öösel. Teinekord vahin ma kell 4 veel kella. Tulevad meelde need kohutavad ajad, kui unetus oli osa mu igapäevasest elust ja nagu varemgi, imestan ma praeguseni, KUIDAS ma kurat vastu pidasin?! Sest praegu on nii, et ma olen nii kurnatud juba sellest, et ma nädal aega maganud pole, et ma tõesti ei kujuta ette, et ma teeksin seda kuude ja aastate kaupa, nagu ma seda varem tegin.
Ühesõnaga, ma olen KURNATUD. Mittemagamisest, sellest, et ma ei tohi mitte midagi teha (give me that one this time) – näiteks kõhulihaseharjutusi – aga samas ma PEAN väga palju tegema. Kolimiseks pakkima, koristama, tööd tegema, pakke komplekteerima ja vedama ja mis kõige hullem: suhtlema! Ma lihtsalt ei jõua suhelda, eriti, kui keegi peaks tahtma suhelda hommikul (loe: enne pärastlõunat). Ma tahan ainult olla kodus ja vaikuses ja teki sees ja mitte midagi näha, teha, tunda, mõelda.
Võibolla hakkab low-faas ligi hiilima, see on ka võimalik. Aga kui inimene ei maga, siis on ka depressioon kergem tulema.
Ma olen kurnatud, kui hommikul kell heliseb. Panen kogemata tuunika valepidi selga: aaah! Ma olen liiga kurnatud, et seda ümber pöörata! Ma olen liiga kurnatud, et saapaid jalga panna ja esimest korda ma tunnen sügise vastu vastumeelsust, sest tahaks aega, kui sai lihtsalt plätud varba otsa lükata.
Lisaks lähevad kõik asjad valesti, mis ma teen. Ma teen maailma kõige totramaid trükivigu, ma ajan sassi tellimusi, ma võpatan vastumeelsusest, kui telefon heliseb, kui keegi uksele koputab… Lisaks olen ma muutunud Haja McHajameelseks, mis teeb normaalselt eksisteerimise veelgi raskemaks, sest ma pidevalt unustan asju ära, panen valesse kohta, teen valesti ja nii edasi.
Ja kõige tobedam on selle juures see, et mitte keegi ei saa aru.
“Miks sa SELLISE häälega oled?”
“Kell. On. 11.”
“No ja SIIS?!”
Abikaasa ei saa ammugi aru, miks ma ei taha midagi teha või miks ma ei näita üles mingit entusiasmi, kui ma pean minema Tallinna või kui tema ndvahetuseks siia tuleb. No minus pole seda jõudu praegu noh. Miks ma ei saaks niisama olla lihtsalt?!
Uh, oleks märksa lihtsam, kui mul ACTUALLY midagi viga oleks, näiteks oksendaksin nagu Mann. Sest kui inimene oksendab, siis saavad ju kõik aru, et tal on paha olla ja ta võib olla pikali ja üksi või misiganes. Aga kui sa ütled, et sa ei saa magada, siis visatakse sulle vaid “no ju siis organism ei vaja praegu nii palju und”. Bullshit! Muidugi vajab, see ei ole minu süü, et und ei tule lihtsalt.
Kui see kõik nii jätkub, siis ma muidugi ei taha ettegi kujutada, mis tunne on olla kurnatud ja 50 kilo raskem. Siis ma vist suren.
Lisaks on mul kopp ees sellest, et ma pean KOGU AEG rinnahoidjat kandma. Esiteks: mul pole eriti rinnahoidjaid, sest neid pole kunagi väga vaja läinud. Teiseks: need, mis mul on, on ilusad, mitte mugavad ja mõeldud ööpäevaringseks kandmiseks. Kolmandaks: tissid valutavad ja sellest on ka kopp ees.
/end pregnant whining/
11 thoughts on “This is pure whining.”
Oh sa pisikene 🙂 Ei oska midagi asjalikku soovitada, rase olla on lihtsalt selline emotsioonide kogelmogel + fuusilise keha muutumine… See kurnatus laheb aga kindlasti ukskord ule, esimesed 3 kuud on ju juba moodas… Minul on alati alguses palju vastikum enesetunne olnud kui suure kohuga 40ndal nadalal 😐
Oh, vaevalt ma freak of nature olen, muidu on ju kõik väga hästi sujunud. Aga täna lihtsalt on selline, et… no et ajab jonnima noh! Aga aitäh, teie sõnad tegid paremaks ja lohutasid küll:)
Nirt, oota sa, sa veel hakkad sellist jalutust saama mult!
