Tähendab. Et jah. Ma ei oskagi vist kusagilt alustada. Kui et ükskord maikuus käisime ja viisime avaldused perbüroosse ära, sest olime jõudnud sinnamaale, kus abiellumine tundus hea ja õige ja järgmine suur samm. Ning siis hakkas aeg lendama: oli töö, siis oli puhkus, oli Tenerife ja suur koduigatsus, oli igasugu tegemist ja järsku oligi kaks nädalat pulmapäevani ja mul polnud isegi kleiti veel.
Kusjuures, kõik oli sel korral hoopis teistmoodi. Nii hea tunne oli, ma ei olnud üldse närvis ega paanikas, olin rahulik ja õnnelik ja kõik laabus. Leidsime juba esimesel korral endale koha, kus pidu pidada – Sääniku talu Puhjas. Koha peremees oli õpetatud pulmaisa, nii et kuidagi saime kohe ka õhtujuhi. Kes soovitas meile kohe ka toitlustajat ja pillimeest ja nii see läks: kõik oluline juba oligi olemas.
Ja siis kleit… Ma teadsin, et ei taha enam suurt ja valget, see oli juba ära. Ning kaks nädalat enne Suurt Päeva astusime Tallinnas ühte kaubanduskeskusesse ja leidsingi Zara allahindlusrestilt kena tagasihoidliku helehalli kleidikese. Ehted tellisin Britilt (Pastries by Britt), soengu tegi Rol, kingad tõi ämm Moskvast, aga neid ma lõppeks ei kandnudki, sest plätadega oli palju mugavam:) Pildistas Mihkel Uba, kes meid naeratades vaatas ja ütles siis: “Üldse pole aru saada, et pulmapildistamine oleks. Te olete nii rahulikud ja tšillid!” Tegelikult pildistas tublilt ka Tannu, kes oli ühtlasi meie autojuht. Tannu oli üldse igati armas ja tubli meil.
Siis juba seisimegi valgete piimklaasist uste taga. “Näeme siis teisel pool!” ütlesime teineteisele ja ma kõkutasin naerda. (Hiljem kuulsin, et ametnik oli muusika sees vaiksemaks keeranud ja öelnud: “No kuulake, kui ilus ja õnnelik naer!”)
Paari pani meid juhuse tahtel Peep Puis, kes osutus MAAILMA KÕIGE PAREMAKS TSEREMOONIAMEISTRIKS. Tõsiselt! Ta jutt oli vahva, vaba, piisavalt improviseeritud ja piisavalt naljakas, polnud üleliia pateetiline, aga tõi ikkagi pisara silma. Mina pidin muidugi ikka ka kõva naeruturtsatuse maha panema, kui ametnik midagi sellist ütles: “Tänapäeval on kõigil ainult mina-mina-mina, kõik tahavad ainult tšillida ja hängida…” Siis naersin mina ja naersid ka teised, õhk oli õnnelikkusest, rahulolust ja headest emotsioonidest tiine.
Kui me pulmarongis peopaika sõitsime, vaatasin ma aknast välja, kuidas kõik meie sõbrad ja kallid meie järel sõidavad-signaalitavad, valged lindid lehvimas, kuidas nad mööda teed “ussitasid” ja ma olin lihtsalt niivõrd õnnelik, et seda ei saa sõnadesse panna. Ning kui jõudsime talutee otsani, sain ma natuke vokki tallata (“Esimene pruut üle pika aja, kes nii julgelt ja hästi ketramisega hakkama saab!” kiideti, aga ma väiksena ketrasin tihti, meil oli vist isegi kaks vokki kodus), herr Abikaasa sai hobust vankri ette rakendada ning kaarikuga sõitsimegi peopaika. Kapjade alt lendas küll natuke pori, aga nii pidigi ju olema!
Püstkojas, mis pidavat olema ümbruskonna kõige parema energiaga koht (seda olla öelnud mitmed sensitiivid), tegime toostid: Abikaasa rääkis, miks ta just mind oma naiseks valis ja mina rääkisin, miks mina teda. Selle kohta öeldi ka, et oli hirrrrmus südantsoojendav ja isegi issil olid pisarad silmi tulnud.
