Õhtulehes ilmus kunagi rubriik “Minu külmkapp”, kus inimesed rääkisid, noh, oma külmkapist. Ma olen pikemat aega tahtnud teha oma külmikuuksest pilti, sest mulle meeldib sinna igast vidinaid peale koguda (ja võibolla algatada taas mõnd mitte-meemi ja lasta ka teistel külmikuuksest pilti teha, sest minu meelest on külmikuuksed maru põnevad). Aga kuna ma selleni jõudnud pole veel, siis matkin hoopis tollast leherubriiki. Ja no muidugi, praegu, kui mu elu kulgeb enamasti rütmis söömine-töö-söömine-(võibolla trenn)-söömine-magamine-magamine-söömine-magamine (uskumatu, kui palju inimene sööb, kui ta enam väljas rokkimas ei käi), siis miks mitte toidust rääkida.

Muidugi, kui keegi tunneb end neist küsimustest inspireerituna, siis palun! Ma väga suure huviga loeks teie külmikutejutte ka (sest lisaks söömisele on väga hea ka söögist lugeda) (ime, et ma ainult ühe kilo juurde olen võtnud, ise ka ei usu, ja kohe on esimene trimester läbi juba!).

/

Milleta on külmik lage?

Mahlata. Mahla ja mullivett peab alati kodus olema. Ja erinevaid maitsekastmeid ka – ja laimimahla, sest seda viimat kulub Tom Kha tegemisel liitrites.

Mis peab köögikapis alati olemas olema?

Purustatud tomatid ja küüslauk. Ja spagetid. Siis elan ma kõik üle!

Mida külmikus kunagi ei leidu?

Mulle ei meeldi pooltooted, näiteks lihapallid, kalapulgad, viinerid ja muu taoline jama. Aga kuna Abikaasa neid ikka ostab, siis vahepeal neid kapist leiab. Mina ei söö ka kodujuustu ABSULL (okei, kui teda on VÄHE ja tomati-kurgi-hapukooresalatis, siis võin silma kinni pigistada), nii et seda enamasti kapis ei leidu. Kui just Abikaasa jälle ostnud pole.

Mida pole mõtet poest koju tassida – poolel teel saab nagunii otsa?

Mulle ei meeldi tänaval süüa (öösel baarist tulles pingil kebabi õgimine ei lähe arvesse!) ja üldiselt olen ma söögi kohapealt suht OCD. Söömine käib teatud JÄRJEKORRAS (enne sööki ei sööda võileibu ja magusat) ja enamasti on justkui auhinnaks (st et seda tuleb nautida, mitte kiirustades õgida). Aga porgandimehu saab enamasti juba autos otsa küll.

Mis võib külmikus seista kas või aasta – sa ei pane tähele ka, et see seal on?

Igasugused pooltooted, mida Abikaasa kokku on tassinud – lihapallid ja viinerid ja muu taoline. Kuna mina neid ei puutu ja mees on nädala sees Tallinnas, siis hakkavadki nad enamasti kapis juba oma elu elama. Ja marineeritud kõrvits – seda ei söö me kumbki, aga jõulude ajal sai kohusetundest muretsetud (või keegi kinkis, ei mäleta). See üks purk seisab meil seal juba mitu aastat.

Mida avastasid viimati ootamatult sügavkülmast?

Vaarikad! Olin ära unustanud, et emme andis mulle karbi vaarikaid külmutamiseks, kui Spaaniast tagasi tulin ja vaarikaaeg läbi juba oli. Jätan need mõneks eriti eriliseks korraks. Ja kausitäie kukeseeni avastasin ka üllatusega, tegin need tatrapudruga koos ära.

Mida sa külmkappi koristades alatasa minema viskad?

Piimatooted lähevad meil sageli pahaks. Ja siis need kurikuulsad pooltooted (mind ikka tõsiselt häirib see lihapallide pakk, mis juba teist nädalat kapis laiutab). Toidujääke viskan ka sageli ära – kuna ma alati teen süüa suure hunniku ja ei suuda seda kõike ära tarbida, siis jääb toitu tihtilugu üle. Aga kuna ma enamasti jälestan ülessoojendatud toitu, siis nii ta läheb…