Vastukaaluks abieluteemalisele Gilberti raamatule “Committed” loen ma praegu Kristen McGuinessi raamatut “51/50: The Magical Adventures of Single Life”. Ma avastasin selle vist lugedes The Friskyt, kus oli lugu autoriga ja raamat intrigeeris mind. Kristen otsustas 50 nädala jooksul minna 51 deidile, et leida armastust, Seda Õiget. Muidugi avastab ta selle teekonna käigus paljugi iseenda kohta. Tegu on alkohooliku ja kokanarkomaaniga, kes on olnud aasta selge (ma ei ütle ENDISE, sest pole olemas endiseid narkomaane või alkohoolikuid – on vaid need, kes pole mõnda aega tarbinud) ja ma imetlen tema julgust oma sõltuvustest nii avalikult rääkida.
Esialgu ma arvasin, et selle lugemine tähendab minu jaoks, et hakkan nostalgitsema aja üle, kui veel ise olin vallaline, igatsema taga neid aegu, kui iga nädal tõi uue armumise, kui sa ei teadnud, kust sa leiad end reede öösel või laupäeva hommikul (praegu leian ma end ainult voodist – ENDA voodist)… Aga huvitaval kombel ei tunne ma ühtki sellist emotsiooni. Ma hoopis tunnen – oh õudust! – haletsust oma vana mina vastu. Ma ju teadsin juba siis, et ma otsin midagi, aga ma ei osanud arvata uneski, et hea ja kvaliteetne suhe õige inimesega ja PEREELU võib pakkuda sellist rahuldust, nagu ta pakub. Oh, ma tean, ma olen muutunud selleks inimeseks, keda ma neli aastat tagasi südamepõhjast jälestasin, andke mulle andkes!
Õigemini, ma tegelikult mõtlen küll, et milline oleks elu siis, kui poleks läinud nii nagu läks, kui ma poleks leidnud oma inimest (ja kaotanud selle käigus terve persetäie sõpru), kui me oleks näiteks Rüblikuga suutnud asjad korda saada, kui… kui ma poleks üldse Rüblikuga kokku saanud… Ilmselt rändaksin ma siiamaani ringi, otsides seda seletamatut Miskit. Ja ikka baaridest ja klubidest.
Aga kohtamiselu Ameerikas on ikka HOOPIS TEISTSUGUNE kui meil siin. Või õigemini: kui oli minul ja kui on minu tuttavatel, kes on veel (või jälle, kuidas keegi) vallalised. Esiteks ei ole (vähemalt minu seltskonnas) väga levinud üldse selline deitimine, et laupäevaõhtuti pead kindlasti kuskil mõne uue meesterahvaga väljas olema. Pigem leitakse uusi heartthrobe baaridest või ühistest seltskondadest – sõnaga, pidudelt.
Oh, MINA muidugi olen kõvasti deitinud, vist kõige rohkem üldse oma sõpradest. Ma ei tea, miks, aga mu sõpradel on mingi tõeline vastumeelsus saada (pool)võõra inimesega kahekesi kokku ja veeta üks tõhus kohting. Pigem eelistatakse kokku saada uute inimestega seltskondades – ja, nagu öeldud, pidudel. Ning tuleb tunnistada, et oma kõige olulisemad mehed olen ma leidnud ka siiski tänu juhusele – liikudes samades ringkondades või saades baariukse taga suitsetades tuttavaks – mitte pimekohtingute käigus või nii, et keegi on meid kokku sokutanud.
Väga palju olen ma teinud ka “internetikohtinguid”. Ma panen selle jutumärkidesse, sest enamasti pole netist leitud tuttavatega kokkusaamine olnud kohting, vaid lihtsalt uue inimesega tutvumine. Samas – mis see kohting muud ongi? Ka on kõik mu sõbrad (peale Gorta, kes on vist kokku saanud ligi pooletuhande netituttavaga – igal juhul on see arv sadades) kohutavad netipelgurid ja uut kaaslast naljalt internetti otsima ei minda. Ikka loodetakse mingile müstilisele juhusele. Ja mõnede jaoks see juhus ka tuleb – mõned ootavad senimaani.