Pidu kestis, loomulikult, hommikuni. Vihma sadas muidugi ka, aga sellest polnud hullu kedagi! Avavalsi saime tehtud, tanutamise ja pruudipärja mahamängimise ja kõik muud olulised traditsioonid ja mängud muidugi ka. Pruudi asemel rööviti ära peigmees ja ma pidin ta aumärgid õigesti vormile tagasi kinnitama (hakkama sain, kuigi tal neid märke üle mõistuse palju). Kolmekordse šokolaaditordi lõikasime lahti mõõgaga ja… Issake, ma kohe ei oskagi õieti kirjeldada, mis kõik toimus ja sai. Aga hirmus tore oli, kõik jäid rahule, süüa-juua jagus (laual oli metsanotsu!), musitada ja kibetada sai ka ja… sai õnnelik oldud, kohtlaselt naeratatud ja hingetuks kallistatud.
Aitäh sõbrad, perekond ja kõik armsad, et te meie erilise päeva veel erilisemaks tegite!
Ja aitäh, et te olite nõus minuga seda laulu hommikuni laulma:)
(Pilte jagan ka, siis katsun ka kuidagi mõistlikumalt kirjutada, praegu käib pea veel suurest õnnest ringi ja jalad värisevad all.)
22 thoughts on “Elu Kõige Ilusam Päev (So Far)”
Palju õnne! Hea meel su pärast ja kõik need teised sõnad ka!
Palju-palju õnne ja hästi pikka kooselu!
palju õnne!!ka sellest postitusest kõlab tõeline rõõm… mul on väga hea meel! Mõnusat ja rõõmsat kooselu!
No see oli üks ütlemata kodune ja õnnelik pulm kah! Mis siis, et sadas ja jahe oli.
Nii tore! Palju õnne ja rõõmu!
Aitäh! Ma olen nii õnnelik, et ei oskagi kohe kuidagi olla… Kuigi see, et mees pühapäeva õhtul järjekordselt minema läks nagu viimased kuud olnud on, võttis õnne tublisti vähemaks. Samas lähme me “pulmareisile” mõisaromantikat otsima nädalavahetusel, nii et siis on jälle aega õnnel tagasi tulla:)
Toeliselt tore uudis 🙂 Palju onne! 🙂
Oeh, Dakikesekene!
Hästi hästi hästi palju palju palju õnne teile 🙂
See postitus oli niiiiiiiii ilus ja puhta emotsiooniga, et minulgi hakkas vaikselt pisarapoiss silma tikkuma.
Kõike kõige paremat teile, kõige pikemat, ilusamat ja armuküllasemat kooselu teile 🙂
See, et sa oled ise nii õnnelik ütleb kõik 🙂
Palju õnne ja pikka teed teile !
Palju õnne!!!
Mul varastati ka pulmas peigmees ära 😀 Kõik hakkasid kibe ja kibe karjuma ja mina otsisin peigmeest mööda saali taga, aga no polnud. Ja siis tuli telefonikõne, et peigmees on ära röövitud 😀 Siis ma pidin lubama, et teen elu lõpuni igal pühapäeva hommikul talle pannkooke (tegelt teeb neid ikka tema :P)
Ma vaatan, et sa võtsid ka liitnime… õige, enda nime päris ära anda ma ka ei tahtnud. Nagu kustutaks ennast ära või nii.
Aga väga äge ja veelkord palju-palju õnne!! Ja seda kannatlikkust ka… 🙂
Suurimad õnnesoovid ja ilusat armastust! 🙂
Palju palju palju palju õnne ja armastust!
Palju õnne!
Niii vahva :’)
Suured,suured õnnesoovid!
suured õnnesoovid!!! nii hea on lugeda, et oled rahusadamasse jõudnud.
Palju õnne, pikka armastust ja ilusat elu!
Vaat kus lops 🙂 Palju, palju õnne!!!!!!!
Palju õnne!!
Oiiiii! No mida muud kui palju õnne ja rõõmu! Kindlasti olid väga ilus ja särav pruut!!:)
Ja naeratav:)
Oi, Daki :))))) palju-palju-PALJU õnne! =) armastust, soojust ja ühtekuuluvust ja… kõike seda head no 😀
Aitäh! Kõike seda head jagub, loodetavasti aastateks…