Mu viimase aja üks lemmikblooge on Sleep Talkin’ Man, kus mehe naine lindistab öösel mehe unesegast juttu ja paneb parimad palad blogisse üles. Seal on ikka igast kilde ja leide, üks mu lemmikuid näiteks: “This is my story. It starts with me. And it ends with me. And everything in the middle is about me. Greatest fucking story ever written.”

Mis teeb STM blogi eriti ägedaks, on see, et tüüp on unes kohutavalt andekas ja naljakas. Ja mis kõige olulisem: artikuleeritud. Mina pole eriti kunagi suurem asi unes rääkija olnud, mul juhtub pigem seda, et kui ma pooleldi ärkan, siis ajan päriselu sassi unega ja näiteks alustan vestlust enda arust äärmiselt loogilise koha pealt, jätkates seda sealt, kus unes pooleli jäi, mis sageli Inimesel erilisi wtf-momente tekitab. Aga üldiselt juhtub seda harva, sest ma magan sügavalt ja rahulikult ja liikumatult (seda ütles mulle Marco, kui ükskord lõunauinakut tegin: “Sa oled nagu KIVI. Üldse ei liiguta. Ma vaatasin sind: kaks tundi olid ühes asendis. Ja ei norska ka! Lihtsalt oled, vaikselt ja liikumatult.”).

Küll aga harrastasin ma kunagi Siki kiusamist ja mulle meeldis teda ninapidi tõmmata. Nii teesklesin ma magamist ja ka unes rääkimist ja ma ajasin suust välja igast jama. Ma täpselt ei saa NÜÜD aru, mis asja mõte oli, aga tatina tundus see äärmiselt loogiline, mängida oma väikesemale õele trikki, et ma räägin unes.

Siki ise oli suurem unes rääkija. Ükskord, kui me maal olime, ärkasin ma selle peale üles, et Siki läks kuhugi.

“Kus sa lähed?”
“Ma pean palli ära tooma.”
“Mis palli?”
“Punase palli.”

Ja Piia rääkis, kuidas ta ükskord ärkas üles selle peale, et ta mees lihtsalt istus voodis ja nätsutas kätega tekki.

“Mis sa teed?” küsis Piia.
“Kas sa siis aru ei saa – ma NAERAN IROONILISELT,” vastas mees täie tõsidusega.

Ja siis on veel lugusid, kuidas Birx mul kunagi Tallinnas külas oli ja Siki ärkas selle peale üles, et Birx üritas seinakontakti seinast välja tõmmata.

“Mis sa teed?”
“Vetsu lähen, muidugi.”

Rohkem mul kahjuks häid unesrääkimislugusid pole, kindlasti on neid veel juhtunud, aga pole meelde jäänud. Ja mu mõlemad mehed on sattunud mulle sellised, kes unes on täiega vait. Ok, Rüblik küll norskas, aga ei mingit märkigi unesrääkimisest. Huvitav, millest see on, et mõned unes jutustada armastavad, aga teised nagu notid magavad?

Aga teie, kas teie harrastate unes lobisemist? Jagage huvitavaid lugusid!