Võibolla erineme me ameerika naistest selle tõttu, et me EI TAHA ise aktiivselt endale kaaslase otsimisega tegeleda? (Tuletan meelde, et jutt käib minu sõprade näitel.) Et me ei taha tunnistada endale, et me ÜLDSE sellega tegeleme? Ja nii me käimegi ringi, lootes ja oodates, et See Õige tuleb kuskil nurga tagant välja. Aga saladus on selles, et ta ei tule. Sa PEAD ise selleks vaeva nägema ja tööd tegema. (Kasvõi alustades sellest, et õppida iseend armastama jmt sammud, mis tuleb läbida, et suhteks valmis kasvada. Või et üldse “valmis saada” – see teema vajaks rohkem lahkamist, aga ma ei tee seda praegu, nii et ärge võtke mu sõnu siin imperatiivsetena või millegina, mis märgib puhast tõde ja mu paindumatut seisukohta ses asjas.)
Aga võibolla ma ei tea ka midagi ja targutan niisama. Ma ju pole nii ammu vallaline olnud (uusi inimesi olen kohanud aga sellest hoolimata küll, seda tänu meie suhte vabale loomusele, nii et midagi ma sellest vallast ka tean). Ja siis hakkasin ma mõtlema oma deitimiselu peale. McGuiness üllatas mind sellega, KUI PALJU VÕIB ÜKS NAINE ANALÜÜSIDA! Appi, see analüüs ajab mind kohati hulluks – aga õnneks on see vahvalt ja humoorikalt kirja pandud. Ma ei mäleta küll, et ma oleks ise deitides niimoodi analüüsinud. Kuigi noh, eneseanalüüs on alati olnud mu eriala ja ma mäletan selgelt kõiki neid kordi Birxi juures, kus ma vedelesin keset põrandat ja nutsin järjekordselt selle üle, et MIKS TA MULLE EI HELISTA?!
Ühes on autoril õigus – selle, kas on säde või mitte, tunneb kohe ära. Näiteks kui ma Patsyga kokku sain – sest seda võis tegelikult deidiks pidada, olime mõlemad sel ajal vallalised – siis ma tundsin kohe, et on sõbramaterjal. Ja oligi, ma leidsin nii ühe maailma kõige toredama inimese! Ja selleks oli vaja ainult julgust, et anonüümse blogikommenteerijaga julgeda kokku saada!
Oh, põnevaid näiteid kummalistest meestest, kes kõik vallalise naise teele satuvad, on muidugi palju. Mõned neist said ka “Meestest, lihtsalt” raamatusse kirja, näiteks kutt, kes sai seal nime… appi, ma ei mäletagi, aga ta oli loos “Hea poiss ja halb tüdruk” vmt. Blogis oli ta nimega Üks Poiss ja see oli tõeliselt kummaline kogemus. Me “deitisime” ikka väga pikka aega, nii mõned kuud. Selle aja jooksul jäi ta minu juurde ööseks, me käisime väljas, sõpradel koos külas jne. Ja mida ei juhtunud – füüsiline kontakt. Me magasime ühes voodis ja me isegi ei suudelnud! Mingil hetkel sai mul sellest veidrast “suhtest” kõrini ja ma ei jõudnud enam seda mängu mängida. Tänase päevani ei tea ma, mis toimus. Sest kui ta oleks tahtnud ainult sõber olla, oleks ta võinud ju seda öelda – aga ta ei öelnud. Me tegime koos plaane, ööbisime koos – käitusime nagu paaris inimesed, ühesõnaga. Ma oleksin täiesti aktsepteerinud seda, et ta ei tunne mu vastu tõmmet või tahab võtta asja aeglaselt, aga… selles nagu polnud asi. Müstika, ühesõnaga.
Sellistel hetkedel on mul kahju, et ma olen oma blogi NIIMOODI pidanud ja need deidid ja kõik kaasnev pole kuhugi kirja läinud. Muidugi on meeste-raamat, mis mingil määral kaardistab mu meesteminevikku, aga sinna on ikka kirja saanud (prototüüpidena) need Suured Lood, mitte ühe-õhtu-deidid.
