Me istusime K.-ga juuksuri juures ja rääkisime elust. Või noh, peamiselt seksist ja armastusest, sest millest muust naised juuksuri juures ikka räägivad. Juuksur, kena emopoiss, rääkis kaasa.
“Ja üleüldse, ma ei saa aru, miks inimesed üldse abielluvad?!” karjatas juuksuripoiss dramaatiliselt. “Õigemini – miks mehed abielluvad?! Naistest ma veel kuidagi saan aru…”
“Hm, mina küll ei saa,” pomisesin eneseirooniliselt muiates. “Üldiselt on vist nii,” jätkasin, “et 90% meestest abiellub sellepärast, et naine nõuab või tahab. Ma olen nõus uskuma, et on 10% mehi, kes tahavad ise hirmsasti abielluda. Aga üldiselt, jah, ma arvan, et seda tehakse pigem naise õnnelikuks tegemiseks.”
Ma just olin paar päeva tagasi vaadanud filmi “He’s Just Not That Into You”, mis väitis, et sajaprotsendiliselt on abiellumine naiste jaoks. Mehed lihtsalt lähevad asjaga kodurahu huvides kaasa.
“Hm, nojah. Aga mida naised abiellumisest saavad?” päris poiss edasi, mu juustesse mingit veidrust ehitades. K. hakkas naeru pugistama: “Jajah, räägi nüüd DAKI, mida nad saavad?!”
“Jajaa, sest MINA ju tean, proua “viis-tundi-abielus”. Aga ma ei tea… Noh, armastus on suur, siis vist. Ja paljudele naistele on see kindlasti ka kindlustuseks, et meest saab nüüd täiesti enda omaks pidada ja temaga õiendada, kui ta kõrvale vaatab.”
“Häh! Nagu nad muidu ei saaks õiendada!” Mu juuksur on muide emo. Ja mõnes suhtes natuke kibestunud.
“Kah tõsi.”
Natuke aega oleme vait ja mõtleme. Poiss muudkui ehitab ja ehitab midagi mu juustes.
“Kui nad selle partnelusseaduse vastu võtavad, siis nad võiks nii teha, et seda saab kodust id-kaardiga allkirjastada,” pakun. “Ja üleüldse, ma ise kusjuures eelistaksingi partnerlussuhet, kui see seadus ükskord tuleb.” Abielludes on ju üks väga oluline boonus: majanduslik kasutegur. Ja muidugi, lastega on ilmselt lihtsam. Seda usub Inimene, väga, et lastel on igati lihtsam kui nende vanemad kannavad sama perekonnanime. Mina, praktiliselt elu aeg olnud vanemate laps, kellel on erinevad perekonnanimed, seda ei arva.
Aga jah, kas mehed tõesti iseseisvalt tahaksid abielluda? Ma mõtlen, et kui palju teate teie suhteid, kus mees tahaks abielluda, aga naine ei taha? Aga kui palju teame me suhteid, kus naine tahaks, aga mees ei taha! Mina vähemalt tean küll neid viimaseid variante rohkem.
“Ja võibolla abiellumine annab kindluse, et sa saad vähemalt kellegi käest seksi küsida.”
“Mh, jah, palju lihtsam on kogu aeg ühe inimesega seksida – milline tüütus on iga kord ära õppida, mida uus inimene voodis tahab! Õh!” viskasime nalja.
/
Muidugi, eks meie see vestlus oligi rohkem naljategemine, aga oma tõetera selleski sees. Küllalt palju on viimasel ajal meedias kogu sellest teemast räägitud ka ja ega ma taha rohkem mingit õli kuhugi tulle valada, pärast jälle kommentaarides sõda:)
Aga miks on tunne, et abiellumine on rohkem “naiste värk”? Veider.
PS: Pulmateemalises Õhtulehe loos olen sees kui anonüümne sõbratar. Hehehehee, anonüümne! Seda pole küll saanud enda kohta ammu öelda…
11 thoughts on “juuksuris”
Minu sõbrad enamus on väitnud, et abiellumine tagab neile turvalise ja igapäevase seksi. Paljud ei viitsi lantima minna ja kes viitsivad, need petavad naist vastavalt sellele, kui paljud tibid ennast ette söödavad.
Ma arvan, et abielul ja seksi kättesaadavusel pole tänapäevases maailmas mingit seost. Aga see selleks. Abielu on tõesti nn “naiste värk”. Ja eriti pulmad – šõu, lavale astumine, etenduse peaosas … Dekoratsioonid, osalised, video, sõrmused, fotod (hiljem valge album). Motiive on nii erinevaid. Alates spontaansest armumise-armastuse abielust kuni ähvarduseni “laps saab selle perekonnanime, mis on minul sünnitamise hetkel välja”. Aga hoolimata ajast (sajanditest) ja ruumist (kultuur), kas ei kõla mitte uhkelt “minu esimene-teine abielu”? Mõelda Elizabeth Taylor – 7 abielu! Mis siis, et võib-olla 12 või 13 suhet vms. Aga ikkagi seitse abielu? Sellel on mingi kaalukus ….
M, tule taevast maa peale. Elu räägib teist keelt.
Tjah, olen näinud nii palju abieluhimulisi mehi, et naiste teemaks seda enam ei pea.
