Viimased päevad on Tenerifel möllanud uskumatu tuul. Kuigi, nagu ma aru saan, pole see veel midagi, hullemaidki tuuli on olemas. Aga tuule osas oli Marcol muidugi õigus, igasugustest ettevalmistustest hoolimata olen ma oma kurgu ära külmetanud ja käin nüüd ringi, sall kaelas. Ma ise kahtlustan, et asi ei olnud mitte tuules, vaid busside konditsioneeris, mis on kohati täitsa väkk.

Eile oli Marco sünnipäev, mida me hakkasime tähistama juba üleeile. See tähendab: sõime kell 12 öösel pontšikuid ja Marco puhus ära küünla (loomulikult ei öelnud ta mulle, mida ta soovis). Ja eile istusime spets kauem üleval (kuigi ma juba kell 21 haigutasin, lõuad laiali), et saaks sünnipäev korralikult ka ära saadetud.

Kogu see sünnipäevandus oli natuke kurva alatooniga. Ma nägin, kuidas tegelikult tegi talle haiget, et ta õde sünnipäeva ära unustas ja ei helistanud; või et oma sünnipäeva veedab ta ainult minuga. Kui poleks olnud mind, oleks ta olnud üsna üksinda, nii et selles mõttes oli hea. Aga see’p see on, kui valid endale sellise elu – sõbrad kaovad kõik ära suburbia unistusse, samal ajal kui sina kuskil koopas elad. Kurb, aga tõsi.

See-eest viis aga Antonia meid välja jäätist sööma. See jäätis – helado kohalikus keeles – oli tõeline hukatus. Suur hunnik šokolaadi, siirupit ja mida kõike veel. Pärast seda oigasime veel mitu tundi, et küll sai nüüd söödud! Nõrgaks olen jäänud, siinne söömine käib oma rütmi järgi: hommikul suurt midagi, võib-olla mahla või puuvilju, päeval on söömiseks liiga palav ja õhtul kokkame jälle midagi kodus ja einestame umbes 23 paiku.

/

Üritasin üles laadida ka pilte, aga kohaliku raamatukogu nett on veider ja ebasõbralik, laskmata isegi photobucketisse ligi, blogisse laadides feilis asi kiirelt. Järelikult ei saa ma teile ikka veel pilte näidata, aga küll kunagi sellenigi jõuab.

/

Eile rääkisime pikalt veel muusikaajaloost, legendaarsetest bändidest, progerokist ja nii edasi. Marco on uskumatult palju legende laval esinemas näinud, ma ainult kuulasin ja ahhetasin. Eriti eredalt jäi mulle meelde 82. aasta Rollingute konsa Torinos, kui Itaalia oli just võitnud FIFA maailmakarika, kus värava lõi Paolo Rossi.

Mick Jagger tõmbas selle peale selga Itaalia kirjadega Paolo Rossi särgi ning käskis kontserdisaali uksed avada. Sisse valgus sadu inimesi, kes nüüd tasuta kontserti sai kuulata, ning mäsu oli olnud vastav.

Mina olen see-eest käinud elus ainult kahel kontserdil – Placebol ja Stingil – ning kuulasin, silmad suured peas. On ikka elamused!

/

Marco lugu aga…

Ta sündis Veneetsias, rikka arhitekti peres. Tema isa aga suri (luuvähk, nagu ma aru sain), kui Marco oli alles 9kuune. Siis kolisid nad Alpidesse ja mingil hetkel tabas Marcot tohutu reisikihk. Oma sõbra endise tüdruksõbraga, kellega ta nüüd sebis, kolisid nad Inglismaale, aga seal sattusid kõiksugustesse pahandustesse. Mingil hetkel läksid nad Itaaliasse tagasi, kus tšikk otsustas oma eksi juurde tagasi minna.

Murtud südamega Marco pakkis oma asjad ning võttis suuna Tenerifele, tuuritades enne Boliivias, Peruus, Argentiinas, Tšiilis. “Sa pead minema Peruusse, sa lihtsalt pead! See koht on incredible!”

Tenerifel ta armus taas ning elas Sta Cruzis oma naisega 12 aastat. Siis jäi ta ema haigeks ning Marco sõitis Itaaliasse, et sureva ema kõrval olla. Kaks päeva pärast ema surma helistas naine ja teatas, et nüüd on kõik, finito.

Ja sellest ajast peale elabki Marco vagabundina, viimased aasta aega mäkke raiutud punkris (mis, nagu ma aru sain, on olnud mingi sõjaline objekt kunagi. Näiteks jookseb mööda terrassi raudtee, kuigi ma ei saa aru, milleks see kunagi mõeldud oli või kuidas üldse nii kõrgele on asju transporditud).

“Oled sa õnnelik?”
“Õnnelik? Ma ei tea, jah, vist küll. Ma vaatan inimesi, neil on kõik: auto, tähtsad töökohad, lapsed, raha, maja… Aga nende suunurgad on allapoole, nad ei tundu õnnelikud. Aga mul, mul on ka kõik,” viitab ta The Bunkrile ja taevas säravatele tähtedele, “ja ma olen õnnelik. Ma olen vaba, kuigi ma olen sotsiaalses mõttes ühiskonna madalaimal astmel.”

Vaatasin teda, kui ta terrassi äärel istuvat kassi silitas, ise hellitledes “mau-mau” sõnades, linnatuled joonistasid nende kahe kontuurid selgelt välja, ja mul oli natuke kurb. Ma ei usu, et ta on läbinisti õnnelik, seda juba näitab see, kuidas ta pidevalt mind õpetada üritab. “Ära tee minu vigu! Don’t lose time!”

/

Eks ma siis üritan mitte aega kaotada, kuigi siin möödub see täiesti omas rütmis. Mõnes mõttes on mõnus, mu ainus kohustus on iga päev midagi kirjutada, ja sellega saan ma hakkama. Terviklikku käsikirja veel ei kooru, aga lühijutte on sündinud küll, sellest mingist imelikust sisemisest üksindusest.

Ps: raamat!