Ma lähen koju ja sirvin oma The Märkmikku ja vaatan, äkki tuleb veel mõni põnev deitimislugu meelde. Ja ma pöördun selle teema juurde järgmises postis tagasi.
Aga mis teie arvate? Kas Eesti ja Ameerika detimisskene erineb tugevalt või on see ainult minu maailmanurgast vaadates nii? Kas teie, kui te olete vallalised, käite teadlikult kohtingutel, et leida potentsiaalset uut armastust?
14 thoughts on “kohtingutest, vol 1”
Uh, ma kirjutasin just Kristen McGuinessile fännikirja… Piinlik. FB on kurjast ikka. Aga samas ma tean, kui tore on lugejatelt kirju saada, seega ma väga ei põe.
kui mina veel vaba ja vallaline olin, siis ainult igatsesin ja unistasin meerikamaa taolist deitimist. mulle oleks küll väga meeldinud ennast üles lüüa ja kohtingule minna. aga ei… selle asemel sai lihtsalt väljas (joomas) käidud ja loodetud, et ehk kohtab ka kedagi 😛
tegelikult mõned harvad korrad ju olid, kui tekkis keegi selline, kellega käia… aga neid oli vähe. pigem siiski juhuslikud kohtumised. ja probleem polnud selles, et ma poleks tahtnud… väga tahtsin.
ühesõnaga minu meelest eestis sellist deitimist ei eksisteeri. või ehk mingis paralleelmaailmas, kuhu mul pole olnud juhust sattuda…?
Tikker, siis me elame samas paralleelmaailmas! See, et mulle on sattunud neid nn kohtinguid, on olnud rohkem vist minu enda isikus kinni – just neti teel inimestega tutvumine, näiteks. Aga tundub jah, et see kohtingumaailm pole Eestis samasugune. Üldse.
Ei ole jah Eestis seda tüüpi “kohtinguid” ja mina neid ei igatse ka. See oleks ju ilgelt awkward ja kulukas käia mingite suvaliste tänaval kohatud inimestega (ma olen aru saanud, et nii see toimib; keegi poetab tänaval sulle oma telefoninumbri või küsib sinu oma) kusagil väljas söömas või kinos (omg kui nüri). Ja seda tüüpi kohtingult ei saa lambist ju ära minna ka, kui tundub et ikka üldse ei suju ja inimesega midagi rääkida ei ole. Sõprade seltskonnas kohatud tuttavatele on palju lihtsam öelda, et “kuule ma tegelt praegu pigem lähen raamatukokku, sa tiksu siin edasi” vms.
Ja netitutvused on hoopis teine teema – saad ju enne tükk aega selle inimesega suhelda, et aru saada, kas temast üldse millegi materjali on.
Baarist tutvuse leidmine on kolmas teema – sel juhul saad kaaslase valikul lähtuda sellest, mida sa tol hetkel tahad. Mitte nii, et sa lepid kellegagi nädal ette kokku ja pärast tol päeval pole sul üldse enam tuju olla ilus ja nunnu ja humoorikas & “kohtingust” saab ebameeldiv kohustus.
Mulle tunduvad need ameerika tüüpi kohtingud juba sellepärast eriti nõmedad, et need paistavad enamasti hõlmavat mingeid stereotüüpseid tegevusi – söömine ja kinoskäimine. Ja need asjad on ju igavad! Eestlased alustavad enamasti kohe olulistest asjadest nagu kartulivõtmine, tänavatel hulkumine või seks 🙂
sellega ma olen nõus, et igavene söömas ja kinos käimine oleks ilgelt igav. vahel on tore, aga on palju põnevamaid asju.
kohtingu kui sellise kontseptsioon mulle sellegipoolest meeldib – eeldusel, et see toimub kellegagi, kes tõesti meeldib. no et saab riideid valida ja mõelda ja oodata ja igatseda ja… naiste värk 😛
sihukeste suvalistema tüüpidega saaks muidugi neutraalsemal pinnal kokku, ei hakkaks esimese hooga mingit intensiivsemat üritust plaanima.
ah, mis mina siin üldse heietan, abielus ja kahe lapsega, vana peer ühesõnaga 😀
Jajaa, eestlased alustavad kohe olulisest:D Aga huvitav, miks see nii on, et meil siin on teistmoodi ja meerikas on see kohtingukultuur kujunenud nii… omapäraseks. Rääkisime Evuga kohtingutest just väljas ja ta ütles, et kohtingu juures võiks olla see romantikaelement ka juba – aga sageli pole.