Minu enda puhul, siiski 🙂
Mulle tundus, et oleme mehega ebavõrdses kaalukategoorias – tema kasuks, paraku. Niisiis soovisin ma näha, et ta on ‘avalikult’ valmis tunnistama mind oma väljavalituks. Hale, võibolla. So what. Igatahes tõsi.
PS, kogu see kaalukuse-värk võib abielu jooksul tublisti nihkuda. Väga mitmes mõttes.
Meil oli hiljuti tööl suht sarnasel teemal vestlus ja jõuti välja selleni, et abielu toob kaasa majandusliku suhte ning seda kardab see pool, kellel on (pärimiste, elu jms läbi) rohkem nänni antud. Teine argument oli, et ilma peota pole abielluta mõtet ja pidu on kallis.
Suhteid ei puutu asjasse, need nagunii kas on või ei ole, ole sa siis pärisabielus või vabaabielus. Majanduslikkust tõid põhjenduseks nii naised kui mehed, muide.
Nn lihtsate reakodanike puhul (irw, mis väljend tuli aga no ma nii mõtlen, need lihtsameelsemad siis) äkki on see lihtsalt soov ripakil olekust pääseda või võrku võtta. Meil on peres küll juhuseid, kus meespoolel peale naisevõttu mingi haiglane omandiinstinkt välja lööb a la et nüüd oled ametlikult minu oma ja teised ärgu isegi mitte vaadaku :).
Kas Su juuksuri nimi algab A-tähega? Kui jah, siis on meil vist sama juuksur 🙂
Ka mina tahaksin abielluda sellepärast, et soovin, et mees avalikult tunnistaks, et ta on otsustanud mind oma elu kaaslaseks valida.
Minu meelest ei pea abielu üksi kedagi kinni ja ei kohusta millekski rohkem kui seadustamata kooselu. Ainuke kindel asi on see, kui inimene otsustab, et ta elab nüüd teisega paarisuhtes ja püsib oma otsuse taga.
Tean, et selline otsus sünnib või jääb sündimata hoolimata sellest kas abiellutakse või elatakse niisama koos. Minu jaoks on vahe aga selles, et abielludes kinnitavad mõlemad partnerid avalikult, et neil on see kindel otsus kooselu suhtes sündinud; niisama koos elades juhtub aga tihti nii, et jääb nagu õhku, kas ja mida siis kumbki pool otsustas…
Mul oleks küsimus abiellumise vastastele: kui sa oled otsustanud oma elu siduda ühe kindla inimesega, miks sa siis pole nõus seda otsust avalikult ja ametlikult kinnitama?
Eks igaüks mõtleb oma vastavalt oma rikutuse tasemele ja minu rikutud mõistus vastab sellele küsimusele nii: järelikult ei ole abiellumise vastu olevad inimesed siis otsustanud, et nad tahavad ühe kindla inimesega oma elu siduda…
ma p2ris ei n6ustu viimase kommentaariga, et kui ma ei leia,et on vajalik abielluda, siis see on sellep2rast, et ma ei taha end yhe kindla inimesega siduda.
Mul ei ole abielu vastu mitte midagi, mul on palju h2id s6pru, kes on abielus v6i plaanivad abielu ja ma ei v2lista abielu enda jaoks tulevikus. Ma ise olen 3 aastat suhtes olnud inimesega, kellega ma n2en tulevikku ja tahan j22da kokku igaveseks aga ma ei n2e v2hemalt hetkel p6hjust abielluda, sest see ei muudaks meie suhet absoluutselt.
ja see avalikult ja ametlikult kinnitama..no ma ei tea..kuidas saab t2nap2eval enam sellistele asjadele toetuda.sellised t6otused privaatselt 6elduna omavad minu jaoks palju suuremat t2hendust. on abielu on ka lahutus..ma ei usu,et yhelegi asjale saab kindel olla ja see,et sa abiellud, ei tee su suhet paremaks ega kindlamaks. fakt on see, et asjad muutuvad. Hetkel ka mina loon tulevikku oma partneriga aga ei saa olla nii naiivne ja m6elda,et midagi kunagi ei muutu..
siiski, ei v2ida ma, et iga abielu l6ppeb lahutusega (kuigi paljud l6ppevad ja iga paar, kes abiellub, arvab sel hetkel,et nad j22vad igaveseks kokku)ja yldiselt on pulmad v2ga tore pidu..k6ik traditsioonilised m2ngud jne. ma lihtsalt arvan, et elu pole p2ris must valge!
abielu või ABIelu
6 tilka mett
1 klaas vett
hoiab meid kett
mille ees on lett
1 klaas piima
6 tilka viina
näpuots liiva
tuult kure tiiba
6tünni õlut
1pihk tõrut
oh maitset mõrut
sõrmest läind võrut
Sõna “abielu” on muidugi üsna tobe.
kogu see asi on tobe, alkiri et armastan sind, wtf, ja mis kuradi piibli teema ja muu pask, keda huvitab, kui armastad siis armastad, kui juba abielluda tahad seepärast et kindlustunne oleks, siis pole ju usaldust ega usku tuleviku, miks üldse koos olla, kui abielluda finants põhjustel siis saan aru, seega abielu ongi ABIelu, ehk abi elamiseks finants kaalutlustel, puhas äri ja ps. lastel on suht pohhui kelle perekonna nime nad kannavad ema või isa ( kui pole sama nõme pr. nimi kui mul )