Septembris Ei Joo projekt läheb päris hästi. Kuigi K. oli äärmiselt skeptiline selles suhtes, et Underis on võimatu kaine peaga käia, siis jätkuvalt olen mina positiivne.

Nii näiteks käisin ma laupäeval peaaegu Underis, ehk Rock&Art festivalil, mis toimus Underi kõrval. (Muidugi jäi mulle segaseks – nagu on jäänud igal aastal – et kus täpsemalt see kunsti osa oli, kas tõesti Antoni tätuutelk?)

Noh, katsumus see muidugi oli. Kuna ma pole ka mõnda aega suitsu teinud, siis pidin ma kõigepealt rabanduse saama. Issake, kas inimesed HAISEVAD koguaeg niimoodi?! See oli räme segu uriinist, mitmepäevasest joomisest, alkoholiaurudest ja pesematusest. Õah. Nii et terve õhtu pidin ma hoolega jälgima, kelle kõrval ja kus ma seisan.

Underisse sisse ma ei jõudnudki, käisime hoopis Rüütli poes alkovaba õlut otsimas. Müüja soovitas Saku alkovaba asemel Saku kalja, milles on aga, üllatus-üllatus, 0,5 protsenti alkoholi! Ehk siis me vaidlesime pikka aega, kas ma tohiksin seda üldse juua, eriti arvestades, et ma olen autoga. Öelge mulle siis, kas poolest liitrist 0,5protsendilisest kaljast jääb täis? St kas puhud välja?

Muidugi tekitas see ka üleüldise küsimuse, et kas see on siis üldse septembris mittejoomine, kui ma alkosisaldusega KALJA (wtf süsteem ikka) joon. Ma jäin enda juurde, et see on samahea kui keefir või konjakikommid ja JÄTKE MIND RAHULE.

Noh, lõppeks sain ma ainult pool pudelit ära juua, sest turvaks ülendatud baari regulaar S. võttis selle mult käest, kui lavale lähemale läksin, et Nyroki esinemist näha.

Tegelikult, kui nüüd päris aus olla, siis ega mind väga kainekana õue mängima ei kutsunudki. Võibolla on K-l õigus ja on suhteliselt võimatu lõbutseda koos lõputult täis inimestega, kui ise samal ajal kaine oled. Aga kuna ma lubasin ammu juba ühele oma uuele lemmikinimesele, P.P.-le, et ma lähen vaatama, kuidas ta Nyrokiga esineb, siis võtsin ma end kokku. P.P. pärisnimi pole muidugi P.P., vaid on hoopis P.M., aga terve Tartu ja ülejäänud Eesti, kes punk-skenega kursis on, teavad teda P.P.-na. Kuna mul on selle nime vastu allergia, siis ma nimetan teda siin lihtsalt P.P.-ks. Päriselus nimetan ma teda Little Dude’iks, sest ta on võimatult lühike ja armas. Te teate ju küll minu suurt ja tingimusteta armastust, mis tekib igaühe vastu, kes õigekirjaliselt võimekas on. Ja ta on (üllatuslikult) just selline inimene. Kunagi oli ta väga tuntud punkar, hmm, ilmselt on senini, aga kuna ta enam ei joo, siis saan ma lõpuks näha teda pärisinimesena ja pärisinimesena on ta ääretult tore. Little Dude’iga on veel see asi, et enne, kui ta Saksamaale läks ja Tartus mäsles, siis ma kartsin teda ja ta roosaks värvitud pead ning põgenesin Pirogovilt alati, kui ta välja ilmus, sest ta lihtsalt OLI NII HIRMUS.

Nüüd ma teda enam ei karda, vaid kallistan, ja ma olen täitsa õnnelik, et elu mulle selliseid tüüpe teele veeretab.

Ahjaa! Reedel sain Lianalt – kes on vist üks mu suurimaid fänne – kaks pehmikust lille kingituseks ja laupäeval sain M.-ilt, kes oli kunagi mu suur fänn, kingituseks kollase auto:) Noh, nii sümboolselt, kuna viimane raamat on ju kollasest autost.

(Ei-ei, ma ei saanud kingituseks tema kollast autot, mis tal on ka olemas, vaid hoopis rinnamärgi, kollase auto kujulise. Vott!)

Aga laupäev lõppes nii, et kui lõpetas Nyrok, siis kiskusid mul lõuad juba laiali ja koju ma läksingi. Pfft. Septembris mittejuua pole üldse raske, aga ma pean hakkama leidma endale meelelahutusi, mis oleks niisama lõbusad, kui olid kääbikutesöömised ja piiritult rokkimised.

Pealegi igatsen ma mojitosid.