Minu nägemus kohtingust on ilmselt tugevalt mõjutatud just filmides nähtust. Seepärast kujutangi korralikku kohtingut ette planeeritud kokkusaamisena, kuhu kaks inimest lähevad romantiliselt meelestatult või romantiliste tagamõtetega.
Samas – meenutades oma kohtumisi või kohtinguid, siis miski ei välista, et sa satud ühel hetkel (seltskonnas) kokku inimesega, kellega õhtu jätkub kahekesi ja romantilisemas meeleolus. Ehk siis ettekavatsemata kohting.
Romantika on ülehinnatud! Eriti selline romantika nagu filmides näeme. Päriselus on see piinlik ja creepy ja vastik ja pealetükkiv; eriti kui see esimeste kohtumiste jooksul aset juhtub leidma.
Hahhah, on jah, nii imelik on olla, kui keegi midagi romantilist teeb. Aga see ei tähenda, et mulle ei meeldiks lilled ja küünlavalgus ja muu selline. Võibolla mitte just esimesel kohtingul küll…
see oli selle punase nelgi süü, mis selle tunde tekitas 😉
Hahahaa, jah, ma pärast mõtlesin, et oleks võind ehk mainida, et lill oli ju ka:D
Esimesed kohtingud ei peagi olema paduromantilised. Juba romantiline meeleolu mõlema inimese sees on piisav. Piisab ka öisest rannast, kus kuuvalguses kahekesi kiikuda 😀
Mul on olnud hetki (minu nn. vallaliseaastate jooksul), mil ma olen mõelnud, et kus kõik need head mehed peidus on ja kus ma peaks nendega kohtuma ja ihanud sellist ameerikamaa deitimise kommet, et ongi normaalne minna võõra inimesega kohtama. Näiteks tihti tulid sellised mõtted mu pähe, kui istusin järjekordsel sõprade korraldatud õhtusöögil nende hubases kodus ja avastasin, et laua ümber on kõik paarid ja … mina. Üksinda. Ilma kaaslaseta.
Aga muidugi, arvestades KUI väga ma ei salli small talki, siis ei oleks minu puhul see skeem tööle hakanud:D ja siis jäigi üle plaan B ehk terade eraldamine sõkaldest (eeldusel, et 10st baaris või peol üles korjatud tüübist 1 ikka normaalseks ja tegelikult püsisuhet otsivaks härraks osutub). Ütleme nii, et see konnade suudlemine tõi välja paar potentsiaalset printsi, aga overall- metsikud vallaliseaastad ja enese niimoodi lõhkumine ei olnud seda väärt. Eieiei.
Nii et jah, ma olen sinuga, Daki, samas paadis- olid ajad, millest ehk vahel rääkida või mõelda (kuigi paljudest asjadest ka pigem mitte), aga kvaliteetne suhe kellegagi ja mõnusad pereelu pisiasjad on palju paremad.
Hahaa naljaks oli lugeda neid kommentaare.
Jah, eesti vark – kohtamas kaiakse ainult inimestega, keda teatakse.see meerika vark vaga ei tootaks.
Kino ja ohtusook. Igaaaaaav! Ma olen ikka esimestel kokkusaamistel, see sona hulka parem, midagi metsikut teinud – ringi uitanud, kohtadesse “sisse murdnud” jne. Et ikka lobus oleks.
Olime juba mitu kuud abielus olnud, kui lopuks kaasaga klassikalise ohtusook & kino kombo kaiku lasime hahahaa