Kuna kätte on jõudnud juba 12. nädal, siis tõenäosus, et asi varsti (noh nii paari nädala jooksul) paraneb on suur!! Minu tuttavatel on küll kõigil see kohutav väsimus 16ndaks nädalaks üle läinud. Nii, et lohuta ennast – tõenäoliselt on see ajutine ja ajutisi jamasid on palju kergen välja kannatada kui permanentseid 😀 Loodame, et sa ei ole see erandlik freak of nature keda väsimus terve raseduse aja vaevab! 😀
Kui Talnasse tuled, lähme jalutame värskes õhus kuniks sa väsimusest kokku kukud. 🙂
Lohutan ka, et raske esimene trimester sul ju kohe läbi ning siis tuleb kolm kuud tõeliselt mõnusat aega! Väsimus läheb ka varsti üle ning tuleb enneolematu energiahoog. uni tuleb ka tagasi.
no ja siis viimane trimester on jälle hullumaja, aga selle on loodus teinud selleks, et sa sünnitust enam ei kardaks – kui kuude kaupa on väga raske ja paha ja väsinud olek, siis lõpuks led juba kõigega nõus, et see sünnitus juba algaks ja kõhust lahti saaks 🙂
mul olid rasedused küll ju suht väikese vahega, aga ometi olin teise ajaks juba ära unustanud, kui suur väsimus on. tegin vaid hädavajalikku, ülejäänud aja molutasin maha. oleks maganud, aga väikese lapse kõrvalt eriti ei saanud.
ja kui lõpuks üle läks, oli hull kergendus – ma polegi laisk värdjas, lihtsalt rase 😀
nii et tõesti – see kõik on täiesti loomulik ja mööduv 🙂
Jumal tänatud:) Oleks, et kaaskondsed ka aru saaks sellest molutamise-vajadusest. Need, kes pole rasedad olnud (ja mind just sellised ümbritsevad) ei saa lihtsalt ÜLDSE aru.
Mul on ka alati kahju nendest raseduse esimese trimestri vaevuste käes kannatajatest. Aga nagu juba eelpool mainitud paari nädala pärast hakkab sul palju parem. Vähemalt enda kogemusest v6in öelda, et raseduse teine trimester on t6eliselt lahe aeg: energiat on meeletult ja k6ht pole ka veel liiga suur, et segaks aktiivne olemast. Ega selle aja kohta asjata raseduse “honeymoon” ei öelda. Muidugi on ka neid, kes kogu raseduse 24/7 iiveldavad-oksendavad, aga sinul sellega 6nneks probleeme ei ole. Toredat teist trimestrit!
ohoo, kasn2ed, sina ka kapist v2lja tulnud =)
ma olen viimasel pooleteisel kuul SIGAPALJU 6ppinud. n2iteks 6ppinud seda, et kui mina olin noor ja mitterase ;), siis ma ka ei saanud yldse aru, et what’s the big problem. ma olin n2inud filme, aga seal nad umbes n2itavad, et naine oksendab paar korda ja siis l2heb elu ilusti edasi, eks. et k6ht kasvab ette ja rinnad l2hevad suuremaks, aga et yldiselt on elu ikkagi enam-vahem sama.
on ta jee.
ma ei saanud enne rasedaist aru, kui ma ise enda naha peal proovisin, MIS TUNNE ON. ja oi, oi kuidas ma nyyd saan aru k6igist neist rasedaist, kel elu upakile l2heb. ja ma vahel m6tlen, et v6ib-olla see on hea, et ei mina ega mu abikaasa ei teadnud – TEGELIKULT – kuidas elu muutub, kui meid 2kki 3 on. v6ib-olla see on looduse nipp, et tagada liigi j2tkusuutlikkus.
aga tead, n2dal 13 hakkas just. ja ma tunnen end paremini. MA L6PUKS OMETI TUNNEN END PAREMINI!
***
ahjaa, see naljakas asi veel: kui ma mitterasedana n2gin ultraheli-pilte pisikestest Matidest ja Mannidest emade k6hus, siis ma m6tlesin omaette: “kuda nad saavad aru, mis neist hallidest laikudest on mis?”
aga t2na ma n2itasin yhele t88kaaslasele pilti 12-n2dalasest tegelasest MINU k6hus, mille peal on ometi NII selgesti nina ja pea ja k6ht ja jalad ja yldse, k6ik on selgesti n2ha!
ja siis see t88kaaslane noogutas ja naeratas. ja ma kysisin tema k2est, kas ta saab aru, mis on mis? ja ta vastas mulle ausalt, et ta ei saa yldse sellest pildist aru =D
tjah. siuksed lood meil siin =)
Ohh. Need hirmud. Täna nägin esimest korda unes, et sünnitasin – 27.02, aga ta ei olnudki väga enneaegsete mõõtudega, kaalus üle kolme kilo ja oli 80cm pikk! Volask, isasse. Ja muide täiesti samal ajal nägi Abikaasa unes, et ma sünnitan, täitsa imelik, me eile isegi ei rääkinud. Nii et hakkab pihta.
Hirmud on olnud, küllap tuleb neid veel. Ma katsun mitte ette muretseda.
Mann, selle kohta öeldakse: if they knew parenting was so hard, no one would take the job.
Aga tead, mis on tegelikult palju hullem (sellele keda see tabab) sellest väsimusest ja kõigest muust taolisest? Hirmud, igasugused hirmud, et kas laps on terve, kas kõik läheb ikka hästi ja mismoodi see sünntus küll olema saab:D Sa oled väga õnnelik inimene kui sul selliseid jamasid ei ole ega tule! 😀 Väsimus on sellise vaimse pasanteeria kõrval lapsemäng! 😀