Vahepeal ma ikka imestan oma sotsiaalse elu üle, et kuidas on nii, et alustan reedet Tartust, põikan Käsmu, õhtu lõppeb Tallinnas ning järgmisel päeval olen juba Viljandis ja jõuan sealt öösel koju Tartu. Aga kui aus olla, siis tuleb tunnistada, et vanus ikka sööb juba kontidesse: kella kahe paiku mööda öist Viljandi-Tartu maanteed sõites kiskus lõuad ikka nii laiali, et vahepeal oli lausa piinlik kohe. Noh et kas ma olen tõesti jõudnud vanusesse, kus enam ei viitsigi telklas võõraste sõpradega viina visata, vaid eelistan öösel kojusõitu.

Samas, olgem ikka ausad, ma olen ALATI eelistanud kodus magada. ALATI. Selles mõttes on mul täiesti fenomenaalne autopiloot, et olgu ma ära joonud kasvõi terve kolmeliitrise veinikanka, ikka jõuan ma koju ja ei jää kuhugi küla peale tilberdama. Kuigi ma võin koju jõuda alles hommikul. Ja näiteks uue tätoveeringu ja/või juuksevärviga.

Ehk et nädalavahetus oli vapper. Sai Laine Jänesega kaerajaani tantsitud (jajaa), “Minu Ugrimugri” ära esitletud (või noh, ma olin rohkem nagu moraalseks toeks ja transanaiseks), siis said Tallinnas tehtud ÄÄRMISELT OLULISED SISSEOSTUD… Ja siis sai mõõdukalt möllatud Viljandi RockRampil. Muidugi oli üle mõistuse palav, aga õnneks on juba august (mis tähendab, et sügis läheneb, jejee) ja õnneks sai järves lebotada, tähekesena käed-jalad laiali. Tõele au andes muidugi ei ole 27kraadisel veel eriti jahutusomadusi, aga ikka parem kui mitte midagi. Ja siis, et Viljandi elamus oleks ikka täielik, mõtlesime, et läheme tagasi festivalile TEISELT POOLT, et ei peaks neid nõmedaid treppe trampima. Ja siis me läksime… ja läksime… ja läksime… Ilm läks aina pimedamaks, tee venis aina enam ja enam kaugustesse ja nii me siis trampisime, ma usun, et me tegime Viljandi järvele tiiru peale, kui lõpuks kuskilt x-kohast end telkla juurde välja pressisime.

Nii et minu jaoks siis oli nüüd HRL ja Viljandi Folk kõik ühes nädalavahetuses, ainult et oli Viru Folk ja oli RockRamp. Rohkem festivale mu silmad sel suvel ilmselt ei näe, aga polegi hullu, väga ei kisu ka.

Ja eilne derecho ehmatas muidugi päris korralikult. Hoovi peal lendasid tuulemöllus lillepotid ja rõdupiirded, katuseplekid ja elektrijuhtmed. Muidugi saabus torm just hetkel, kui Inimene pidi hakkama Tallinna rongile sättima. Rong ise hakkas vist Tartus alles kolmveerand ühe ajal öösel liikuma, nagu ma kommentaaridest lugesin – me tabasime õigel hetkel ära, et oodata vist ei tasu, ning otsustasime bussi kasuks.

Ning hommikul tööle tulles avastasin, et meie imearmas sildike oli seinast rebitud ning tuul oli ta hoovi peale lennutanud. Õnneks autosid ei tabanud.

/

Ahjaa, kuulsin elumärki Marcost. Ja avastasin, et ta ei oska õigekirja eriti hästi. Aga vähemalt on ta elus. Ja kuigi ma natuke juba igatsen tagasi (peamiselt selle pärast, et seal oli tuul ja värske mereõhk), on siiski Eestis ülimõnna. Mõnnamõnnamõnna!