Marco läks täna Antonia ja Alexiga tülli ja pole teada, millal ta uuesti tööd saab.
“Aga ma ei tööta parem üldse, kui et töötan 25 euro eest! Ma töötan 40 euro eest ja mitte sentigi vähem!” karjus ta ennist koju jõudes ja kätega vehkides.

Point on selles, et kokkulepitud palk on 40. Ja et Alexi, alkoholist nagu ta on, tööd ei tee ja ainult võtab kassast oma avantüürideks raha. Marco sõnade järgi mitte kümne, vaid saja euro kaupa.
“Ja siis tuleb Antonia mulle ütlema, et tal pole raha mulle maksta, et maksab vaid 25. Dios mio, 25! Ma parem ei tööta üldse, mul on siin sinuga palju parem olla!”

Väidetavalt kulutab Alexi oma “harjumusele” 400 euro ringis päevas. Ma olen seal kohvikus istunud, see on HEAL JUHUL nende päevakassa. Mille eest veel arveid makstakse ja kaupa ostetakse, ei kujuta ma ette.

/

Marcoga on huvitavad lood. Ma pole veel täpsemalt teada saanud, aga ma tean, kuidas see algab: “Ma sündisin Veneetsias, arhitekti peres. Meil oli palju raha…” ja jätkub kuskil keskel nii: “…ja selle naisega elasin ma koos 12 aastat…”

Muuhulgas olen vist avastanud POMELOTE KODUMAA, vuhuu! Marco rääkis just enne, kuidas ta mitu kuud ainult pomelotest, mida saab kõikjalt tasuta korjata, ja datlitest (“Sööd viis-kuus datlit ja kõht on täis!”) elas. Ei tea, kas ma nii ekstreemse dieediga hakkama saaks (hell, ma isegi ei saa oma gluteeni-suhkru-kaseiinivaba dieediga hakkama), aga teisalt, kui muud varianti poleks, küll siis saaks. Saadaksegi, nagu näha.

/

Ja ära õnnestus mul end ka põletada, lõpuks siis. Eks homme lähen propa internetikohvikut ja printimisvõimalust otsisma.

Ja täna on nii suur tuul, et magan sees.