Läksin ükspäev korra K. juurest läbi. See oli natuke pärast seda, kui P.P. kirjutas must laulu (mis oli ikka ilgelt nunnu ja ma pidin nunnundusse ära surema), igal juhul kõigepealt tuli uksele vastu P.P, kes uhkelt demonstreeris oma karvaseid susse, siis kallistas mind ja oli üldse tups.

K. kutsus kõrvaltoast Gaiuse, sest EI SAA NII OLLA, et ma lähen K. juurde ja Gaiust ei näegi. Gaius tuli nagu segane rõõmurull, kargas ja lakkus ja hüppas ja väljendas nii suurt rõõmu mind nähes, et ma pole veel KEDAGI (ei inimest ega looma) näinud nii rõõmus olevat, lihtsalt sellepärast, et mina tulin.

Ja siis tõi Gaius mulle teki. Ma alguses arvasin, et ta tahab jälle siku-sikut mängida.

“Mis? Mingi uus siku-siku mängiasi või?” imestasin.
“Ei! See on see, et sa tulid väljast ja ta arvab, et sul on külm,” selgitas K.

Lihtsalt. Liiga. Nunnu.

PS! Lumelaadset asja sajab! LUMH!