Siinne üsna tagasihoidlik elamisviis on õpetanud, et tegelikult ei ole üldse palju elamiseks vaja. Piisab, kui on katus pea kohal ja puhta vee võimalus.  Kuigi ma igapäevaselt sügelen interneti järele ning mu telefoni andmesidelimiit on juba korra täis saanud, õpin ma siiski iga päev aina vähemaga hakkama saama. Kuid, ma kujutan ette, et kui ma ükskord koju tagasi jõuan, siis mõnulen vannis mitu tundi järjest ja magan rõõmsasti, ventilaator näo juures huugamas.

Pluss: külmkapist tunnen puudust. Õudselt nõme on toitu osta arvestusega, et selle peab lähima 24 tunni jooksul ära tarbima, sest muidu läheb pahaks. Jõle, jõle tüütu, uskuge mind. Seetõttu on söömine äärmiselt ebaregulaarne – kas ma ei viitsi üldse süüa osta, sest ma ei viitsi süüa nii palju/nii vähe, või siis ma söön liiga palju, sest kõik tuleb ära hävitada. Väk.

Jäänud on veel nädal ja mõned päevad ja tegelikult olen ma häbiväärselt vähe kirjutanud: valmis on vaid terviklikult üks lugu, teised on poolikud või alustatud. Ideid kribasin eile küll veel poole ööni kirja, sest miskipärast oli tunne, et mõtteuks sai avatud. Nüüd võtan ma need ideepojad ette ja katsun midagi neist vormida. Eks näis.

Kurk on ikka valus, mis on selles mõttes hea, et ei kisu üldse randa tuule kätte, vaid hoopis raamatukogu jahedusse ja vaikusse ja elektrisse.

Unes näen pidevalt Eestit. Eile oli peal nii valus koduigatsus, et ma jõin õhtu otsa apelsinimahla, et seda kuidagigi leevendada. Ma ei tea, miks, aga apelsinimahlal on kodu maitse. Igatsen oma kuusude järele, keda emme kuuldavasti igapäevaselt märjaks pidi kastma ja kes Siki sõnade järgi näevad välja nagu lakutud latiinod. Tahan kaissu ja musi ja kallit ja oma patju.

/

Aga mingipäev läheme me mingile vabaõhukonsale, nii et seni: kirjutada, kirjutada, kirjutada. Mis “loominguline puhkus” see ikka muidu on, eks ole.